Uitmõtteid facebookist: kas sa tahtsid sellest pilti teha?

Minu lapsepõlvesõbranna sai eile 29. Sel puhul palus ta meid ühte kesklinna populaarsesse kohvikusse istumisele. Meid kogunes kokku vist seitse või kaheksa. Enamik tuli marunäljasena otse töölt. Kui suupisted lauda jõudsid, olid kõik nagu piraajad neil kallal. Keegi seltskonnast karjatas veel "oot!", aga juba oli hilja. Sekund hiljem taibati, et oh, sa tahtsid pilti teha sellest toidust. Facebooki jaoks siis. Klassika, eksole. Meeldiv ajaviitmine trendikohas ilusate ja edukate seltskonnas tuleb tšekinida, šeerida ja täägida.

FB aftekas - ebatäiuslik hetk peale ideaali, mida enamasti kunagi üles ei laadita

Ka kutse sellele sünnipäevale jõudis minu ja vist ka kõigi teisteni just facebooki vahendusel. Meil on vahva sõpruskond. Oleme sõna otsese mõttes liivakastis tuttavaks saanud ja hiljem üheksa aastat samas koolis käinud. Pärast on tulnud erinevad koolid, lapsed, mehed meie kõrvalt on tulnud ja läinud, aga meie oma mänguväljakusõbrannadega oleme ikka veel koos. Omavahelist suhtlust hoitaksegi üleval just läbi kinnise facebooki grupi. Kui peaksime oma ühisüritusi hakkama facebooki asemel  kokku leppima läbi telefoni, läheks see täiesti käest ära. Üle viie inimese sobiva aja kokku leppimiseks läbi helistamine ja siis veel ja veel üle helistamine, sest enamikule pakutud ajad ei sobinud, oleks sotsiaalse elu surm.

Üks mu tuttavatest ütles kunagi orkuti kohta, et seda ei maksa põlata ega häbeneda. See on ühiskonna loomulik arenguetapp. Tänaseks on see etapp surnud ja asemele on tulnud facebook. Ka sellest kasvatakse kord välja. See ei tähenda, et ma seda keskkonda ei hindaks.
Mõned aastad tagasi oli mul hea meel, kui mind oli facebookis oma sõbraks lisanud lapsepõlvesõbranna, kellest me peale 10 aastat midagi kuulnud ei olnud. Ta läks oma valikute tõttu, mis ei olnud tegelikult üldsegi halvad, konflikti vanematega ja kolis varakult kodust välja. Juba lapsena oli ta väga kodulembeline. Jahmerdas alati pisemate lastega, talle meeldis igasuguseid retsepte katsetada, aiamaal kasta-külvata ja muud taolist. Õppimisega sai ta kenasti hakkama, aga ega see teda eriti ei tõmmanud. Tema vanemate ootus oleks olnud, et ta end haridusele pühendaks. Tema aga tahtis midagi muud. Oma esimese lapse sai ta hilisteismelisena. Peale seda kandsid vanemad ta vist maha ja nii kadus ta ka meie suhtlusringkonnast.
Me rääkisime temast tihti ja uurisime, kas keegi on teda näinud või temast midagi kuulnud. Keegi ei olnud. Spekuleeriti ainult, et ta olevat teise Eesti otsa kolinud. Alles pea kümme aastat hiljem sain tänu facebookile teada, et ta elab tõepoolest ühes Lõuna-Eesti väikelinnas, tal on kolm blondide lokkis juustega suurepärast last, imeilus lilleaed ja töö toitlustussektoris, mille kõrvalt tal seda kõike omada oli võimalik. Just selline elu, mis tema jaoks kõige paremini sobis.

Kui meie eelmise rootslasest tegevjuhi leping läbi sai ja ta perega tagasi koju kolis, lisas ta kõik inimesed, kellega ta Eestis veedetud aja jooksul lähemalt kokku puutus, oma facebooki sõbralisti. See oli temast ilus žest. Me olime mitu aastat külg külje kõrval mitte kõige magusamat tööd teinud. Tänu facebookile ei kao ta nüüd lihtsalt Rootsi ära. Tema saab jälgida, kuidas meie siin oma eludega edasi toimetame ja meie teda.

Tagasi alguse ja eilse sünnipäeva juurde. Igasuguse elementaarse sotsiaalse viisakuse osas olen ma täielik loodusõnnetus. Hea, et ma enda ja oma laste sünnipäevigi tean. Ka seda, et mu sõbranna meid eile endaga koos oma sünnipäeva tähistama kutsus, mõistisn ma tänu facebookile. Alguses meeleolukalt, kuid siiski mitte kokkusaamise põhjusele viitavalt sõnastatud kutset lugedes arvasin, et lähme selle pärast istuma, et me üksteist ammu näinud ei olnud. Alles siis, kui minu facebooki seinale ilmus meeldetuletus, et mu sõbrannal sünnipäev on, sain aru, et olen üks neist vähem kui kümnest inimesest tema rohkem kui 600 liikmega sõbralistist, kellega ta oma sünnipäeva soovib tähistada. Umbes 25 aastat tagasi alustasime me koos liivakastis, nüüd oleme jõudnud facebooki. Need aastad on sisuliselt kogu mu teadlik elu ja tõdemus läbi erinevate meediumite kestvast kontaktist on puhas rõõm.

Parafraseerides käibetõdesid: facebook ei riku inimest, kui inimene ise oma facebooki ära ei riku.