2015/10/16

Töötamise ohud

Minu teine pool teeb koostööd ühe Eesti suure mööblitootjaga. Sinna pandi tootmisesse üles ekraan, kus jookseb edetabel töötajatest, kes kõige rohkem mööblit jõuavad kokku panna. Olevat inimestele väga motiveerivalt mõjunud. Peale edetabelitega alustamist istub nii mõnigi nüüd kella kaheksani tööl ja kruvib diivaneid kokku. Edetabelit juhib aga mees, kes töötab rangelt kaheksa tundi päevas ja kui kell viis saab, paneb kruvikeeraja igal õhtul lauale ning läheb koju ära.

Meil ilmus ettevõtte siselehes äsja lugu töötajast, kellel sai täis 20. tööjuubel meie firmas. Ta rääkis, et selle kahe kümnendi jooksul on ta ühe korra tööd koju kaasa võtnud. Seda korda kahetseb ta siiani. Ta on meil midagi esmatasandijuhi ja spetsialisti vahepealset. Nii kaua kui mina teda tean, on ta alati oma töö jõudnud ära teha, seda hästi teinud ja üldse on ta meeldiv inimene. Siselehe loos rääkis ta ka, et on juba oma 25 aastat sama naisega abielus ja neil on kaks tütart. Vähemalt kõrvalt vaadates tundub harmooniline värk olevat. Kui ta selle 20 aasta jooksul rohkem kui ühe korra tööd oleks koju kaasa võtnud, ei tea, kas siis ka oleks...

Mul selle töö tööle jätmisega nii hästi ei ole. Kahe eelkooliealise lapsega, kellest üks alles sõimekohata sõimeealine on, tuleb tihti asju kombineerida. Täna hommikupoolegi istusin jälle kodus diivanil arvuti süles ja andsin tööga seotud dokumentidele digiallkirju. Selle tegevuse jaoks olin rahakoti vahelt oma ID-kaardi võtnud. Rahakott ise vedeles sel ajal mu kõrval diivanil. Samal ajal kammis mu noorem laps mu juukseid. Kahvliga. Minu meelest oli ta sellega äsja makaronivormi söönud, aga ma ei tahtnud sellesse võimalusse süveneda. Teadmatus on õnnis. Pärast, kui lepingutega lõpetanud olin, hakkasin allergeenide ohje protseduuri parandama. Selleks ajaks oli mu laps kahvliga teisele korrusele läinud ja toppis seda pistikupesasse. See on tal kolmas kord nii teha. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Panin lapse lõunaund magama ja õnneks tuli siis ka mees koju, niiet nüüd sain mina kontorisse minna. Ma olingi tänased koosolekud pealelõunasele ajale planeerinud.  Kui esikus saapaid jalga tõmbasin, tuli mu vanem laps uurima, miks mul tagant juuksed Rimi kampaaniakleepse täis on kleebitud. Neid, mille eest poest taldrikuid odavamalt saab. Sel ajal, kui mina lepinguid allkirjastasin, oli mu noorem vedeleva rahakoti vahel kleepsud võtnud ja ladus mulle neid kammise ajal pähe. See on neist hetkedest, mil teadmatus õnnis ei ole. See on ka kolmas kord, mil mind alatult salaja jura täis liimitakse. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Kuigi viimasel ajal on elu mulle ohtralt sõnnikut ventilaatorisse loopinud, tulin vähemalt seekord võimalikust piinlikust olukorrast tänu oma vanema lapse tähelepanelikkusele puhtalt välja.



Mul on mõned kolleegid, kes armastavad veel kell kümme õhtul või kell kaks öösel töömeile saata. Täna mul üks töökaaslane rääkis sellisest inimesest, et oo, vaata, milline töövõime tal on. No mina ei tea. Ma ei ole meie ajavööndist saadetuna meie ettevõttes küll ühtegi asjalikku meili näinud, mis peale normtöötunde teele oleks pandud. Selle saadan-poole-ööni-töökirju tegelase kümnest ideest on nagunii üheksa sellised, et hoia pead kinni ja pärast ei jaksa keegi neid tulekahjusid ära kustuda. Kes peale tööaega tööasju teeb, ei ole mitte hea töövõimega, vaid ei saa oma tööga õigel ajal valmis ning ei oska aega planeerida. Ma võin sellist väljaütlemist endale lubada küll, sest minu elus on olnud aegu, mil nädalas 70 tundi tööd tegin. Puhtalt oma viga oli, et tegin.

Töö ja muu elu segamisel tuleb olla väga osav. Kui ei ole, on targem seda üldse mitte teha. Muidu on sul pärast kleepsud juustes ja kolleegid naeravad su väsinud mõistuse sünnitisi lugedes vaikselt pihku.

No comments:

Post a Comment