Mõned nädalad tagasi olin koju jõudmas mingilt õhtuselt käigult rattal. Üsna koduvärava juures tuli mulle vastu ema kahe lapsega. Ema oli rattal, noorem laps, nii ühe- või kaheaastane, selle külge kinnitatud väikelapse rattatoolis ja vanem, umbes viieaastane oma väikesel ilma abiratasteta rattal. Rõõmus hetk äratundmist ning samastumist - nii liigun ka mina üldjuhul külavahel ringi. Mul oli koduväravani umbes kümme meetrit. Värav oli vasakul pool, see oli siis vastutulijate pool kergliiklusteed. Nii ema kui vanem laps sõitsid oma ratastel aeglaselt ja ebakindlalt. Enne nendega kohtumist keerasin aia äärde murule ja möödusin neist vasakult, et vältida ootamist, kuni see veniv tandem mu väravast ükskord mööda saab. Minu muru, minu õigus tallata. Kergliiklustee jäi täies ulatuses vastutulijate kasutada. Rattal mööduv suurem laps sattus mu ootamatust manöövrist vist pisut segadusse, sest hetkeks vingerdas ta veel rohkem kui enne. Ema instrueeris teda samal ajal, et see ilusti paremale poole teed hoiaks. Tänuväärne tegevus, sest neid vales teeservas aelejaid kohtan ma oma jooksu-, uisu- ja rattaringidel üksjagu. Neist on väga raske mööda saada. Ma saan neist aru ka, sest oma vanemat last olen ma mitu aastat drillinud rattaga õiges teeservas sõitma, aga ta unustab ikka päris tihti. No juhtub.
Kui tol õhtul vastutulijatest mööda sain, siis vastu tulnud laps küsis midagi emalt. Mida, ma täpselt ei kuulnud. Küllap, et miks mina paremal pool teed ei sõitnud või muud taolist. Selle peale vastas ema:
"SEST TÄDI ON JOBU!" ikka piisavalt kõvasti, et mina ka kuuleksin.
Ma ei osanud muud mõelda, et soov lapsele head eeskuju näidata on hea. Kellegi jobuks sõimamine ei ole hea. Tunduvalt pedagoogilisem oleks olnud vastus, et "sest tädi sõitis valesti" või muud taolist. Eesmärgi last õigesti liiklema õpetada oleks see täitnud ja lapsele ei oleks jäänud muljelt, et on okei suvalisi möödujaid kõva häälega inetult nimetada.
Paar nädalat hiljem olin oma õhtusel jooksuringil. Minu meelest tulid mulle samadel ratastel vastu sama ema oma lastega. Seekord enda suhtes vasakul, see on siis nii öelda valel pool kergliiklusteed. Võib-olla ei olnud ka sama perekond. Vahet ei ole. Vahet ei ole ka, et valel pool teed. Äkki oli õigel pool mingi suur auk, millest ema ei tahtnud alles rattaga sõitma õppivat vanemat last läbi sõita lasta ja oma rattatoolis olevat nooremalt läbi põrutada. Ma ei tea, miks ta valel pool teed sõitis. Ma usun, et mitte selle pärast, et ta jobu oli. Kuigi vahet ei ole.
2015/10/25
2015/10/24
Soorollid
Käisin autoga servises, lapsed olid kaasas. Sel ajal, kui
töötaja leti taga auto kohta dokumente vormistas, arenes minu ja minu 2-aastasea tütre vahel
järgnev dialoog.
Osutab kohe ukse juurde välja pandud hooajakaupade riiulis olevale esimele tootele: „Pes see on?“Ta ei ole veel päris täpselt läbi hammustanud, millal kasutada küsisõna kes?, millal mis?. Isa on küll seletanud, et kui asjal on jalad all, siis on üldjuhul kes?, muidu tuleb mis? ütelda. Laps aga kasutab igaks juhuks ikka mingit iseleiutatud biotehvarianti pes?.Mina: „MIS see on? Ja see on aku, autoaku“Laps osutab järgmisele, täpselt samasugusele akule nagu eelmine: „Pes see on?“Mina: „Aku“
Laps kolmanda samasuguse kohta: „Pes see on?“
Mina: „No mis sa ise arvad, mis see nüüd olla võiks?“
Servisemees kõrval leti taga muigab.
Laps: „Aku,“ ja siis järgmise, nüüd juba teistsuguse eseme kohta: „Pes see on?“
Meesklienditeenindaja leti taga tõstab huvitatult pead. Tema näost võib lugeda küsimust, et ei tea, kas naine võiks ka sellele vastata osata.
Mina: „Krokodillid“
Laps vaatab mulle küsivalt otsa. Ese riiulis ei meenuta seda, mida ta tavaliselt krokodilli all mõistma on harjunud.Lisan selgituse: „Need on käivitusjuhtmed, kutsutakse krokodillideks“
Nüüd sekkub vanem tütar, kes on seni eemalt läbi klaasi huviga autoremonditöökojas toimuvalt jälginud: „Mis nende juhtmetega tehakse?“
Mina: „Kui talvel vahel hommikuti auto pekkis on ja käima ei lähe, siis nendega mõnikord saab“
Servisemees muigab nüüd juba tunnustavalt.„Aa,“ ütleb vanem tüdruk „vanaisal ei läinud ükskord traktor käima“
Mu äial on talu ja seitse lapselast, kolm poissi ja neli tüdrukut. Minu vanem tütar on ainus seitsmest, kes töötava mootoriga traktorit ega kombaini ei karda. Ta oli kaheaastane, kui esimest korda ise traktorit juhtis. Põllul, vaovahel. Seal oleks masinat väga raske välja olnud keerata. Isa oli ka samal ajal kabiinis muidugi.
Osutab kohe ukse juurde välja pandud hooajakaupade riiulis olevale esimele tootele: „Pes see on?“Ta ei ole veel päris täpselt läbi hammustanud, millal kasutada küsisõna kes?, millal mis?. Isa on küll seletanud, et kui asjal on jalad all, siis on üldjuhul kes?, muidu tuleb mis? ütelda. Laps aga kasutab igaks juhuks ikka mingit iseleiutatud biotehvarianti pes?.Mina: „MIS see on? Ja see on aku, autoaku“Laps osutab järgmisele, täpselt samasugusele akule nagu eelmine: „Pes see on?“Mina: „Aku“
Laps kolmanda samasuguse kohta: „Pes see on?“
Mina: „No mis sa ise arvad, mis see nüüd olla võiks?“
Servisemees kõrval leti taga muigab.
Laps: „Aku,“ ja siis järgmise, nüüd juba teistsuguse eseme kohta: „Pes see on?“
Meesklienditeenindaja leti taga tõstab huvitatult pead. Tema näost võib lugeda küsimust, et ei tea, kas naine võiks ka sellele vastata osata.
Mina: „Krokodillid“
Laps vaatab mulle küsivalt otsa. Ese riiulis ei meenuta seda, mida ta tavaliselt krokodilli all mõistma on harjunud.Lisan selgituse: „Need on käivitusjuhtmed, kutsutakse krokodillideks“
 |
| Käivitusjuhtmed. Otstarve on kahjuks läbi praktilise kogemuse õpitud mul |
Nüüd sekkub vanem tütar, kes on seni eemalt läbi klaasi huviga autoremonditöökojas toimuvalt jälginud: „Mis nende juhtmetega tehakse?“
Mina: „Kui talvel vahel hommikuti auto pekkis on ja käima ei lähe, siis nendega mõnikord saab“
Servisemees muigab nüüd juba tunnustavalt.„Aa,“ ütleb vanem tüdruk „vanaisal ei läinud ükskord traktor käima“
Mu äial on talu ja seitse lapselast, kolm poissi ja neli tüdrukut. Minu vanem tütar on ainus seitsmest, kes töötava mootoriga traktorit ega kombaini ei karda. Ta oli kaheaastane, kui esimest korda ise traktorit juhtis. Põllul, vaovahel. Seal oleks masinat väga raske välja olnud keerata. Isa oli ka samal ajal kabiinis muidugi.
Selliseid asju kirjutades on mul tunne nagu oleks minus mingi kapifeminist peidus.
Eelmisel päeval enne autoservist olin mehe palvel mootorsaagi ostmas käinud. Ketiõli võtsin ka. Mina tegelesin saeasjadega, mees käis lastega toidupoes. Ostis kalapulki, viinereid ja muud taolist. Asi seegi. Paar aastat tagasi ei oleks ta poleks ta isegi kalapulki üles leidnud kauplusest. Elu on teda sundinud õppima. Viimase kuu jooksul on mul tööasjus päris mitu kahe-kolmepäevast Eestist eemalviibimist olnud. Lapsi on sel ajal mees pidanud majandama. Fakt on see, et ega neid siis kaks päeva keegi pesnud ja kamminud ei ole, aga müts maha, et ta niigi hästi on vastu pidanud. Õnneks vist enne detsembri algust ma enam kuhugi sõitma ei pea. Siis õnnestub vist ka nii, et lähen vara ja tulen hilja, aga vähemalt ei pea ööd lastest eemal olema. See on minu jaoks suur asi, olgu nende mootorsaagide, ketiõlide ja karjääridega nagu ta on.
2015/10/22
Südamekassid: esimene lugu. Minu lugu
Alates sellest, kui ma rääkima õppisin, olevat ma endale lemmiklooma küsinud. Koera või küülikuid. Hobune oleks ka sobinud. Ema arvas, et korterisse võib koduloomana äärimisel juhul kassi võtta. Loomalunimist ma ei mäleta, aga seda, mis peale ema kassiseisukoha välja ütlemist mu peas toimus, mäletan ma selgesti. Praktilise lapsena orienteerisin ma end kohe vastavalt elu pakutavatele võimalustele ümber. Sel hetkel otsustasin, et nüüd on mu lemmikloom kass ja just kassi ma endale tahan. Edaspidi oligi kogu mu väikese inimese veenmisoskus selles suunas sihitud. Ühel hetkel ema murdus ja ütles, et hästi, kui sa esimesse klassi lähed. Siis võid endale kassi saada. Ma olin vist alles äsja lasteaiaga alustanud. Emale tundus minu kooliminek utoopiliselt kaugena ja küllap ta arvas ka, et ma selle kassivärgi ära unustan. Ei unustanud.
Aastad läksid ja mina läksin kooli. Tookord augustikuus me emaga lähedal asuvast pooltalumajapidamisest ühe pooleteiskuuse kassipoja ära tõimegi. Seal oli pesakonnas neid kolm tükki, üks emane ja kaks isast. Emane oli kõige aktiivsem ja mänguhimulisem, üks poistest täiesti selline mittemidagiütlev ja teine tõeline äbarik. Äbarik oli muidu hallitriibuline, aga lumivalge sabaotsaga. Selle sabaotsa pärast ma ta välja valisingi. Äbarik oli nii vussi, et läks suurest hirmust kapi alla peitu. Me pidime teda pikalt välja õngitsema. Ema juba küsis, kas ma ikka teist kassipoega ei tahaks valida. Ei tahtnud. Nii tuli meie koju Mirri. Hiljem sai äbarikust Mirrist tänava valitseja, kes lisaks ülakorruse vasikasuurusele koerale kõiki ümbruse kasse hirmu all hoidis.
Kui me poleks teda tookord kapi alt kätte saanud, oleks see talle tõenäoliselt kõik tema seitse noort kassielu maksma läinud. Tema õde, see aktiivne, läks lindlasse luusima ja raputati hane nokavahel surnuks. Pesakonna teine poiss olevat haigeks jäänud ja surnud. See oli vist mittetraumeeriv viis mulle merekooli seletada. Kasside steriliseerimine oli tol ajal tunduvalt vähem levinud, kui lemmikloomade soovimatute järglaste uputamine.
Mirrist võiks ma rääkida tuhat lugu. Minu kaks põhikooliaegset klassiõde, kellega me kõige rohkem kokku hoidsin, ütlevad, et neid Mirri lugusid on nad vähemalt miljonit kuulnud. Ma panen siia kirja kaks. Ühe õpetliku, teise naljaka ja õpetliku samaaegselt.
Mirrile meeldis õhtupäikesepoolsetel aknalaudadel peesitada. Vahel jäi ta seal magama. Kuigi aknalauad olid üsna soliidse laiusega, prantsatas ta sel juhul sealt teinekord õige narrilt maha. Alati tegi ta sellisel juhul näo, et just nii oligi see tal planeeritud ja see koht, kuhu ta maandus, ongi maailma parim koht pikutamiseks. Häbi ei lubanud tal ennast liigutada ega näidata, et ta kogematta tobedalt kukkus. Meie naersime muidugi ikka halastamatult. Alles hiljem olen mõelnud, et isegi kui mitte iga kord, siis vahel võis ta ju juhuslikult päris mugavasti pehme elutoavaiba päikeselaigule maanduda, mis aknalauast palju parem pikutamiskoht oli.
Vahel oli Mirri mitu päeva järjest kodust ära. Enamasti valvas teiste isakassidega naabri hoovis siis. Naabril oli kaks läikiva karvaga kassitüdrukut. Ükskord sõime emaga hommikust ja aknas näeme, et meie kass jalutab mööda teed. Mirri polnud siis ennast jälle eelmisest päevast saadik näole andnud. Ema kiskus akna lahti ja kukkus sõimama: “Kus sa oled kooserdanud kaks päeva?! Tule kohe koju!” Samal hetkel tuli nurga tagant mingi suvaline meesterahvas välja ja vaatas väga ehmatanud näoga, et nüüd mis. Ema siis kiirelt täpsustas, et tule jah koju… Mirri.
Mirri elas umbes kümme aastat vanaks. Ühel päeval ei tulnud ta koju. Ega ka järgmisel. Ega järgmisel. Üldse mitte kunagi enam. See ongi kõige kassimate kasside viis üksina metsa surema minna. Sinna, kus keegi neid ei näe ega leia.
Mõned aastad hiljem tuli mu ellu uus südamekass, aga see on juba järgmine lugu.
Aastad läksid ja mina läksin kooli. Tookord augustikuus me emaga lähedal asuvast pooltalumajapidamisest ühe pooleteiskuuse kassipoja ära tõimegi. Seal oli pesakonnas neid kolm tükki, üks emane ja kaks isast. Emane oli kõige aktiivsem ja mänguhimulisem, üks poistest täiesti selline mittemidagiütlev ja teine tõeline äbarik. Äbarik oli muidu hallitriibuline, aga lumivalge sabaotsaga. Selle sabaotsa pärast ma ta välja valisingi. Äbarik oli nii vussi, et läks suurest hirmust kapi alla peitu. Me pidime teda pikalt välja õngitsema. Ema juba küsis, kas ma ikka teist kassipoega ei tahaks valida. Ei tahtnud. Nii tuli meie koju Mirri. Hiljem sai äbarikust Mirrist tänava valitseja, kes lisaks ülakorruse vasikasuurusele koerale kõiki ümbruse kasse hirmu all hoidis.
Kui me poleks teda tookord kapi alt kätte saanud, oleks see talle tõenäoliselt kõik tema seitse noort kassielu maksma läinud. Tema õde, see aktiivne, läks lindlasse luusima ja raputati hane nokavahel surnuks. Pesakonna teine poiss olevat haigeks jäänud ja surnud. See oli vist mittetraumeeriv viis mulle merekooli seletada. Kasside steriliseerimine oli tol ajal tunduvalt vähem levinud, kui lemmikloomade soovimatute järglaste uputamine.
Mirrist võiks ma rääkida tuhat lugu. Minu kaks põhikooliaegset klassiõde, kellega me kõige rohkem kokku hoidsin, ütlevad, et neid Mirri lugusid on nad vähemalt miljonit kuulnud. Ma panen siia kirja kaks. Ühe õpetliku, teise naljaka ja õpetliku samaaegselt.
Mirrile meeldis õhtupäikesepoolsetel aknalaudadel peesitada. Vahel jäi ta seal magama. Kuigi aknalauad olid üsna soliidse laiusega, prantsatas ta sel juhul sealt teinekord õige narrilt maha. Alati tegi ta sellisel juhul näo, et just nii oligi see tal planeeritud ja see koht, kuhu ta maandus, ongi maailma parim koht pikutamiseks. Häbi ei lubanud tal ennast liigutada ega näidata, et ta kogematta tobedalt kukkus. Meie naersime muidugi ikka halastamatult. Alles hiljem olen mõelnud, et isegi kui mitte iga kord, siis vahel võis ta ju juhuslikult päris mugavasti pehme elutoavaiba päikeselaigule maanduda, mis aknalauast palju parem pikutamiskoht oli.
Vahel oli Mirri mitu päeva järjest kodust ära. Enamasti valvas teiste isakassidega naabri hoovis siis. Naabril oli kaks läikiva karvaga kassitüdrukut. Ükskord sõime emaga hommikust ja aknas näeme, et meie kass jalutab mööda teed. Mirri polnud siis ennast jälle eelmisest päevast saadik näole andnud. Ema kiskus akna lahti ja kukkus sõimama: “Kus sa oled kooserdanud kaks päeva?! Tule kohe koju!” Samal hetkel tuli nurga tagant mingi suvaline meesterahvas välja ja vaatas väga ehmatanud näoga, et nüüd mis. Ema siis kiirelt täpsustas, et tule jah koju… Mirri.
Mirri elas umbes kümme aastat vanaks. Ühel päeval ei tulnud ta koju. Ega ka järgmisel. Ega järgmisel. Üldse mitte kunagi enam. See ongi kõige kassimate kasside viis üksina metsa surema minna. Sinna, kus keegi neid ei näe ega leia.
Mõned aastad hiljem tuli mu ellu uus südamekass, aga see on juba järgmine lugu.
2015/10/21
Ainult naistele
Sellise pealkirjaga meili sain ma esmaspäeval koos kõigi teiste kontori naistega. Arvan, et meid on kokku nii 70-80. Tööl on meil igasuguseid meililiste, osakondade omad, juhtkonna oma jne, aga ainult naistele mõeldut ei ole. Meili saatja oli pidanud vaeva nägema ja üldlistist naiste meiliaadressid välja nokkima ükshaaval. Oli ka põhjust, sest kiri oli diskreetsel teemal. Selles pakuti võimalust järgmisel esmaspäeval kontoris tasuta PAP-testi teha. See on uuring rakkude vähieelse seisundi avastamiseks emakakaelal. Tänuväärne ettevõtmine.
Emakaelavähi riikliku sõeluuringu programm pakub alates teatud vanusest naistele võimalust ennast iga viie aasta tagant tasuta testida, aga tegelik soovitus on seda iga 2-3 aasta tagant teha. Minu riikliku sõeluuringu kutse läks omal ajal nagunii kaduma. Ka tähendab kontoris testimise võimalus, et ma ei pea aega kulutama kliinikusse sõitmiseks, parkimiskoha otsimiseks, kabineti ukse taga ootamiseks ja muuks selliseks tiluliluks. Nüüd saan testi 10 minutiga ära teha. Ma loodan, et kõigi minu töökaaslaste jaoks saavad need olema 10 raistatud minutit. See tähendab, et analüüsi tulemused näitavad, et proovi anda ei oleks põhjust olnud.
Meil on selliste asjade tarbeks kontoris ruum nimega tervisetuba. Kui mul vahel tööl juhe väga kokku jookseb, käin seal lõõgastuseks peapealseisu ning venitusi tegemas, aga seda on võimalik ka lihtsamate meditsiiniliste protseduuride läbi viimiseks sisustada. Eelmisel nädalal saime seal kolesterooli, veresuhkrut, -rõhku ning keha rasva- ja lihasmassiprotsenti mõõtmas käia. Kuigi üritame järgmise nädala ainult naistele mõeldud pakkumist saladuses hoida, saab see vist päris keeruline olema. Kontori sissepääsust tervisetuppa saamiseks tuleb läbida kaks korrust, kohvinurk ning oma sada meetrit koridore. Ma väga tahaks näha, kuidas meedikutel õnnestub see elektritooli ja piinapingi ristandit meenutav pooleteise meetri kõrgune agregaat, mida selliste protseduuride tegemiseks vaja on, salaja tervisetuppa tassida.
Pealegi, kui nüüd naised pool päeva salapäraste nägudega tervisetoa ümber siblivad, tekib meestel tõenäoliselt kaks sama küsimust, mis inimestel ikka mõnda kogunemist nähest tekivad:
1. Mida siin antakse?
2. Kas seda antakse tasuta?
Mul tekkis ka küsimusi. Kui kontori naised selliseid salajasi kirju saavad, äkki saavad mehed ka? Mis teemadel? Kui tihti? Kas neile pakutakse paremaid asju, kui naistele? Kes seda teada võiks?
Emakaelavähi riikliku sõeluuringu programm pakub alates teatud vanusest naistele võimalust ennast iga viie aasta tagant tasuta testida, aga tegelik soovitus on seda iga 2-3 aasta tagant teha. Minu riikliku sõeluuringu kutse läks omal ajal nagunii kaduma. Ka tähendab kontoris testimise võimalus, et ma ei pea aega kulutama kliinikusse sõitmiseks, parkimiskoha otsimiseks, kabineti ukse taga ootamiseks ja muuks selliseks tiluliluks. Nüüd saan testi 10 minutiga ära teha. Ma loodan, et kõigi minu töökaaslaste jaoks saavad need olema 10 raistatud minutit. See tähendab, et analüüsi tulemused näitavad, et proovi anda ei oleks põhjust olnud.
Meil on selliste asjade tarbeks kontoris ruum nimega tervisetuba. Kui mul vahel tööl juhe väga kokku jookseb, käin seal lõõgastuseks peapealseisu ning venitusi tegemas, aga seda on võimalik ka lihtsamate meditsiiniliste protseduuride läbi viimiseks sisustada. Eelmisel nädalal saime seal kolesterooli, veresuhkrut, -rõhku ning keha rasva- ja lihasmassiprotsenti mõõtmas käia. Kuigi üritame järgmise nädala ainult naistele mõeldud pakkumist saladuses hoida, saab see vist päris keeruline olema. Kontori sissepääsust tervisetuppa saamiseks tuleb läbida kaks korrust, kohvinurk ning oma sada meetrit koridore. Ma väga tahaks näha, kuidas meedikutel õnnestub see elektritooli ja piinapingi ristandit meenutav pooleteise meetri kõrgune agregaat, mida selliste protseduuride tegemiseks vaja on, salaja tervisetuppa tassida.
Pealegi, kui nüüd naised pool päeva salapäraste nägudega tervisetoa ümber siblivad, tekib meestel tõenäoliselt kaks sama küsimust, mis inimestel ikka mõnda kogunemist nähest tekivad:
1. Mida siin antakse?
2. Kas seda antakse tasuta?
Mul tekkis ka küsimusi. Kui kontori naised selliseid salajasi kirju saavad, äkki saavad mehed ka? Mis teemadel? Kui tihti? Kas neile pakutakse paremaid asju, kui naistele? Kes seda teada võiks?
2015/10/16
Töötamise ohud
Minu teine pool teeb koostööd ühe Eesti suure mööblitootjaga. Sinna pandi tootmisesse üles ekraan, kus jookseb edetabel töötajatest, kes kõige rohkem mööblit jõuavad kokku panna. Olevat inimestele väga motiveerivalt mõjunud. Peale edetabelitega alustamist istub nii mõnigi nüüd kella kaheksani tööl ja kruvib diivaneid kokku. Edetabelit juhib aga mees, kes töötab rangelt kaheksa tundi päevas ja kui kell viis saab, paneb kruvikeeraja igal õhtul lauale ning läheb koju ära.
Meil ilmus ettevõtte siselehes äsja lugu töötajast, kellel sai täis 20. tööjuubel meie firmas. Ta rääkis, et selle kahe kümnendi jooksul on ta ühe korra tööd koju kaasa võtnud. Seda korda kahetseb ta siiani. Ta on meil midagi esmatasandijuhi ja spetsialisti vahepealset. Nii kaua kui mina teda tean, on ta alati oma töö jõudnud ära teha, seda hästi teinud ja üldse on ta meeldiv inimene. Siselehe loos rääkis ta ka, et on juba oma 25 aastat sama naisega abielus ja neil on kaks tütart. Vähemalt kõrvalt vaadates tundub harmooniline värk olevat. Kui ta selle 20 aasta jooksul rohkem kui ühe korra tööd oleks koju kaasa võtnud, ei tea, kas siis ka oleks...
Mul selle töö tööle jätmisega nii hästi ei ole. Kahe eelkooliealise lapsega, kellest üks alles sõimekohata sõimeealine on, tuleb tihti asju kombineerida. Täna hommikupoolegi istusin jälle kodus diivanil arvuti süles ja andsin tööga seotud dokumentidele digiallkirju. Selle tegevuse jaoks olin rahakoti vahelt oma ID-kaardi võtnud. Rahakott ise vedeles sel ajal mu kõrval diivanil. Samal ajal kammis mu noorem laps mu juukseid. Kahvliga. Minu meelest oli ta sellega äsja makaronivormi söönud, aga ma ei tahtnud sellesse võimalusse süveneda. Teadmatus on õnnis. Pärast, kui lepingutega lõpetanud olin, hakkasin allergeenide ohje protseduuri parandama. Selleks ajaks oli mu laps kahvliga teisele korrusele läinud ja toppis seda pistikupesasse. See on tal kolmas kord nii teha. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Panin lapse lõunaund magama ja õnneks tuli siis ka mees koju, niiet nüüd sain mina kontorisse minna. Ma olingi tänased koosolekud pealelõunasele ajale planeerinud. Kui esikus saapaid jalga tõmbasin, tuli mu vanem laps uurima, miks mul tagant juuksed Rimi kampaaniakleepse täis on kleebitud. Neid, mille eest poest taldrikuid odavamalt saab. Sel ajal, kui mina lepinguid allkirjastasin, oli mu noorem vedeleva rahakoti vahel kleepsud võtnud ja ladus mulle neid kammise ajal pähe. See on neist hetkedest, mil teadmatus õnnis ei ole. See on ka kolmas kord, mil mind alatult salaja jura täis liimitakse. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Kuigi viimasel ajal on elu mulle ohtralt sõnnikut ventilaatorisse loopinud, tulin vähemalt seekord võimalikust piinlikust olukorrast tänu oma vanema lapse tähelepanelikkusele puhtalt välja.
Mul on mõned kolleegid, kes armastavad veel kell kümme õhtul või kell kaks öösel töömeile saata. Täna mul üks töökaaslane rääkis sellisest inimesest, et oo, vaata, milline töövõime tal on. No mina ei tea. Ma ei ole meie ajavööndist saadetuna meie ettevõttes küll ühtegi asjalikku meili näinud, mis peale normtöötunde teele oleks pandud. Selle saadan-poole-ööni-töökirju tegelase kümnest ideest on nagunii üheksa sellised, et hoia pead kinni ja pärast ei jaksa keegi neid tulekahjusid ära kustuda. Kes peale tööaega tööasju teeb, ei ole mitte hea töövõimega, vaid ei saa oma tööga õigel ajal valmis ning ei oska aega planeerida. Ma võin sellist väljaütlemist endale lubada küll, sest minu elus on olnud aegu, mil nädalas 70 tundi tööd tegin. Puhtalt oma viga oli, et tegin.
Töö ja muu elu segamisel tuleb olla väga osav. Kui ei ole, on targem seda üldse mitte teha. Muidu on sul pärast kleepsud juustes ja kolleegid naeravad su väsinud mõistuse sünnitisi lugedes vaikselt pihku.
Meil ilmus ettevõtte siselehes äsja lugu töötajast, kellel sai täis 20. tööjuubel meie firmas. Ta rääkis, et selle kahe kümnendi jooksul on ta ühe korra tööd koju kaasa võtnud. Seda korda kahetseb ta siiani. Ta on meil midagi esmatasandijuhi ja spetsialisti vahepealset. Nii kaua kui mina teda tean, on ta alati oma töö jõudnud ära teha, seda hästi teinud ja üldse on ta meeldiv inimene. Siselehe loos rääkis ta ka, et on juba oma 25 aastat sama naisega abielus ja neil on kaks tütart. Vähemalt kõrvalt vaadates tundub harmooniline värk olevat. Kui ta selle 20 aasta jooksul rohkem kui ühe korra tööd oleks koju kaasa võtnud, ei tea, kas siis ka oleks...
Mul selle töö tööle jätmisega nii hästi ei ole. Kahe eelkooliealise lapsega, kellest üks alles sõimekohata sõimeealine on, tuleb tihti asju kombineerida. Täna hommikupoolegi istusin jälle kodus diivanil arvuti süles ja andsin tööga seotud dokumentidele digiallkirju. Selle tegevuse jaoks olin rahakoti vahelt oma ID-kaardi võtnud. Rahakott ise vedeles sel ajal mu kõrval diivanil. Samal ajal kammis mu noorem laps mu juukseid. Kahvliga. Minu meelest oli ta sellega äsja makaronivormi söönud, aga ma ei tahtnud sellesse võimalusse süveneda. Teadmatus on õnnis. Pärast, kui lepingutega lõpetanud olin, hakkasin allergeenide ohje protseduuri parandama. Selleks ajaks oli mu laps kahvliga teisele korrusele läinud ja toppis seda pistikupesasse. See on tal kolmas kord nii teha. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Panin lapse lõunaund magama ja õnneks tuli siis ka mees koju, niiet nüüd sain mina kontorisse minna. Ma olingi tänased koosolekud pealelõunasele ajale planeerinud. Kui esikus saapaid jalga tõmbasin, tuli mu vanem laps uurima, miks mul tagant juuksed Rimi kampaaniakleepse täis on kleebitud. Neid, mille eest poest taldrikuid odavamalt saab. Sel ajal, kui mina lepinguid allkirjastasin, oli mu noorem vedeleva rahakoti vahel kleepsud võtnud ja ladus mulle neid kammise ajal pähe. See on neist hetkedest, mil teadmatus õnnis ei ole. See on ka kolmas kord, mil mind alatult salaja jura täis liimitakse. Varasemad lood on kirjas siin (LINK). Kuigi viimasel ajal on elu mulle ohtralt sõnnikut ventilaatorisse loopinud, tulin vähemalt seekord võimalikust piinlikust olukorrast tänu oma vanema lapse tähelepanelikkusele puhtalt välja.
Mul on mõned kolleegid, kes armastavad veel kell kümme õhtul või kell kaks öösel töömeile saata. Täna mul üks töökaaslane rääkis sellisest inimesest, et oo, vaata, milline töövõime tal on. No mina ei tea. Ma ei ole meie ajavööndist saadetuna meie ettevõttes küll ühtegi asjalikku meili näinud, mis peale normtöötunde teele oleks pandud. Selle saadan-poole-ööni-töökirju tegelase kümnest ideest on nagunii üheksa sellised, et hoia pead kinni ja pärast ei jaksa keegi neid tulekahjusid ära kustuda. Kes peale tööaega tööasju teeb, ei ole mitte hea töövõimega, vaid ei saa oma tööga õigel ajal valmis ning ei oska aega planeerida. Ma võin sellist väljaütlemist endale lubada küll, sest minu elus on olnud aegu, mil nädalas 70 tundi tööd tegin. Puhtalt oma viga oli, et tegin.
Töö ja muu elu segamisel tuleb olla väga osav. Kui ei ole, on targem seda üldse mitte teha. Muidu on sul pärast kleepsud juustes ja kolleegid naeravad su väsinud mõistuse sünnitisi lugedes vaikselt pihku.
2015/10/12
Vaatab
Üle-eelmisel reedel tulime öösel kolleegidega Helsingist. Laev väljus 22:30 ja jõudis Tallinnasse 00:30. Merel oli keskmise kaliibriga torm. Selline, et tiiburid ei väljunud, suuremad laevad küll loksutasid, aga sõitsid. Paaril töökaaslasel läks isegi süda pahaks. Üks nendest vaatas korra telefoni ja urhatas tigedalt. Ta oli mehele sõnumi saatnud küsimusega, kas see saab talle sadamasse autoga vastu tulla või peab ta takso võtma. Mees vastas:
"Vaatab"
Ja siis väidetakse, et naistest olevat keeruline aru saada. Enam ebaselgemalt vastust ei ole vist võimalik genereerida. Eriti, kui küsijaks on merehaige naine keset ööd.
Täpselt nagu minu mees. Vahel, kui ta telefoniga räägib, on aru saada, et midagi on teoksil. Kui ta kõne lõpetab, asun mina pinnima:
"Kallis mees, kas su vanemad plaanivad meile külla tulla?"
Vaikus.
"KALLIS MEES, kas su vanemad tulevad meile külla?"
"Ah? Nädalavahetusel vist tulevad. Vaatab"
Nii. Nädalavahetusel? Laupäeval? Pühapäeval? Või äkki juba reedel? Kas nad jäävad ööseks ka? Ühesõnaga palju küsimusi ja vähe vastuseid. "Vaatab" tähendab enamasti seda, et kui mees neljapäeva õhtul juhuslikult kauemaks tööle on jäänud, mina parajasti eriti kõõmases olekus ja ebasündsalt mugavas riietuses (loe: aluspesus) diivanil lebos olen, käib uksekell. Ukse taga on ämm ja äi koos n+1 lapse ja lapselapsega. Nende kõige näljasematega. Sellistega, kes on valmis su nii paljaks sööma, et jahu ka ei jää alles. Lisaks sellele on mu oma lapsed parajasti elutoa põrandal pooltühja krõpsupakiga ametis ja vaatavad multikaid. See, et ma vahetult enne nendega pikalt mänguväljakul käisin, neile pool kilo porgandit ja teisi köögivilju sisse söötsin ning pooled krõpsud mees ise eelmisel õhtul ära sõi, muidugi ämmale välja ei paista. Ja see, kui ämmale peaks tunduma, et su kodus midagi valesti on, see on juba väga ohtlik. Seda õppisin ma juba oma eelmisest kooselust.
Ükskord, kui mu eksämm minu ja minu endise kaasa juurde sisse astus, tuustis ta natuke köögis ringi ning siis imestas:
"Kas teil 10-liitrist potti ei olegi?"
Nojah, kaks noort inimest, üks töötab pooleteist kohaga, teine töötab ja õpib täiskoormusega. Kodus ilmselgelt palju aega ei veeda. Mida paganat me 10-liitrise pajaga veel teeksime...
"Aga mis siis, kui lapsed tulevad? Kuidas te siis suppi teete?!" oli teema ämmal endiselt südamel.
Lapsi meil eksiga lõpuks ei tulnudki, aga 10-liitrine supipott tuli ämma poolt tooduna küll üsna kiiresti majja. Hea, et ma enne välja jõudsin kolida, kui eksämm avastas, et ma seda kasuta. Pagan teab, mis ta siis veel genereerinud oleks...
"Vaatab"
Ja siis väidetakse, et naistest olevat keeruline aru saada. Enam ebaselgemalt vastust ei ole vist võimalik genereerida. Eriti, kui küsijaks on merehaige naine keset ööd.
Täpselt nagu minu mees. Vahel, kui ta telefoniga räägib, on aru saada, et midagi on teoksil. Kui ta kõne lõpetab, asun mina pinnima:
"Kallis mees, kas su vanemad plaanivad meile külla tulla?"
Vaikus.
"KALLIS MEES, kas su vanemad tulevad meile külla?"
"Ah? Nädalavahetusel vist tulevad. Vaatab"
Nii. Nädalavahetusel? Laupäeval? Pühapäeval? Või äkki juba reedel? Kas nad jäävad ööseks ka? Ühesõnaga palju küsimusi ja vähe vastuseid. "Vaatab" tähendab enamasti seda, et kui mees neljapäeva õhtul juhuslikult kauemaks tööle on jäänud, mina parajasti eriti kõõmases olekus ja ebasündsalt mugavas riietuses (loe: aluspesus) diivanil lebos olen, käib uksekell. Ukse taga on ämm ja äi koos n+1 lapse ja lapselapsega. Nende kõige näljasematega. Sellistega, kes on valmis su nii paljaks sööma, et jahu ka ei jää alles. Lisaks sellele on mu oma lapsed parajasti elutoa põrandal pooltühja krõpsupakiga ametis ja vaatavad multikaid. See, et ma vahetult enne nendega pikalt mänguväljakul käisin, neile pool kilo porgandit ja teisi köögivilju sisse söötsin ning pooled krõpsud mees ise eelmisel õhtul ära sõi, muidugi ämmale välja ei paista. Ja see, kui ämmale peaks tunduma, et su kodus midagi valesti on, see on juba väga ohtlik. Seda õppisin ma juba oma eelmisest kooselust.
Ükskord, kui mu eksämm minu ja minu endise kaasa juurde sisse astus, tuustis ta natuke köögis ringi ning siis imestas:
"Kas teil 10-liitrist potti ei olegi?"
Nojah, kaks noort inimest, üks töötab pooleteist kohaga, teine töötab ja õpib täiskoormusega. Kodus ilmselgelt palju aega ei veeda. Mida paganat me 10-liitrise pajaga veel teeksime...
"Aga mis siis, kui lapsed tulevad? Kuidas te siis suppi teete?!" oli teema ämmal endiselt südamel.
Lapsi meil eksiga lõpuks ei tulnudki, aga 10-liitrine supipott tuli ämma poolt tooduna küll üsna kiiresti majja. Hea, et ma enne välja jõudsin kolida, kui eksämm avastas, et ma seda kasuta. Pagan teab, mis ta siis veel genereerinud oleks...
2015/10/08
Jonn
Minu noorem laps on 2 aastat, 2 kuud, 1 nädal ja 5 päeva vana. See peaks olema vanus, mille kohta kohutav kahene üteldakse: lapsel kogu aeg hirmus suur tahtmine, aga seda, mida ta tahab, ei tea ta ise ka päris täpselt. Vanema lapse jonniiga möödus üsna rahulikult ja tundub, et nooremaga läheb sama moodi. Mind on õnnistatud võrdlemisi mõistlike lastega, kes on ka üsna varajased ja head rääkijad. Jalgade trampimise ja enda pulka viskamise asemel saavad nad tundeid sõnadega väljendada ning kui piisavalt aega võtta, on neile võimalik ka asju seletada. Väljakutseid muidugi on.
Minu vanema lapse esimene ja õnneks vist ka ainus sellise kaliibriga avalik jonn leidis aset Kristiine Keskuse raamatupoes. Ta oli siis pisut üle aasta vana, kui ennast häälekalt lasteraamatute riiuli ette põrandale maha viskas ning ilma saagita edasi liikumast keeldus. Pekki neil on vaja lastele mõeldud asju alla poole meetri kõrgusele paigutada... Jonn läks meile tookord maksma kaks või kolm eurot ja selle tulemus, Hello Kitty pildiraamat, on meil siiani kodus olemas.
Tegelikult oli hea ost. Vanem laps sirvis seda veel mitu aastat ja ka noorem vaatab seda hea meelega. Vatti on see igatahes täie raha eest saanud, mida ka raamatu olekust kaugele näha on. Ma olen seda vist kaks või kolm korda teipinud, kuigi tegu on üpris vastupidava köitega. Selle kohta on tabavad sõnad kirja pannud Heiki Vilep:
Minu vanema lapse esimene ja õnneks vist ka ainus sellise kaliibriga avalik jonn leidis aset Kristiine Keskuse raamatupoes. Ta oli siis pisut üle aasta vana, kui ennast häälekalt lasteraamatute riiuli ette põrandale maha viskas ning ilma saagita edasi liikumast keeldus. Pekki neil on vaja lastele mõeldud asju alla poole meetri kõrgusele paigutada... Jonn läks meile tookord maksma kaks või kolm eurot ja selle tulemus, Hello Kitty pildiraamat, on meil siiani kodus olemas.
Las laps loeb
Tuppa paistab päike,
vaiba peal on soe,
lapsukene väike
raamatut seal loeb.
Pildid rebib välja,
tähed sodib täis -
esimene raamat
veidi raske näib.
Algus ongi raske,
harjutama peab.
Küll ta ükskord tükid
jälle kokku seab.
Lugemisepisik
visalt sisse poeb.
Andkem atra seada...
Las laps loeb.
2015/10/06
Kuidas kaks inimest Leedu öös õnnelikuks said
Meil on Palangal, Leedus, kahepäevane seminar. Lendasin eile
öösel Tallinnast vahemaandumisega Riias. Kohale jõudsin kell pool üks öösel.
See on neli ja pool tundi peale koduväravast välja astumist. Millegipärast arvasin,
et pisikeses Palanga lennujaamas on heal juhul kaks kaks taksot saadaval ja
nende pärast tuleb meil sama lennuga saabunud kaasreisijatega veel kõvasti
rüselemist. Tegelikult jätkus taksosid kõigile ja jäi vist veel üle ka. Läksin
ühe juhi juurde, kes väga kirvemõrvari moodi välja ei näinud, ütlesin hotelli
aadressi ja küsisin, kui palju sinna sõit maksab.
„Kahek...“ hakkas taksojuht alguses ütlema. Siis mõõtis mind
silmanurgas pilguga ülevalt alla ja jätkas: „Kümme. Kümme eurot“
Kohe aru saada, et õiglane hind oleks olnud seitse, hea hind viis eurot. Aga keset ööd ma ei tõesti ei viitsinud selle pärast jaurama hakata. Kui ta oleks mulle ausa pakkumise teinud, oleks ma need kaks eurot talle nagunii jootrahana andnud. Nüüd saan need lihtsalt koos ülejäänud taksoarvega firma kuludesse kirjutada.
Kohe aru saada, et õiglane hind oleks olnud seitse, hea hind viis eurot. Aga keset ööd ma ei tõesti ei viitsinud selle pärast jaurama hakata. Kui ta oleks mulle ausa pakkumise teinud, oleks ma need kaks eurot talle nagunii jootrahana andnud. Nüüd saan need lihtsalt koos ülejäänud taksoarvega firma kuludesse kirjutada.
Veerand tundi peale maandumist olin oma hotellitoas duši
all.
Mina olin õnnelik, et lõpuks hotelli sain. Taksojuht oli õnnelik, et väljaspool turismihooaega lollikese leidis, kellelt paar eurot koorida. Win-win.
Mina olin õnnelik, et lõpuks hotelli sain. Taksojuht oli õnnelik, et väljaspool turismihooaega lollikese leidis, kellelt paar eurot koorida. Win-win.
2015/10/04
Omandiõigus
Meie pere 6-aastase suhtumine oma 2-aastasesse õesse läbi mänguasjade:
Kui see mulle meeldib, on see minu;
Kui ma seda katsunud olen, on see minu;
Kui sa sellega mängid, on see minu;
Kui ma saan selle ära võtta, on see minu;
Kui see on katki, on see sinu.
Tekst on inspireeritud mitmes versioonis ringleva teadmata autori loost.
2015/10/03
Uitmõtteid: Nordic Business Forum 2015
Eile ja üleeile toimus Helsingis Nordic Business Forum 2015. Ärimaailmas on
see nagu oleks presidendi vastuvõtt, jaanipäev ja mõne megastaari rokk-kontsert
samal ajal.
Meie ettevõttes on 2700 töötajat. Pileteid osteti kaheksale inimesele. Üks ei saanud tulla ja tegevjuht pakkus tema piletit mulle. Parem, kui sind teise valikuna kaasa kutsutakse, kui et sind üldse ei kutsuta.
Helsingi laevale jõudmiseks pidin tõusma enne kuut hommikul. Kodus vannitoas avastasin, et meil pole reisile kaasa võtmiseks ühtegi varuhambapastat majas. Peale hetkelist kaalumist otsustasin ainsa olemasoleva tuubi kaasa võtta. Hiljemalt kell ühekaksa hommikul ootasin vihast kõnet oma mehelt teemal kuidas ta nüüd laste Miki Hiire pildiga supermagusat hambapastat kasutama peab. Ma kirjutan seda üle 48 tunni hiljem tagasi kodus olles. Hambapastatemalist kõnet ma ei saanudki. Jah, võite selle kohta järeldusi tegema hakata.
Meie endine personalijuht oli samas laevas. Ta töötab nüüd farmaatsiasektoris. Keegi küsis, milliseid tablette ta meile soovitaks. Ta võttis kotist roosa karbikese kirjaga Sinu elupäästja. Karbis oli tablet Xanax`it. Neli inimest seltskonnast teadis, mis on Xanax. Jah, võite selle kohta järeldusi tegema hakata.
Küsisin meie endiselt personalijuhilt, kas sellist asja võib üldse üle piiri viia.
„Aga miks mitte? See ei ole ju narkootikum!“ imestas tema.
See ei ole narkootikum sobiks hästi farmaatsiatööstuse palgal olevate inimeste mantraks, mida kogu apteegis müügil oleva kraami kohta korrata kõlbab.
Helsingi messikeskuses uuris registratuuritöötaja, kas see on mul esimene kord Nordic Business Forum`il. Ma vastasin, et on küll. Tema uuris, kas ma olen ka põnevil. Ütlesin, et natuke ikka. Siis tahtis ta teada, kas tohib ettevõtte nime mu nimesildil lühendada.
„Pole probleemi,“ vastasin mina.
Ma olin ainus, meie firma kaheksast inimesest, kelle nimesildile ettevõtte täisnime ei trükitud. Kas selle kohta võiks järeldusi tegema hakata? Pole õrna aimugi.
Meeldejäävamaid tsitaate ja inspireerivamaid hetki ürituselt:
John C. Maxwell: Kui Sa tunned end tipus üksildasena, ei ole sa juht. Sa oled mägironija.
Tema esinemist vaadates pole muud ütelda, et kui sa seda karismaatiliselt teed, on tegelikult ükskõik, mida sa räägid. Kui su jutu sees ka mõte on, kasvab ettekande väärtus veelgi.
The Huffington Posti peatoimetaja Arianna Huffington rääkis, kuidas ta puhkuselt nii tagasi tuleb, et tema meilboksis ühtegi lugemata kirja pole. Tema out of office teade ütleb umbes nii: Arianna läks puhkusele ja tuleb tagasi [sisesta kuupäev]. Kui Su kiri on tähtis, saada see [tema asendaja nimi, ametinimetus, kontakt]. Sinu pregune kiri kustutatakse lugemata.
Värskendav, kas pole? Minu elus on olnud aegu, mil sain keskmiselt sada tööalast meili päevas...
Keith J. Cunningham: Kui Sa tagas teada, mis juhtus AtlaVista`ga, võid sa seda googeldada.
Ben Bernanke sellest, miks tuleb statistiliste andmetega alati hoolikalt ümber käia: Kui Sa paned ühe käe jääplokile ja teise pliidile, on Su kätel keskmiselt okei.
Björn Wahlroos rääkis, kuidas 16. sajandil kasutusele võetud hõbeda maardlad Euroopas hõbeda hinna alla tõid. Huvitav, kas 20. ja 21. maailma sündinud miljoneid hiinlaseid saaks seostada sellega, miks me Eestis saame vähem palka, kui meile meeldiks?
Endine Apple`i võtmetöötaja Guy Kawasaki tegi Macintosh`i eduloo põhjal üldistuse, et pole põhjust paanikaks, kui su toodet hakkab tarbima mitte algselt planeeritud sihtgrupp. Siin ma tahaks natuke vastu vaielda. Mõnikord tuleks siiski muretseda, kui see juhtub. Mõni tund enne Guy ettekannet jagas üks mu tuttavatest Facebook`is pildi naisest haigla ooteruumis, kes oli juuksevahu asemel Makroflex`i pudeli võtnud.
Tagasi alguse juurde. Foorumi avas Landfill Harmonics. Need on noored, kes elavad slummis ja mängivad prügist valmistatud pillidel. Rohkem pole vaja midagi ütelda.
Meie ettevõttes on 2700 töötajat. Pileteid osteti kaheksale inimesele. Üks ei saanud tulla ja tegevjuht pakkus tema piletit mulle. Parem, kui sind teise valikuna kaasa kutsutakse, kui et sind üldse ei kutsuta.
Helsingi laevale jõudmiseks pidin tõusma enne kuut hommikul. Kodus vannitoas avastasin, et meil pole reisile kaasa võtmiseks ühtegi varuhambapastat majas. Peale hetkelist kaalumist otsustasin ainsa olemasoleva tuubi kaasa võtta. Hiljemalt kell ühekaksa hommikul ootasin vihast kõnet oma mehelt teemal kuidas ta nüüd laste Miki Hiire pildiga supermagusat hambapastat kasutama peab. Ma kirjutan seda üle 48 tunni hiljem tagasi kodus olles. Hambapastatemalist kõnet ma ei saanudki. Jah, võite selle kohta järeldusi tegema hakata.
Meie endine personalijuht oli samas laevas. Ta töötab nüüd farmaatsiasektoris. Keegi küsis, milliseid tablette ta meile soovitaks. Ta võttis kotist roosa karbikese kirjaga Sinu elupäästja. Karbis oli tablet Xanax`it. Neli inimest seltskonnast teadis, mis on Xanax. Jah, võite selle kohta järeldusi tegema hakata.
Küsisin meie endiselt personalijuhilt, kas sellist asja võib üldse üle piiri viia.
„Aga miks mitte? See ei ole ju narkootikum!“ imestas tema.
See ei ole narkootikum sobiks hästi farmaatsiatööstuse palgal olevate inimeste mantraks, mida kogu apteegis müügil oleva kraami kohta korrata kõlbab.
Helsingi messikeskuses uuris registratuuritöötaja, kas see on mul esimene kord Nordic Business Forum`il. Ma vastasin, et on küll. Tema uuris, kas ma olen ka põnevil. Ütlesin, et natuke ikka. Siis tahtis ta teada, kas tohib ettevõtte nime mu nimesildil lühendada.
„Pole probleemi,“ vastasin mina.
Ma olin ainus, meie firma kaheksast inimesest, kelle nimesildile ettevõtte täisnime ei trükitud. Kas selle kohta võiks järeldusi tegema hakata? Pole õrna aimugi.
 |
| Istekohad olid meil rotisektoris, aga pole hullu. Odavast sektorist saime kiirelt sisse ja välja liikuda ja tundus kuidagi rahulikum olevat, kui kallimas |
John C. Maxwell: Kui Sa tunned end tipus üksildasena, ei ole sa juht. Sa oled mägironija.
Tema esinemist vaadates pole muud ütelda, et kui sa seda karismaatiliselt teed, on tegelikult ükskõik, mida sa räägid. Kui su jutu sees ka mõte on, kasvab ettekande väärtus veelgi.
The Huffington Posti peatoimetaja Arianna Huffington rääkis, kuidas ta puhkuselt nii tagasi tuleb, et tema meilboksis ühtegi lugemata kirja pole. Tema out of office teade ütleb umbes nii: Arianna läks puhkusele ja tuleb tagasi [sisesta kuupäev]. Kui Su kiri on tähtis, saada see [tema asendaja nimi, ametinimetus, kontakt]. Sinu pregune kiri kustutatakse lugemata.
Värskendav, kas pole? Minu elus on olnud aegu, mil sain keskmiselt sada tööalast meili päevas...
Keith J. Cunningham: Kui Sa tagas teada, mis juhtus AtlaVista`ga, võid sa seda googeldada.
Ben Bernanke sellest, miks tuleb statistiliste andmetega alati hoolikalt ümber käia: Kui Sa paned ühe käe jääplokile ja teise pliidile, on Su kätel keskmiselt okei.
Björn Wahlroos rääkis, kuidas 16. sajandil kasutusele võetud hõbeda maardlad Euroopas hõbeda hinna alla tõid. Huvitav, kas 20. ja 21. maailma sündinud miljoneid hiinlaseid saaks seostada sellega, miks me Eestis saame vähem palka, kui meile meeldiks?
Endine Apple`i võtmetöötaja Guy Kawasaki tegi Macintosh`i eduloo põhjal üldistuse, et pole põhjust paanikaks, kui su toodet hakkab tarbima mitte algselt planeeritud sihtgrupp. Siin ma tahaks natuke vastu vaielda. Mõnikord tuleks siiski muretseda, kui see juhtub. Mõni tund enne Guy ettekannet jagas üks mu tuttavatest Facebook`is pildi naisest haigla ooteruumis, kes oli juuksevahu asemel Makroflex`i pudeli võtnud.
Tagasi alguse juurde. Foorumi avas Landfill Harmonics. Need on noored, kes elavad slummis ja mängivad prügist valmistatud pillidel. Rohkem pole vaja midagi ütelda.
2015/10/02
Rahvuslikud eripärad
Täna varastan ma Antoni Lacinai räägitud nalja:
Kuidas sundida itaallane vait jääma? Tuleb ta käed selja taha siduda.
Kuidas sundida rootslane vait jääma? Tuleb PowerPoint välja lülitada.
Kuidas sundida soomlane vait jääma? Midagi ei tule teha.
Hetkel modereerib Lacinai Nordic Business Forum`it Helsingis. Hommikul hotellist kohaliku taksojuhiga foorumipaika sõites üritas ta vestlust alustada.
Lacinai: "Kas teil lapsi on?"
Taksojuht: "Jah."
Lacinai: "Kui palju?"
Taksojuht: "Kaksteist."
Lacinai: "Mis nende nimed on?" No siit peaks ju vähemalt kaheteistsõnaline vastus tulema...
Taksojuht: "Erinevad."
Soomlane on rääkinud.
Kuidas sundida itaallane vait jääma? Tuleb ta käed selja taha siduda.
Kuidas sundida rootslane vait jääma? Tuleb PowerPoint välja lülitada.
Kuidas sundida soomlane vait jääma? Midagi ei tule teha.
Hetkel modereerib Lacinai Nordic Business Forum`it Helsingis. Hommikul hotellist kohaliku taksojuhiga foorumipaika sõites üritas ta vestlust alustada.
Lacinai: "Kas teil lapsi on?"
Taksojuht: "Jah."
Lacinai: "Kui palju?"
Taksojuht: "Kaksteist."
Lacinai: "Mis nende nimed on?" No siit peaks ju vähemalt kaheteistsõnaline vastus tulema...
Taksojuht: "Erinevad."
Soomlane on rääkinud.
Random thoughts: Nordic Business Forum 2015. Day 1.
I work in a company of 2700 people. There were tickets bought for eight people. One of them could not come so our CEO offered the forum pass to me. It is better to get the ticket to Nordic Business Forum as second choice than to get no ticket at all.
I live in Estonia. I had to get up before six in the morning to catch the ferry to Helsinki. While still home in my bathroom I discovered we have no spare tooth paste in the house to take with you while travelling. After brief moment of consideration I took the only tube. I expected angry call from my husband for him having to use the children killersweet tooth paste latest by 9 o'clock. I'm writing this past midnight. There has still been no call about the toothbrush. Yes, you can make conclusions about that.
On the ferry to Helsinki we saw our former HR manager. She is in the pharmacy business now. Somebody asked if there would be some medicine that she would recommend us. She took out a pink box with your life saver written on of. Inside there was a pill of Xanax. Four of us recognized the pill. Yes, you can start to make conclusions about that. I asked our former HR manager if it allowed to cross border with that.
She said, “But of course. This is not narcotics!”
I guess this is the mantra that the people in the pharmaceuticals repeat about all the stuff they sell in a drug store.
The lady from the forum checkin asked me if it was my first year there. I said it is.
“Are you exited?” she asked then.
“Why, yes,” was my answer.
Then she wanted to know if she could shorten our company name for my name tag. I said no problem. I was the only one of us eight who ended up with not full company name printed on the tag. Can you start to make conclusions about that? I´m not sure.
The 1st speaker:
John C. Maxwell
Quote of the speech: If you feel lonely at the top you are not a leader. You are a hiker.
The question that I didn`t manage to hashtag #NBForum2015: John, you tell that one can grow into a leader and give tool for it. Can one grow into a Nordic Forum speaker and what is the tool from it?
Conclusion from the speech: If you do it with charisma it doesn`t matter what you are saying. The more value if you even have point in what you are saying on top of the charisma thing.
The 2nd speaker:
Arianna Huffington
The inspiration from the speech: There was this homeless teenager telling something interesting that for some reason ended up in social media with the French president . This was picked up by the Harvard University that invited him to write deeper about it. The guy is now in his 3rd year in Harvard.
The social media can lift you up in tremendous speed if you say the right things there. These are the success stories that people tell. You can go down at least the same speed if you say the wrong things in the social media. This is seldom if at all spoken about.
The 3rd speaker: Nilofer Merchant
The only thing I can remember from the speech: Even if the individual opinion expressed in a group is a wrong opinion, it will raise the analytical thinking in the group for 30%.
I`m sorry, it was not the speech. It was me getting tired and focusing on the digestion of those fantastic Karjala pies I had during the refreshment break.
 |
| Nilofer from section 2 |
The 4th speaker:
Guy Kawasaki
Guy, here`s a bozo for you: you know you said that you should not worry when your product reached the wrong target group. Sometimes you still should worry when it happens. There is a photo circulating in the social media of a lady in ER. She has mixed up construction foam Makroflex with hair care product.
Highlight and inspiration of day? Landfill Harmonic!
Guy, here`s a bozo for you: you know you said that you should not worry when your product reached the wrong target group. Sometimes you still should worry when it happens. There is a photo circulating in the social media of a lady in ER. She has mixed up construction foam Makroflex with hair care product.
Highlight and inspiration of day? Landfill Harmonic!
Tellimine:
Postitused (Atom)