Eile käisime perega toidupoes. Lisaks piimale-leivale-juustule soetasin endale allahindlusega grillvardad, vanemale lapsele Monster High joogipudeli ja nooremale Hello Kitty joogikruusi. Mu süda laulab mõttest, et järgmisel hooajal ei pea ma enam tuhast läbi resti sinna pudenenud lihatükke õngitsema. Ka lapsed olid oma saagiga rahul. Noorem kas jõi või teeskles terve õhtu oma Kitty tassist vee joomist. Ühel hetkel avastas ka mu teine poolt, et tema tütrekesele on uus tass siginenud. Vastutustundliku isana oli tema esimeseks mureks, kas ma tassi enne kasutusele võtmist ikka korralikult ära olin pesnud. Muidugi olin. Et millegi kallal ikka norida oleks, hakkas ta seejärel targutama, et tassi seest oleks ikka selle kleepsu, mis ütles, et tegu on mikrolaineahjutatava anumaga, enne lapse kätte andmist ära pidanud tõmbama. Ma ei ütelnud midagi, eemaldasin kleepsu ja hakkasin seda prügikasti viskama. Selle peale andis mu noorem laps häiret. Nii liikuski ta eile kodus ringi tass käes ja taaskleepis prügikastisurmast päästetud kleepsu kõikvõimalikele pindadele. Viimati nägin seda eile õhtul magama minnes umbes meetri kõrgusel vannitoa ukse siseküljel.
Uue joogitassi võttis ta ka täna hommikul hoidja juurde kaasa. Kõnealuse kleepsu taasavastasin täna õhtul end töölt kojuminekule sättides oma töölaua alt. Mul ei ole õrna aimugi kuidas see sinna sai. Tõenäoliselt käisin täna terve päeva tähtsa näoga kontoris ringi endal küljes silt, mis lubab mind 2 minutit mikrolaineahjus kuumutada.
Ma ei ole oma väikelaste kleepsumaania ainus ohver. Mu sõbrannal on mu nooremaga umbes sama vana tütar. Tema mees töötab ühes väärikas suurfirmas väga väärikas finantsidega tegelevas osakonnas. Kui mees üskkord tööl end excelitabelite ees istudes korra sirutas, avastas ta oma vasema kaenla alt triiksärgilt 20 sentimeetri kõrguse mõmmikleepsu.
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar