Kurat elab Viimsis

Novembris sai kolm aastat sellest, kui oma hinge 135 ruutmeetri eest Viimsi keskuses Swedbankile müüsin. Selle lühikese aja jooksul olen tähele pannud nii mõndagi, mis viitab, et olen naabriks saanud saatana isiklikult, kes juba pikemat aega siin poolsaarel pesitsenud on. Panen prooviks mõned lood kirja ka.

 Esimene lugu. Kuidas Vanapagan kassi mattis

See juhtus siis, kui Vanapagan veel Viimsi kandis talu pidas, Kaval-Ants saunameheks. Ühel õhtul astus Vanapagan Antsu poole sisse ja kurtis, et ei teagi, mis nüüd teha. Kass lõppes ära, aga pole kuhu matta. Ilvesed viimasel ajal nii julgeks läinud, luusivad ümber, pärast äkki kaevavad kassi ülesse ja tassivad jäänused mööda hoovi laiali. Antsul kohe nõu valmis: „Viska kaevu!“
Vanapagan imestas, et kuda siis lõpnud kassi nüüd sünnib kaevu visata. Kaval-Ants vastu, et Vanapagan ammu ise ju kurdab – kaev ei kõlba kuhugi, vesi nõnda madalaks jäänud. Hea, et suvel päris ära ei kuiva.
Mõeldud tehtud. Viskasid kassi kaevu ja hakkasid nõiavitsaga uuele kaevule kohta otsima. Peagi hakkaski vits Vanapagana käes värisema. Ants ja Vanapagana kaevavad ja kaevavad, aga vett ei kusagil. Seadsid sammud küla nõia juurde. See pani suure häälega naerma: „No miks see vits siis käes ei värise, kui sa eila õhta Kelvingi kõrtsus naa pallu viina võtt.“
Otsis ise Vanapaganale kaevu jaoks koha. Vanapagan rõõmus, et näe, kus sai hea koht, pole uksest kümmet sammugi kaevule minna. Ega ta seda muidugi ei tahtnud ütelda, et tal Liivimaa sõjaaegu kokku kantud vanad hõbemündid kaevu olid peidetud. Nüüd oleks küll hea tare aknast varandusel silma peal hoida. Hakkasid kaevama, aga varsti nii suur kivi vastas, et ei jaksa august väljagi kangutada. Pagan Antsuga siis jälle nõia manu, et see uue koha välja vaataks. Nüüd näitas nõid küll sellise koha ette, kuhu kaugemal käia, aga mis sa ära teed. Ants ja Vanapagan jälle kaevama ja peagi oli ka vesi vastas. Nüüd oli aeg rakked sisse lasta. Korraga aga hakkas kaev nii kiiresti vajuma, et Vanapagan vaevu veel välja karata jõudis. Siis sai Vanapaganal ka mõõt täis ja kutsus kaevumeistrid kohale. Need kaevasid kaevu ja panid rakked nagu naksti.
Senikaua pidi Vanapagan aga öösiti salaja naabrite juurest vett tassimas käima. Küllap need oleks ka päeval kaevule lubanud, aga Vanapaganal oli häbi tunnistada, et ise sedaviisi oma kaevu ära reostas.

Teine lugu. Kuidas Vanapagan banaani sõi

Kui Miiduranna kauplusesse esimest korda banaanid müügile tulid, oli Vanapagan juba paar aastat Viimsi Kirovi kalurikolhoosi esimeheks olnud. Olgugi, tema tölplusest ning laiskusest sadade aastate jooksul kümneid lugusid räägitud oli, siis Läänemere kaladesse suhtus ta asjatundlikku kirega. Seda kalaasja ta juba teadis. Milline see õige suitsukala olema peab ja kui palju kala soola tahab, et talle õige mekk tuleks, oli äikesemürina ajal suure hirmuga kivi all konutades silgusaba lutsutamine talle õpetanud. Küllap mäletas ta veel piisavalt neidki kunste, kuidas panna tuuled puhuma nii, et võrkudesse ikka piisavalt saaki jääks. Kõige tähtsam oli vaadata, et tsehhinaised kalad konservikarpi nii laoksid, et pead ikka väljapoole ja sabad karbi keskele kokku. Kahe otsaga asjadele puhul on õigelt poolt lähenemine väga oluline. Eriti, kui üks ots kipub teisest enne rikki minema.
Need olid Vanapaganale head ajad. Nii hakkaski ta unustama läbi mitmete valusate juhtumiste kätte õpitud ettevaatust kõige uue suhtes. Õhtul, kui päike merre vajuma hakkas, banaanikämmal kaenlas Miiduranna poe uksest ta välja jalutaski. Jah, banaan, nagu kalagi, on kahe otsaga asi. Nii ta siis ühte nõutult käes keerutades mäest alla Merivälja muulile asja üle mõtlema lonkis. Kuidas nüüd selle banaaniga alustadagi? Ahvid alustavad varre poolt ja kes teaks banaanidest ning sellest, kuidas nendega toimetada paremini kui nemad? Samas sünnib nüüd ühel kolhoosi esimehel ahvide järele talitada? Kuid mingil põhjusel need ahvid ometigi just sellest otsast banaani koorima hakkavad… Nii ei suutnudki Vanapagan otsustada, kummalt poolt nende va banaanidega algust teha.
Hakkas juba pimedaks minema. Vanapagan jättis vihaga koorimata banaanid muulile maha, kus ka kajakad neid puutumata seal kohal oma naeru lagistasid. Sinna jäid nad seni, kuni nad päikese käes mustaks ja krimpsu kuivasid ning esimene sügistorm nad lõpuks merre pesi. Selleks ajaks oli Vanapagan käskinud ka oma kabineti kollased kardinad välja vahetada. Banaanikarva kollast ei salli ta tänini.

Kolmas lugu. Kuidas Vanapagan auku kartis kukkuda

Kui Teisest ilmasõjast juba üle viiekümne aastad mööda sai ja Eesti uuesti vaba oli, julges ka Vanapagan kaevu lastud Liivi sõja aegu kokku riisutud väärisesemed üles tõmmata ja Shifara antikvariaati müüki viia. Saadud raha eest ehitas ta Rohuneeme, Viimsi poolsaare tippu, oma vana talukökatsi asemele kohase maja, lasi ilusaks teha hoovi ja selle ümber ka uue aia. Nende tööde käigus tuli kohe Vanapagana ja naabri krundi piirilt heina seest välja ka sinna 70. aastate lõpus maaparandustööde käigus rajatud kuivenduskaev. Kaev oli oma kaks-kolm meetrit sügav ja betoonluugiga kaetud. Kas uudishimust või ei teagi millisel põhjusel oli keegi kaevuluugi poolenisti oma kohalt ära nihutanud. Nüüd oli kohe Vanapagana aia taga mitu meetrit sügav auk, kuhu isegi Vanapagana kõhuümbermõõduga mees vabalt sisse kukkuma oleks mahtunud.
See tegi Vanapagana meele hirmus mõruks. Ta kutsus ka naabri asja kaema. Naaber oli üldjoontes nõus, et paha lugu. Selles nad aga ikka kokku leppida ei suutnud, kumb asja peaks ära lahendada laskma, sest kaev oli täpselt kahe krundi piiril. Ka valda sai teatatud, kuid seal kehitati vaid õlgu – tegu on eramaaga ja pole nende mure lahendada. Nii käis Vanapagan mitu nädalat järgemööda ülepäeviti kord koos naabrimehega, kord üksi ümber poollahtise kaevuluugi. Ise kirus samal ajal kaasinimeste hooletust ja hoolimatust, et selline asi üldse sündida sai ning nüüd pole nagu kellegi vastutus korda teha.
Kaval-Ants elas sel ajal juba Haabneeme Tammepõllu elurajoonis moodsas kahetoalises korteris, aga teinekord käis ikka Vanapagana pool õhtuti õlut joomas ja suitsulesta söömas. Ühel selgel juuniõhtul enne jaani oli Ants jälle Vanapagana juures käimas. Vanpagan näitas Antsule oma korda tehtud valduseid, ise habemest sokkideni rahulolu ja uhkust täis. Ainult lahtise kaevuluugi juurde jõudes kukkus jälle sajatama, et tema juba mitu nädalat räägib kõigile, kui ohtlik selline asi ikka on, aga näed, keegi midagi ette ei võta.
Selle peale palus Kaval-Ants Vanapaganal oma jalutuskäigule kaasa võetud õlletoopi hoida hetkeks, kummardas, lükkas kaevuluugi omale kohale tagasi, rapsis käed vastu püksireisi puhtaks, võttis pagana käest toobi tagasi, lonksas õlut ja nentis: „Oli jah sügav auk teine.“

Neljas lugu. Kuidas Vanapagan desktopil ikoone ümber tõstis

Vanapagan ja Kaval-Ants olid mõlemad Viimsi vallaametnikena tööle saanud. Peale valimisi oli vallamajas elu õige tuline. Uus vallavanem oli äsja end kabineti sisse seadnud. Esimese asjana andis ta korralduse oma kodutänaval liiklus ühesuunaliseks muuta. Teiseks saatis kogu vallamajale laiali e-kirja käsuga kõigil töötajatel oma arvutite desktopidel ikoonid vasakust servast paremasse tõsta. Vanapagan asus kohe hoolega korraldust täitma. Kaval-Ants läks aga hoopis esiteks vallamaja kööginurka automaadi juurde kohvi võtma. Selleks ajaks, kui ta kruusiga arvuti juurde tagasi jõudis, oli volikogus juba umbusaldusvaldus vallavanemale hääletusele seatud, vana vallajuht pukist maha tõmmatud ning uus asemele pandud. Ikoonid võis nüüd arvutiekraanil endiselt vasakusse serva jätta, aga taustapildiks pidid kõik kas vaala kujutise või valla vapi panema.
Viimase pooleteise aasta jooksul on Viimsis juba kolm korda vallavanem vahetunud. Endise vallavanema kodutänav Pargi tee on aga siiani ühesuunaline ja inimeste hulgas on alati neid, kes tööl ikoone ühest ekraaninurgast teise veavad.

Peretüli

Vesi on puhas ja see kaob jälgi jätmata. Minu jaoks ei ole märg, kui sellega ei kaasne külmaaistingut, probleem. Ma unustan vahel end õhtul kodus duši alt tulles kuivatada. Ma olen seda alati teinud, ma unustan end kuivatada ka tulevikus. Kuigi linad ja padjad saavad niiskeks vaid minu voodipoolel, ägestub siiski ka tema. Tema ärritunud rünnak ei muuda fakti, et ma olen end kuivatamata juba voodisse pugenud. Ka ei kuiva linad tema tänu tema märatsemsiele kiiremini ära. Kui ma ei ole aastate jooksul ennast kuivatama õppinud, siis tõenäoliselt ei õpeta ükski stseen, ükskõik kui inetu, mind seda ka edaspidi tegema. Nii ütlengi.

Edasi on klassika. Saan kuulda, milline end ümbritseva suhtes hoolimatu inimene ma olen. See olevat kõik minu katkise lapsepõlve pärast. Et keegi mind ei kasvatanud. Nüüd pean ma laskma temal, kes ta teab, mis on normaalsus, endast inimene teha. Ma ei saa muuta, et ma olen ebatervetes oludes kasvanud. Kui mulle seda meenutatakse, tunnen end kasutu vääritu ebardina. See ei ole hea tunne. Ma tahaks ennast hästi väikeseks teha, ära peita ja surra. Nii ütlengi. Ta pöördub minu tühise isiku asemel jälle niiskete linade teema juurde tagasi. Ma ei ütle midagi enam. Kui ma ei vasta, ta rahuneb lõpuks.

Vahel olen mõtelnud, et kui ma teda armastaks, kas siis ma äkki ei unustaks ennast kuivatada, sest see ei meeldi talle? Või kui tema mind armastaks, kas ta andestaks mulle, et ma end peale duši all käimist ei kuivata?

Kunagi, kui olin palju-palju kordi näpud ära kõrvetanud, hakkasin arvama, et ainuõige on koos olla selle inimesega, keda sa ei armasta. See, keda sa ei armasta, ei saa sulle kunagi tõeliselt haiget teha. Enam ma nii ei arva.

Meil ei ole ühisvara, teineteisest majanduslikku ega emotsionaalset sõltuvust, me ei ole juriidiliselt seotud. Ühised lapsed on ainult. Kõik muu peale laste on imelihtne. Lahendus ise oleks kokkuvõttes lihtne. Nii ütlengi.
"See on normaalsus. Kas sa tõesti arvad, et teised elavad paremini, kui meie, Kass?"
Ma ei tea, kas elavad. See ei ole tähtis. Kui kõik teised peaksidki nii laastavat elu elama, ei tahagi ma olla nagu nemad.

Kaalikate hirmuks kasvamine

Kahekümnendate alguses olin ma paar aastat taimetoitlane. Õppisin siis ülikoolis keskkonnakorraldust ja põhjendasin oma otsust sellega, et liha tootmise ökoloogiline jalajälg on võrreldes taimsete produktide omaga liiga loodust kurnav. Minu endine elukaaslane teadis rääkida, et otsuse taimetoitlaseks hakata või muud sarnast radikaalset kipuvad inimesed siis tegema, kui nende elus on juhtunud midagi, mis neid emotsionaalselt põhjalikult läbi raputab. Minu kohta kehtis see küll, sest lihast loobusin mõned kuud peale seda, kui olin oma esimesest armastusest lahku läinud. Ma arvasin, et suren südamevalu kätte tookord.

Kuigi tarbisin piimatooteid, mereande ja muna, ei suutnud ma oma tolleaegsete teadmistega menüüd siiski tasakaalu saada ilma lihata. Lõpuks tekkis mul raua- või B-grupi vitamiinide puudus või mõlemad kombineerituna.
Praktilise poole pealt ei olnud lihast loobumine keeruline. Kodus süüa tehes tõstsin enda portsu enne kõrvale, kui mehe omale liha lisasin. Väljas süües tellisime kahe peale pitsa näiteks nii, et lasime liha, salaamit vmt ainult poolele pitsale panna. Teine pool jäi siis mulle.
Ühel hetkel avastasin, et mehe portsjonile lisamiseks kanafileed hakkides läks mul süda pahaks. Ma ei talunud enam mõtet lihast kui toidust. Uuesti liha hakkasin tarbima, kui otsustasime, et meile võiks laps sündida. Alguses oli raske. Esimesel korral ei püsinud lihaga toit mul isegi sees, aga harjusin kiiresti.

Natuke üle poole aasta tagasi palus üks mu kolleeg mul enda asemel ära teha loomade heaolu puudutav audit ühes Eesti tapamajas. Kuna too inimene oli mind omakorda palju aidanud, olin nõus. Tegelikult ei kujunenud audit sugugi emotsionaalselt nii raskeks, kui alguses pelgasin. Ainult korra tapamajja sisenedes arvasin, et ma ei saa sellega hakkama. See oli siis, kui olin alles koridoris, aga ei näinud veel, mis toimub. Selle eest oli õhus tugev vere lõhn. Hirmu lõhnaga vere oma. Vere lõhn on iseenesest juba ohtu täis, aga eriti surmahirmu tundnud looma puhul. Kui juba tootmisprotsessi nägin, polnud enam hullu miskit, kuigi selle nõuetekohasuse hindamiseks pidi kontrollima üsna võikaid detaile nagu kaelasoonte õige läbilõikamistehnika ja muu. Tegin ainult ühe vea - ma vaatasin tapale minevatele loomadele silma. Esimene kord veisele, kelle tapaeelne uimastamine esimesel korral ei õnnestunud. Loom rabeles ja töötaja ei saanud uimastuspüstoliga piisavalt puhast lasku teha ning lasi mööda. Teist lasku ootava lehma pilk ei lähe mul vist kunagi meelest. Teine kord vaatasin silma seale. Neil oli sigade liin seal hirmus rumalalt organiseeritud. Sigade uimastamiseks mõeldud gaasikambri järjekorras oodates nägi loom, kuidas eelneva looma kaesooni läbi lõigati. Ja ta sai täpselt aru, mis teda ootab.

Auditist tulles mõtlesin, et loobun tavameetoditel toodetud lihast. Kaks tundi hiljem sõin hamburgerit. Samas kusagil kuklas mu aju probleemiga siiski tegeleb. Mõned kuud hiljem supermarketi lihaleti eest jalutades tundsin korraga, et ma ei taha sealt midagi, kuigi valik oli külluslik. Külmkapis hakkavad kõiksugu rohelised salatilised mul järjest enam ruumi võtma. Eks näeb.
Kunagi loobusin umbes sarnastel asjaoludel puurikanade munade tarbimisest. Käisin assisteeriva audiitorina kaasas paari kanafarmi toiduohutusauditites. Kuigi tookord ei olnud loomade heaolu küll fookuses, tundsin siiski, et ma ei soovi sellisel viisil tootmist enam toetada. Vaikselt hakkas mu külmkappi puurikanamunade asemel algul õrrekanade omi tekkima ja umbes aasta hiljem jõudsin välja selleni, et tarbin vaid väiketalunike vabapidamisel olevate kanade omi. Üks kanapidaja ütles nende kohta vahvasti - siblivate kanade munad. Maitsvamad on nad ka muide.

Munad

Täna lõunalauas juhtus üks meie koostööpartner jutustama, kuidas ta omal ajal enda neli aastat nooremat õde terroriseeris. Tegu oli meesterahvaga vanuses 60+ Inglimaalt, aga kui ma mõtlen, mida mu vanem tütar täna, 50 aastat hiljem, siinsamas Eestis oma neli aastat noorema õe kallal korda saadab, on äratundmishetki mitmeid.

Muu hulgas jutustas ta, kuidas ta kord oma noorema õe ära rääkis, et kui too toore muna täiest jõust vastu oma otsaesist lööb, siis katki see ei lähe. Loomulikult pidi õde väite paikapidavust proovima. Kes tulemust ette ei kujuta, võib ise proovida. Või noorema õe olemasolu korral proovida teda veenda, et see prooviks.

Minul nooremat õde ega vanemat venda ei ole, aga olen umbes sama alatu vandenõu ohvriks langenud. Täitsa täiskasvanuna. Paar aastat tagasi ühe oma vana sõbraga netis lobisedes tuli kuidagi teemaks munakoore tugevus. Tema väitis, et toorest kanamuna ei ole võimalik ühe käega puruks pigistada. Läksin võtsin külmkapist muna ja pigistasin.
"Hästi," mõtlesin ma tulemust vaadates, "raudselt juhtus mingi mikromõra või muu kooredefektiga muna."
Koristasin põranda ja võtsin kapist uue muna. Seekord teise tootja oma ja hoopis teises suuruses. Pesin teist korda külmkapiesise põranda, läksin tagasi arvuti juurde ja ütlesin oma sõbrale, et ma pigistasin just kaks toorest muna puruks. Tema ei uskunud. Läksin kööki ja võtsin kolmanda muna, sest mul oli ometi vaja tõestuseks sellest video teha. Vähemalt oli mul piisavalt oidu kolmandat korda kraanikausi kohal katsetada...

Aga kas sina suudad toore muna peos puruks pigistada?

Uitmõtteid ööl vastu esmaspäeva. Eelmisest nädalast ja telefoniga kirjutades

Teisipäeval sai mu mees 37.

"Kallis, mida sa õhtul sünnipäeva puhul teha tahaksid?" uurisin ma temalt hommikul.

"Rahulikult diivanil vedeleda"

Vanem laps selle peale vaikselt omaette: "Ma loodan issi unustab õhtuks ära ja mängib ikka minuga peitust"

Õhtul tulin koju, panin trenniriided selga, et jooksma minna, istusin korra diivanile ja ärkasin kaks ja pool tundi hiljem üles. Vahepeal rallisid lapsed täie rauaga oma mängudega mu ümber ja otsas. Keegi oli isegi kineetilist liiva mulle kõrva toppinud. Tõusin üles ja sõime hommikust üle jäänud sünnipäevatorti, mille päevakangelane muide veel ise ostnud oli. Mees kommenteeris ainult, et järgmisel päeval võiks mina lapsi vaadata, sest siis ei ole tal sünnipäeva.

Kallis mees. Ma luban enam mitte kunagi draamat teha, kui sa mulle jälle sünnipäevaks paberis lilli tood.

Ka reedesest päevast jäi õhku rääkimata sõnu. Osalt tänu sellele, et mul siiski veel natuke enesevalitsusoskust on, osalt tänu sellele, et lugesin seda idiootset kirja õnneks kontorist väljas. Et sobimatud sõnad siiski kunagi välja ei saaks plahvatatud, panen nad puhtalt enda maandamiseks siia kirja: Kallis kolleeg. Kui sa endale võimetekohaseid väljakutseid otsid, siis on mul uut lauajalga vaja küll.

Laupäeval tuli esimene lumi. Just siis, kui ma parajasti turul olin. Jalgrattaga. Turult ostsin karbi talumune, tüki ehtsat suitsusinki, kitsejuustu ja prooviks kaks kitselihast kotletti. Tagasi koju tulles avaldas noorem laps soovi veel natuke õues olla. Läksin ise tuppa oste kappi panema. Veerand tundi hiljem tuli ka laps järgi.

"Kas sa käisid jälle põõsas marju söömas?" uurisin ta määrdunud suud nähes. Tal on mingi taltsutamatu tung igal võimalusel arooniapõõsasse maiustama hiilida, kuigi marjad praeguseks juba üsna rõvedaks on läinud.

"Ei, lörtsi sõin," vastas tema.

Ma võin küll aasta emana lasta tal tohletand marju ja lund süüa, aga mu 2 aasta ja 4 kuune teab sõna lörts ning oskab seda käänata!

Täna hommikul hakkasin mõtlema, et kui ma lumeorgia ajal oste laiali pakkisin, siis kitsekotlettide külmikusse asetamist ma küll ei mäleta. Ma ei ole neid siiani näinud. Mehevend, kellele oma muret kurtsin, rääkis, et tal jäi kunagi mingi udupeen konserv sarnastel asjaoludel jäädavalt kaduma. Mõte võimalikest mööda maja või koti põhjas vedelevatest kotlettidest meeldib mulle tunduvalt vähem, kui sama asja tegevast konservist. 

Tulekahju

Meil oli tööl täna pealelõunal tuletõrjehäire.
Kui esimene alarm kõlas, oli mõtlesin, et raudselt kas õppehäire või on tootmises jälle ventilatsioon peetis ning see paneb alarmi tööle. Kirjutasin rahus pooleliolevat dokumenti edasi. Teise kella peale tõstsin juba pead. Mingist loetud protseduurist oli meeles, et kolm järjestikkust kella tähendab evakueerumiskohustust. Kolmas kord tuli ka ära. Tõusin ohates püsti ja läksin koridori piiluma, mis sünnib. Kohvinurgas seisid mõned õlgu kehitavad inimesed. Asja hakkasin tõsiselt alles siis võtma, kui nägin mööda koridori kiirustavat jopes tegevjuhti, kes vastutulevatele inimestele "Out-out-out!" (Välja!) korrutas.

Läksin tuppa tagasi, ütlesin ainsale sel hetkel seal olevale alluvale, et minek ja hakkasin jopet selga ajama. Kunagi loetud protseduurist tuli veel meelde, et iga juht vastutab tulekahju korral oma alluvate evakueerimise ja hilisema ellujääjate ning laipade loendamise eest ja et loenduseks tuleb koguneda mingisse kindlaks määratud punkti välisterritooriumil. Aga millisesse? Küsisin ennast riidesse sättivalt kolleegilt, kas tema mäletab, milline tulekahju korral kogunemise punkt oli. Mäletas õnneks küll - rattaparkla katusealune. Ta on üldse terane tüdruk mul. Ega ma teda muidu tööle ei oleks võtnud ka. Ütlesin talle, et ta rattaparklasse läheks ning suundusin ise korrus alla, kus minu ülejäänud tol hetkel majas viibivad alluvad parajasti pilatese trennis olid. Enne pakkisin veel laptopi kotti ja võtsin kaasa. Korra vaatasin oma kontorikingi, aga siis mõtlesin, et ei viitsi neid enam kotti ajada, las põlevad siis sisse. Tuli kohe meelde, kuidas meil kunagi 3. klassis koolis pommiähvardus oli. Meil oli siis parajasti suusaveerand ja ma unustasin suusad klassi. Välisuksel tuli meelde. Tahtsin tagasi koolimajja minna, aga uksel seisev päästeameti töötaja ei lubanud. Ütlesin, et suusad jäid kooli. Tema ütles, et homme tood ära.
"Homme ehk enam ei olegi suuski..." mõtlesin mina. Loomulikult pommi tookord ei olnud ning saingi suusad hiljem kenasti kätte.

Seekord oli aga alumise korruse koridor suitsu täis. Esimest korda mõtlesin, et äkki ongi päris tulekahju, mitte õppus. Ruum, kus meil pilatese trenn toimub, oli juba tühi. Läksin mööda koridori väljapääsu poole ja näitasin endale õrnas suitsuvines vastutulevatele inimestele, et need sama teeksid. Lõpuks ilmus suitsu seest sinises kiivris tuletõrjuja ja küsis, mida ma siin kätega endale suitsu ninna lehvitan. Sellise õiendamise peale sain aru, et tegu on ikkagi nii-öelda õppuse ja suitsupommi, mitte päris tulekahjuga. Läksin veel ühe korruse alla maja peasissepääsu juurde. Enamik inimesi seisis rattaparka asemel fuajees. Pole ka ime. Kuigi rattaparkla meil suur on, siis kõik töötajad sinna katuse alla mahtunud ei oleks. Ka asub see majale nii lähedal, et tõsiseltvõetava põlengu korral põleks ka see nagunii maha. Lugesin igaks juhuks oma alluvad üle ja sain tulemuseks, et kõik on kenasti evakueerinud.

Kuna edasisi korraldusi oodates midagi teha ei olnud, hakkasin meie logistikajuhti norima, miks ta oma töötajaid üle ei loe ja kas ta siis ei tea, millised on juhi kohustused tulekahju korral. Tema vastas naerdes, et tema küll neid protseduure pole lugeda viitsinud ning ega ei tea küll. Kusjuures silmaga hinnates tunduski, et vähemalt pooled laoinimesed olid endiselt hoones ka. Evakueerunud tootmise töötajaid ei näinud ma ühtegi.

Varsti lubas mulle juba tuttav sinine kiiver meid tagasi üles. Jäime hetkeks tegevjuhi ja personalijuhiga rääkima, et see, mis toimus, küll õppus ei olnud. Heal juhul lihtsalt katsetus, kas inimesed teavad, mida tulekahju korral teha. Ei teadnud, aga selline õppuseks kutsutav tsirkus asja selgeks teha ka ei aita. Sel hetkel hakkas tuletõrjealarm jälle tööle.
Ütlesin: "I`m not going to die tonight!" (mina täna surra ei kavatse!), soovisin kõigile head õhtut, võtsin autovõtmed ja sõitsin koju. Tööpäev oli juba üsna lõppenud ja ma tõesti ei viitsinud enam majast iga kellatirtsu peale sisse-välja marssida.

Faktid õppusest, millest ehk midagi järeldada võiks:
1. Häire korral hakkasin oma tagumikku liigutama alles siis, kui nägin, et tegevjuht sama teeb. Minuga samas ruumis viibib alluv alles siis, kui mina seda tegin;
2. Juhid, kelle järgi ülejäänud töötajad joonduvad, ei teadnud, mida teha. Hea, et vähemalt tegevjuht vaatas, et inimesed hoonest lahkuksid;
3. Enne evakueerumist pakkisin kaasa arvuti. Kingade puhul kahtlesin, aga jätsin need siiski maha;
4. Üle poolte majas viibinud inimestest ei võtnud alarmi tõsiselt ja oleks võinud vabalt sisse põleda;
5. Tulekahju korral kogunemise punkt on täiesti idiootselt valitud;
6. Kuidas tulekahju puhul käituda küll kuidagi rohkem selgeks ei saanud. Pigem juurdus teadmine, et tuletõrjealarm tähendab õppust.

Õpetlik oli küll, aga hoopis teisel viisil, kui peaks.

Kasvatuslikud möödalaskmised

Minu suurimaid vigu lapsevanemana oli kahtlemata piisava valvsuse kaotus, mis võimaldas mu esimesel lapsel mõned aastad tagasi teada saada, et maailmas on olemas Coca-Cola. Olin seni plaaninud seda fakti tema eest kuni täisealiseks saamiseni varjata. Deemon oli sõna otseses mõttes pudelist välja lastud. Laps lausa kleepus poes karastusjookide riiuli külge. Probleemi lahendas ühe vanema ja kogenuma kolleegi kuldne soovitus Coca-Cola sisse soola segada. Panin seda ikka mehiselt ja peale seda pole ta enam kordagi Coca`t luninud.

Teine eepiline läbikukkumine on tiigrilugu. Kunagi ostsin oma vanemale lapsele Prismast kaheksa euroga 25 sentimeetri kõrguse pehme kaisulooma tiiger karupoeg Puhh lugudest. Sellest sai mu tütre truu kaaslane päeval ja öösel, muredes ja rõõmudes. Ta sai näha nii porilompe kui pesumasinat. Kui lapsele toit maitses, suruti ka tiiger ninapidi kaussi. Kui ei maitsenud, suruti veel sügavamale. Kui lasteaias oli halb päev olnud, sai tiiger õhtul ikka korralikult tuustida pingete välja elamiseks. Eks ma vahel proovisin lapsele seletada, et ta vaest tiigrikest nii väga ei retsiks - sellel võib tuuseldamisest üle visata ning ta võib kodu otsida selle peale ja muud taolist.
Ükskord juhtuski müstiline lugu. Tulime lapsega lasteaiast. Autos oli tal tiiger olemas, aga toas enam mitte. Autost ukseni oli heal juhul kuus meetrit. Kuigi otsingud võtsid väikese sõjalise operatsiooni mõõtmed, on tiigri asukoht siiani teadmata. Laps oli südamest õnnetu. Mul hakkas tast nii kahju, et paar päeva hiljem viisin ta Paavli kaltsukasse, kust ühe euro eest 5 sentimeetrit madalama, kuid muidu täitsa samasuguse tiigri sain. Tuli välja, et see kõlbas sama hästi kui ekstiiger. Ponide ilmumine mu vanema tütre ellu lükkas küll vaesekese aasta hiljem troonilt, kuid preili voodis magada on tal siiani lubatud.

Nüüd hakkab mu noorem laps sinna vanusesse jõudma, kus mänguasjad teinekord tema paha tuju päris jõuliselt tunda saavad. Seekord võttis pedagoogilise loengu pidamise enda peale tema vanem õde: "Sa ei tohi mänguasjadele haiget teha. Nad võivad ära minna. Kui ma tiigrit lõin, siis tiiger ei tulnudki tagasi, aga sellest polnud midagi, sest emme saab uue osta."

Tiigri peale soola panemine siin vist annan kallile kaisukale tappa, see jookseb ära ja siis tuleb emme ning ostab asjad jälle heaks kogemuse vastu enam ei aita?

Kuidas staatusetusesümbolist staatusesümbolit teha

Minu tööandja palgalehel olevatest inimestest on 95% kohustus tööajal vormiriietust kanda. Ülejäänud 5% on nii-öelda kontorirotid, või siis nagu neile endale tihti meeldib mõelda, tipkiskjatest seltskond, kes jumalast ülejäänuid juhtima ja administreerima määratud on. Kuigi ma selle vähemuse hulka kuulun, meeldib ka mulle siiski tööl vormiriietuse elemente ja ettevõtte sümboolikat kanda. Üldjuhul ettevõtte värvides ja tikitud logoga vesti. See on viisakas riietusese, mida annab suurepäraselt vastavalt vajadusele triiksärkide, viigipükste või volditud seelikuga kombineerida. Ühesõnaga mahub kontori enda meelest siniverelise kõrgseltskonna kirjutamata reeglite piiridesse. Täna tegin aga midagi hoopis ennekuulmatut! Panin tööle selga ettevõtte kõige tavalisema T-särgi. Sellise, mida igapäevaselt nö kõige liinitöötajamad liinitöötajad igapäevaselt kannavad.

Hommikul asus turundusosakond kohvinurgas kohe minu ekstravagantsuse tagamaid uurima.
"Küll sa oled lojaalne," arvas meie kliendisuhete juht.
"Raudselt ei olnud sul midagi muud selga panna," pakkus PR-juht välja oma versiooni.
Peab tunnistama, et õigus oli mõlemal. Mulle meeldib mu tööandja ja mulle meeldib mõelda, et olen talle ka lojaalne. Pühendumus on mu lemmikväärtuseid.
Teine osa T-särgiloost on tõesti riietenappusega seotud. Pühapäeva hommikul hakkasin endale kodus kandmiseks kapist midagi selga otsima. Näppu jäi see sama särk. Kannan seda muidu kaks korda aastas: kevadel maijooksul ja sügisel SEB sügisjooksul. Hakkasin vaatama, et ilus särk tegelikult ju. Kahjuks ainult hakanud pesus kokku minema. Või olen mina hoopis hakanud pesus paisuma. Igatahes sama tendentsi jätkudes jääb särk mulle peagi väikeseks. Mõtlesin, et panen ta vähemalt koduski selga enne. Vaatasin end peeglist ja avastasin, et särk istub mulle päris kenasti. Tegu on ikkagi kvaliteetsest puuvillast ilusti taljesse töödeldud lõikega riideesemega. Nii otsustasin selle kodus kandmise asemel esmaspäeval tööle selga panna.

Päeva lõpuks olin tööl oma särgi tõttu saanud küll palju tähelepanu, kuid vaid ühe koplimendi. Selle eest tuli see aga meie tegevjuhilt esimese asjana, kui kiirelt ühe allkirja palumiseks tema kabineti sisse põikasin.
"Nice shirt" (kena särk), kommenteeris ta kohe.
Tahtsin esiteks talle sama särgiga seotud taustaloo, mis siingi kirjas on, ära rääkida. Siis mõtlesin, et pagana pikaks läheks. Ma olin ju vaid üht allkirja paluma tulnud.
Vastasin lihtsalt: "It is a nice shirt" (Tõepoolest on kena särk).

Kommid

Kogu trall algas sellest, et meie vannitoakaalu patarei sai tühjaks. Tekkis kahtlus, et minu tavapärases toidupoes, keskmise suurusega kiirelt-kiirelt-sisse-kiirelt-välja supermarketis, ei pruugi sobivat patareid olla. Selle tõttu seadsime sammud hoopis üle tee asuvasse kaks korda suuremasse Selveri hüpermarketisse. Kuna juba poodi sisenedes oli näha, et kassajärjekord on pikk nagu Balti kett, haarasin kiirelt iseteeniduskassa puldi. Piiksutasin hoolsalt puldiga kaupa läbi ja käru sai päris täis. Siis jõudsime pagariosakonna kõrvale paigutatud lahtiste kommideni. Professionaalse huvi tõttu oli mul muidugi vaja minna uurima, millisel viisil täidetakse uue toidu märgistamise määruse nõudeid müügipakendisse pakendamata toodete puhul. Leidsin mitmeid rikkumisi. Minu mees leidis sel ajal ühes kahtlased Ida-Euroopa päritolu kommid, mida ta kohe usinasti kilekotti kühveldama asus.
„Kallis mees,“ proovisin ma rahulikult selgitada, „kas sa mõistad, et neid komme müügisaalis kaaluda ei sa? Nii ei saa me nendega ka iseteeninduskassase minna ja peame seal tavakassa kilomeetrises järjekorras seisma. Kahe väikese lapsega. Mõistad?“
„Aga ma tahan neid komme!“
No hästi.
Surusin kommikoti mehele pihku ja ütlesin, et mina teda enam ei tunne ning vaadaku ise, kuidas ta nende kommidega poest välja saab. Selleks hetkeks, kui iseteeninduskassani jõudsin, oli mu teine pool kommid tagasi kärusse sokutanud ning teadmata suunas riiulite vahele kadunud.
No hästi.
Võtsin kommikoti ja otsisin üle automaatkassade juures patrulliva töötaja.
„Mis ma nendega teen?“ nõudsin müüjalt.
See klõbistas midagi kassasüsteemi arvutis ja tahtis teada, mis kommid need  on. Pekki, mina ei tea. Mingid kahtlased lutsukad olid.
„Kui palju need maksavad?“ pinnis müüja edasi.
Ma tõesti ei vaadanud, mehe projekt oli kogu see kommivärk ju. Siis ilmus süüdlane ka lõpuks riiulite vahelt välja ja hakkas ise müüjaga olukorda klaarima. Lõpuks läksid koos saali vaatama, mis kommid  need siis olid. Mina hakkasin samal ajal iseteeninduskassas arveldama, kaupa kottidesse laduma ja mõtlesin, kuidas ma nüüd pean meest ootama, kes selle näruse kommikotiga elupikka kassajärjekorda peab seisma minema.

Kui pakkimisega valmis sai, jõudis mees kommide ja teda saatva müüjaga tagasi saalist. Tundub, et kommide identideedisaladus oli lahenduse leidnud. Ja siis tegi see müüja ainult selleks ühe tavakassa lahti, et mu mees sealt nende kommidega läbi lasta. Maksid need vist mingi euro.

Kaalu jaoks saime patarei ka. Kahtlustan seost nüüd meie jälle töötava vannitoakaalu ja fakti vahel, et täna hommikuks ei olnud mu mees mitte üht neist kärnastest kommidest ära söönud.

Isiklikud ajaloolised mälestused

Meil oli eile ärasaatmispidu. Üks minu seni Eestis elanud lätlasest kolleeg läheb nüüd meie emafirma Leedu tütresse tööle. Eestis töötas ta kokku neli aastat ja selle lühikese aja kohta elas ta ilusti kohalikku kultuuri sisse. Lõpuks sai ta isegi keerulisemate sõnaühendite, nagu sünnipäevahommik Ülejõel, kasutamisega täitsa talutavalt hakkama. Eestisse kolides kostis täishäälikuühendeid sisaldavaid kohanimesid välja hääldades ta kurgust lihtsalt mingi ebamäärane mörin.

Meie endine kaaslätlane oli oma lähematele kolleegidele teinud väikesed kingitused ja isiklike sõnumitega kaardid. Selline kõrvust tõstev tekst oli minu omal

Kuigi hüvastijätuõhtusöök toimus väga sümboolselt ühes Kalmistu tänaval asumas restoranis, oli meeleolu lõbus. Ühel hetkel tulid jutuks mälestused. Kõik piisavalt varase aastakäigu ameeriklased pidid mäletama, mida nad tegid või kus olid, kui Neil Armstrong esimest korda Kuu pinnale astus. Või kui Kennedy mõrvati. Ja mida nad mõtlesid, kui nad 9/11 rünnaku käigus kokku varisenud maailma kaubanduskeskuse tornidest teada said. Seda mäletavad vist ka eurooplased. Vähemalt meie tegevjuht, rootslane, ütles, et tema mäletab täpselt seda koosolekut, kus ta siis istus. Mina sain 9/11 sündmustest teada tol septembriõhtul uudiseid vaadates. Olin isekalt ärritunud. Ma oli tol sügisel gümnaasiumi viimast klassi alustanud. Arvasin, et nüüd algab kolmas maailmasõda. See tundus pööraselt ebaõiglane, sest ma ootasin, et peale kooli lõpetamist algab mul alles tõeline elu ja nüüd tuleb mingi sõda seda tuksi keerama.

Minu esimene suuremate ajaloomurdepunktidega seotud isikliku hetke mälestus pärineb Eesti taasiseseisvumisest. Olin siis kuueaastane. Sõitsin sõbranna rattaga, kui ema mind aknast hõikas ning ütles, mis toimunud oli. Mul oli poliitilistest sündmustest jumalast ükskõik, sest kummikusäär oli just rattaketi vahele kinni jäänud.

Ka mäletan ma seda, kuidas uuele Eesti Vabariigile presidenti valiti. Olin kohalikus poes, mille tagaruumis mängis raadio. Raadios loeti hääli: „Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri. Lennart Georg Meri.“ ja nii mitukümmend korda. Alles hiljem teadvustasin endale, mis toimus.

Estonia uppumisest teada saamise hetke mäletan ma ka. Hommikul, kui kooli valmistusin minema, pani ema millegi pärast raadio mängima. Sellist kommet meil kodus üldiselt ei olnud. Muusika asemel tuli raadiost ainult uudiseid. Ema ütles, et öösel läks Estonia põhja. Esimene tund oli meil muusikaõpetus. Õppetööd tol korral me ei teinud. Õpetaja kuulas samuti muusikaklassis olevast, tolle aja kohta väga korralikust stereokeskusest, teateid Estonia kohta.
Minu emal oli eelmisel õhtul sünnipäev. Tema kooliaegne pinginaaber pidi ka tulema, aga ootamatult läks hoopis laevale. Ta töötas Estonial ning üks töökaaslastest oli palunud tal endaga graafikus vahetus teha. Nii läks ema pinginaaber sellele saatuslikule väljumisele ema sünnipäeva asemel. Meri andis hiljem tema surnukeha välja.

 

Millised on teie ajalooliste hetkedega seotud isiklikud mälestused? Millised on need hetked? Brežnevi surm? Esimese iPhone`i avalik esitlus?

Turvakontroll

Ma olen läbi aegade lennujaama turvameeste lemmik olnud. Kui turvakontrollis mind vähegi millegagi peedistada on, siis peedistatud ma saan. Selle tõttu olen õppinud end enne lennukule minekut nii süütuks pakkima, kui vähegi annab. Ei mingkeid kõrgeid kingi ega püksirihmu, riided panen nii liibuvad selga, et jumala eest ei saaks aluspükstesse või mujale riiete alla peidetud kokaiini või teiste keelatud esemete suhtes mingitki kahtlust tekkida, käsipagasis on kogu elektroonika ja muud vähegi küsimust tekitavad esemed on kõik ühes kotisahtlis, mille ma ka aegsasti turvakontrolli röntgenmasina lindile laiali tõmbam. Vedelikest võtan kaasa ainult hambapasta ja sedagi mingi ultrapisikeses tuubikese. Ameerika presidendi turvaülem ei tohiks ka minu juures midagi kahtlast leida. Tallinna lennujaama turvakontrollitöötajad ikka suudavad! Viimane kord lennukule minnes olin ennas nagu tavaliselt aususe ja puhtuse etaloniks teinud. Kuigi nad mind ülikahtlustavalt piidlesid, polnud nagu millestki kinni hakata. Lõpuks, kui olin peale turvakontrolli just hakanud oma elektroonikat tagasi kotti riisuma, nad midagi siiski leiutasid:
„Kas me teilt lõhkeaineproovi tohime võtta?“ No mida veel... Olen ma tõesti siis nii terroristi moodi? Loomulikult oli proov puhas. Raistatud aeg ja proovivõtuvahendid.

Ma ei ole ainus, keda meie perekonnas alusetuslt peedistatakse. Mu mehevend lendab töö tõttu päris tihti Aasia vahet. Nad toodavad seal jalgrattaid ja muud spordivarustust. Viimane kord Hiinast tulles, paluti tal turvakontrollis sealsete tollitöötajate poolt korraga viisakalt kõrvale astuda. Hiina tollis ei tööta mingid naljamehed.

Viidi mu mehevend koos tema kolleegiga turvaruumi, kus tema kott laual seisis.
„Sinu oma?“ tahtsid hiinlased teada.
„Jah, minu“
„Tee lahti!“ nõudsid hiinlased ja näitasid koti röntgenpilti. Pildil oli selgelt näha kotis olev automaatrelv.

 

 

 

Mu mehevend on aastate jooksul Hiina tolliga igasugust vett ja vilet näinud ning üldse väga flegmaatiline inimene. Ta ei osanud muud teha kui imestada, kes pagan ja millal sai talle automaadi kotti sokutada. Tema töökaaslane, natuke nõrgema närviga tüüp oli selleks ajaks ennast juba värisedes põlvivi turvaruumi põrandale visanud ja halas, et tema ei taha järgmised kümme aastat kusagil Aasia kaevandustes sunnitööl veeta. Tegid siis koti lahti ja mis selgus... Mehevennal olid kaasas mingid rataste jaoks mõeldus tööriistad ja jalgrattajupid. Kotis olid need täpselt nii üksteise peale juhtunud, et koti läbi valgustamisel paistsid nad välja nagu AK-47 automaat. Juhtub.