Nuta või naera

Meil on majas kaks tualettruumi. Üks esimesel ja teine teisel korrusel. Kord, kui mu vanem laps veel 4-aastane oli, juhtus ta isaga kahekesi kodus olema. Isal sai teise korruse tualettruumis paber kõige kriitilisemal hetkel otsa, aga varusid hoiame me alumise korruse WCs. Mu mehel läks tubli 10 minutit lapse motiveerimiseks, et see talle alt tualettpaberit juurde tooks. Lõpuks siis vedas laps ennast trepist üles isale appi... üks WC-paberi leheke näpu vahel.

Mul oli tööl umbes sama absurdne situatsioon. Teinekord isegi ei oska ette kujutada, mis moodi inimesed asjadest aru võivad saada. Paar kuud tagasi tegid mu osakonna tüdrukud termomeetrite ja fotoaparaatidega varustatult meie tootmisesse reidi, mida me kvaliteediauditiks nimetame. Auditiraportisse läks muu hulgas mittevastavusena kirja ka hoovi peal olev ülirõvedalt räpane prügipress, foto kõrval ja puha. See pilt rändas pärast pikalt erinevate osakondade postkastides ringi kirjadega, kus arutati võimalusi pressi puhastamiseks. Prügipressi pesemise organiseerimine võttis täiesti üle mõistuse jaburate vabanduste tõttu oma kaks kuud. Nüüd siis jõuti lõpuks asjani. Läksin aknast lootusrikkal tulemust vaatama. Nad olid ära pesnud prügipressi selle ühe külje, mis pildile oli jäänud. Ma olen elus kokku kolm korda tööl häält tõstnud. Seda ühe pestud küljega jäätmepressi vaadates oli küll selline tunne, et neljas kord tuleb ka varsti ära.