2015/09/10

Paanikakõned

Hakkasime kolleegidega end lõunale sättima, kui mu ülelauanaaber palus end paar minutit oodata. Ta oli just saanud paanikakõne oma vanaemalt. Tema vanaemal on mingi seenioritele mõeldud mobiilimudel, mis võibaldab ühe lihtsa nupuvajutusega teha hädaabikõne eelnevalt määratud numbrile. Seekord oli numbriks siis minu töökaaslase oma. Tagasi helistades vanaema toru ei võtnud. Kui lapselaps oma emale helistas ja uuris, kas see teab, kus vanaema on, vastas ta külmalt: "Surnuaias."
Pärast tuligi välja, et vanaema oli surnuaias haudu käinud hooldamas, selle käigus telefoni maha pillanud ning hädaabikõne nupp oli kogemata alla läinud. Tüüpiline.

Nii umbes 10 aastat, 10 kilo ja 3...4 poiss-sõpra tagasi minu elus sõitsin parajasti töölt koju, kui sain oma tolleaegselt noormehelt alarmeeriva kõne: "Alli, kas sa saaksid mind aidata? Mul juhtus just üks õnnetus..."
Peale seda tegi telefonitoru tuut-tuut-tuut ja tagasi helistades oli välja lülitatud.


Mõnikümment minutit hiljem helistas ta ise tagasi ja selgitas olukorda. Ma pidin õhtul talle külla minema ja ta oli asunud selleks puhuks meile ise pastamasinaga pastat tegema. Tainast segades oli ta puruks pillanud kogu oma kanamunade tagavara. Nüüd tahtiski ta paluda mul poest karbi mune tuua, aga telefonil oli aku tühjaks saanud.

2 comments:

  1. Replies
    1. Jah, mul on teinekord keeruline tajuda, kus musta huumori puhul hea maitse piir läheb. Selliste naljadega tasub muidugi ettevaatlik olla. Täna, see on päev peale "paanikakõnet", sai mu töökaaslase vanaisa infarkti...

      Delete