2015/10/24

Soorollid

Käisin autoga servises, lapsed olid kaasas. Sel ajal, kui töötaja leti taga auto kohta dokumente vormistas, arenes minu ja minu 2-aastasea tütre vahel järgnev dialoog.
Osutab kohe ukse juurde välja pandud hooajakaupade riiulis olevale esimele tootele: „Pes see on?“Ta ei ole veel päris täpselt läbi hammustanud, millal kasutada küsisõna kes?, millal mis?. Isa on küll seletanud, et kui asjal on jalad all, siis on üldjuhul kes?, muidu tuleb mis? ütelda. Laps aga kasutab igaks juhuks ikka mingit iseleiutatud biotehvarianti pes?.Mina: „MIS see on? Ja see on aku, autoaku“Laps osutab järgmisele, täpselt samasugusele akule nagu eelmine: „Pes see on?“Mina: „Aku“
Laps kolmanda samasuguse kohta: „Pes see on?“
Mina: „No mis sa ise arvad, mis see nüüd olla võiks?“
Servisemees kõrval leti taga muigab.
Laps: „Aku,“ ja siis järgmise, nüüd juba teistsuguse  eseme kohta: „Pes see on?“
Meesklienditeenindaja leti taga tõstab huvitatult pead. Tema näost võib lugeda küsimust, et ei tea, kas naine võiks ka sellele vastata osata.
Mina: „Krokodillid“
Laps vaatab mulle küsivalt otsa. Ese riiulis ei meenuta seda, mida ta tavaliselt krokodilli all mõistma on harjunud.Lisan selgituse: „Need on käivitusjuhtmed, kutsutakse krokodillideks“

Käivitusjuhtmed. Otstarve on kahjuks läbi praktilise kogemuse õpitud mul

Nüüd sekkub vanem tütar, kes on seni eemalt läbi klaasi huviga autoremonditöökojas toimuvalt jälginud: „Mis nende juhtmetega tehakse?“
Mina: „Kui talvel vahel hommikuti auto pekkis on ja käima ei lähe, siis nendega mõnikord saab“
Servisemees muigab nüüd juba tunnustavalt.„Aa,“ ütleb vanem tüdruk „vanaisal ei läinud ükskord traktor käima“
Mu äial on talu ja seitse lapselast, kolm poissi ja neli tüdrukut. Minu vanem tütar on ainus seitsmest, kes töötava mootoriga traktorit ega kombaini ei karda. Ta oli kaheaastane, kui esimest korda ise traktorit juhtis. Põllul, vaovahel. Seal oleks masinat väga raske välja olnud keerata. Isa oli ka samal ajal kabiinis muidugi.

Selliseid asju kirjutades on mul tunne nagu oleks minus mingi kapifeminist peidus.

Eelmisel päeval enne autoservist olin mehe palvel mootorsaagi ostmas käinud. Ketiõli võtsin ka. Mina tegelesin saeasjadega, mees käis lastega toidupoes. Ostis kalapulki, viinereid ja muud taolist. Asi seegi. Paar aastat tagasi ei oleks ta poleks ta isegi kalapulki üles leidnud kauplusest. Elu on teda sundinud õppima. Viimase kuu jooksul on mul tööasjus päris mitu kahe-kolmepäevast Eestist eemalviibimist olnud. Lapsi on sel ajal mees pidanud majandama. Fakt on see, et ega neid siis kaks päeva keegi pesnud ja kamminud ei ole, aga müts maha, et ta niigi hästi on vastu pidanud. Õnneks vist enne detsembri algust ma enam kuhugi sõitma ei pea. Siis õnnestub vist ka nii, et lähen vara ja tulen hilja, aga vähemalt ei pea ööd lastest eemal olema. See on minu jaoks suur asi, olgu nende mootorsaagide, ketiõlide ja karjääridega nagu ta on.

1 comment:

  1. Mu esimesel autol oli nii, et talvel suurte külmadega tuli aku maha võtta ja toalaadijaga laadida. Polnud harv vaatepilt, kuidas ma mantel seljas, kontsasaapad jalas, õhtul akut maha võtsin või hommikul peale tagasi panin.
    Kah vist kapifeminist :)

    ReplyDelete