2015/09/29

Kaheldava väärtusega komplimendid

Meil oli täna strateegiaseminar. Seminari kohta täitsa talutav, kuid ürituse tipphetkedeks jäid siiski lõunasöök ja päeva lõpetamine. Nende kahe helgema momendi vahel inimeste uinumise vältimiseks sisustati päeva teine pool rühmatöödega, mille tulemused töögruppide esindajad siis ette kandma pidid. Eestlaste passiivsus on teada. Iroonilised naljad seminaride küsimustele pühendatud osa eel, nagu palun rääkiga ühe kaupa, kahjuks ei jõua me üle kümnele küsimusele vastata jne, on juba üsna ära kulunud meil aastatega. Et publiku passiivsust pisutki leevendada, hakkas meie tegevjuht iga presentatsiooni järel püüdlikult esimesena plaksutama. Ainult, et ettekanded olid eesti keeles ja tegevjuht on meil rootslane. Pean küll tunnustama tema kahe Eestis viibitud aasta jooksul tehtud pingutusi kohaliku keele õppimiseks, kuid sõnavara piirdub tal siiski üldjoontes viisakusväljenditega nagu "terhe", "aitäch" jmt. Ma kardan, et rühmatööde tulemuste esitajad oleks võinud järgmise aasta strateegiliste eesmärkide täitmise tegevuskava osana presenteerida ka Rootsi lipu avalikku põletamist ning meie peakontori konkurentidele rentimist, aga tema oleks ikka plaksutanud.

Meie üle-eelmine tegevjuht, ka rootslane, rääkis kunagi sellise loo: teismelisena oli ta kord oma toas kitarri häälestanud. Üsna selline plin-plän tegevus. Ühes hetkel oli ta ema tuppa sisse vaadanud ja ütelnud: "Poeg, sa mängid nii ilusti!"
Ta ei suutnud pärast tükk aega ühtegi ema komplimenti tõsiselt võtta.

No comments:

Post a Comment