2015/10/08

Jonn

Minu noorem laps on 2 aastat, 2 kuud, 1 nädal ja 5 päeva vana. See peaks olema vanus, mille kohta kohutav kahene üteldakse: lapsel kogu aeg hirmus suur tahtmine, aga seda, mida ta tahab, ei tea ta ise ka päris täpselt. Vanema lapse jonniiga möödus üsna rahulikult ja tundub, et nooremaga läheb sama moodi. Mind on õnnistatud võrdlemisi mõistlike lastega, kes on ka üsna varajased ja head rääkijad. Jalgade trampimise ja enda pulka viskamise asemel saavad nad tundeid sõnadega väljendada ning kui piisavalt aega võtta, on neile võimalik ka asju seletada. Väljakutseid muidugi on.

Minu vanema lapse esimene ja õnneks vist ka ainus sellise kaliibriga avalik jonn leidis aset Kristiine Keskuse raamatupoes. Ta oli siis pisut üle aasta vana, kui ennast häälekalt lasteraamatute riiuli ette põrandale maha viskas ning ilma saagita edasi liikumast keeldus. Pekki neil on vaja lastele mõeldud asju alla poole meetri kõrgusele paigutada... Jonn läks meile tookord maksma kaks või kolm eurot ja selle tulemus, Hello Kitty pildiraamat, on meil siiani kodus olemas.


Tegelikult oli hea ost. Vanem laps sirvis seda veel mitu aastat ja ka noorem vaatab seda hea meelega. Vatti on see igatahes täie raha eest saanud, mida ka raamatu olekust kaugele näha on. Ma olen seda vist kaks või kolm korda teipinud, kuigi tegu on üpris vastupidava köitega. Selle kohta on tabavad sõnad kirja pannud Heiki Vilep:
Las laps loeb

Tuppa paistab päike,
vaiba peal on soe,
lapsukene väike
raamatut seal loeb.
Pildid rebib välja,
tähed sodib täis -
esimene raamat
veidi raske näib.

Algus ongi raske,
harjutama peab.
Küll ta ükskord tükid
jälle kokku seab.
Lugemisepisik
visalt sisse poeb.
Andkem atra seada...

Las laps loeb.

1 comment: