2015/10/22

Südamekassid: esimene lugu. Minu lugu

Alates sellest, kui ma rääkima õppisin, olevat ma endale lemmiklooma küsinud. Koera või küülikuid. Hobune oleks ka sobinud. Ema arvas, et korterisse võib koduloomana äärimisel juhul kassi võtta. Loomalunimist ma ei mäleta, aga seda, mis peale ema kassiseisukoha välja ütlemist mu peas toimus, mäletan ma selgesti. Praktilise lapsena orienteerisin ma end kohe vastavalt elu pakutavatele võimalustele ümber. Sel hetkel otsustasin, et nüüd on mu lemmikloom kass ja just kassi ma endale tahan. Edaspidi oligi kogu mu väikese inimese veenmisoskus selles suunas sihitud. Ühel hetkel ema murdus ja ütles, et hästi, kui sa esimesse klassi lähed. Siis võid endale kassi saada. Ma olin vist alles äsja lasteaiaga alustanud. Emale tundus minu kooliminek utoopiliselt kaugena ja küllap ta arvas ka, et ma selle kassivärgi ära unustan. Ei unustanud.

Aastad läksid ja mina läksin kooli. Tookord augustikuus me emaga lähedal asuvast pooltalumajapidamisest ühe pooleteiskuuse kassipoja ära tõimegi. Seal oli pesakonnas neid kolm tükki, üks emane ja kaks isast. Emane oli kõige aktiivsem ja mänguhimulisem, üks poistest täiesti selline mittemidagiütlev ja teine tõeline äbarik. Äbarik oli muidu hallitriibuline, aga lumivalge sabaotsaga. Selle sabaotsa pärast ma ta välja valisingi. Äbarik oli nii vussi, et läks suurest hirmust kapi alla peitu. Me pidime teda pikalt välja õngitsema. Ema juba küsis, kas ma ikka teist kassipoega ei tahaks valida. Ei tahtnud. Nii tuli meie koju Mirri. Hiljem sai äbarikust Mirrist tänava valitseja, kes lisaks ülakorruse vasikasuurusele koerale kõiki ümbruse kasse hirmu all hoidis.
Kui me poleks teda tookord kapi alt kätte saanud, oleks see talle tõenäoliselt kõik tema seitse noort kassielu maksma läinud. Tema õde, see aktiivne, läks lindlasse luusima ja raputati hane nokavahel surnuks. Pesakonna teine poiss olevat haigeks jäänud ja surnud. See oli vist mittetraumeeriv viis mulle merekooli seletada. Kasside steriliseerimine oli tol ajal tunduvalt vähem levinud, kui lemmikloomade soovimatute järglaste uputamine.

Mirrist võiks ma rääkida tuhat lugu. Minu kaks põhikooliaegset klassiõde, kellega me kõige rohkem kokku hoidsin, ütlevad, et neid Mirri lugusid on nad vähemalt miljonit kuulnud. Ma panen siia kirja kaks. Ühe õpetliku, teise naljaka ja õpetliku samaaegselt.

Mirrile meeldis õhtupäikesepoolsetel aknalaudadel peesitada. Vahel jäi ta seal magama. Kuigi aknalauad olid üsna soliidse laiusega, prantsatas ta sel juhul sealt teinekord õige narrilt maha. Alati tegi ta sellisel juhul näo, et just nii oligi see tal planeeritud ja see koht, kuhu ta maandus, ongi maailma parim koht pikutamiseks. Häbi ei lubanud tal ennast liigutada ega näidata, et ta kogematta tobedalt kukkus. Meie naersime muidugi ikka halastamatult. Alles hiljem olen mõelnud, et isegi kui mitte iga kord, siis vahel võis ta ju juhuslikult päris mugavasti pehme elutoavaiba päikeselaigule maanduda, mis aknalauast palju parem pikutamiskoht oli.

Vahel oli Mirri mitu päeva järjest kodust ära. Enamasti valvas teiste isakassidega naabri hoovis siis. Naabril oli kaks läikiva karvaga kassitüdrukut. Ükskord sõime emaga hommikust ja aknas näeme, et meie kass jalutab mööda teed. Mirri polnud siis ennast jälle eelmisest päevast saadik näole andnud. Ema kiskus akna lahti ja kukkus sõimama: “Kus sa oled kooserdanud kaks päeva?! Tule kohe koju!” Samal hetkel tuli nurga tagant mingi suvaline meesterahvas välja ja vaatas väga ehmatanud näoga, et nüüd mis. Ema siis kiirelt täpsustas, et tule jah koju… Mirri.

Mirri elas umbes kümme aastat vanaks. Ühel päeval ei tulnud ta koju. Ega ka järgmisel. Ega järgmisel. Üldse mitte kunagi enam. See ongi kõige kassimate kasside viis üksina metsa surema minna. Sinna, kus keegi neid ei näe ega leia.

Mõned aastad hiljem tuli mu ellu uus südamekass, aga see on juba järgmine lugu.

No comments:

Post a Comment