2015/09/01

Excelil on ainult miljon rida

Finantsinimestega on meil tööl vedanud. Nii pearaamatupidaja kui ärianalüüsi juht on hea huumorimeelega meeldivad töökaaslased, kuigi mõlemad erineval moel. Pearaamatupidaja on viiekümneringis meesterahvas, elus nii mõndagi näinud ja maru rahulik. Kui me 2011. aasta alguses Eestis eurole üle minekuga higistasime, siis rääkis ta, et see on tal teine rahareform pearaamatupidajana läbi teha. Esimene kord, kui rubla asemel Eesti kroon tuli, võttis ta ettevõtte peakassa kahes kilekotis käe otsa ja läks panka. Seal vaatas panganeiu teda korra leti tagant ja ütles, et sellist summat nad kroonideks ei vaheta. Pearaamatupidaja ütles, et vahetate küll. Lõpuks olidki vahetanud...
Mulle meeldib meie pearaamatupidajat ikka vahel nokkida, et kuidas te seal raamatupidamises ka elate? Mängite ikka topeltmängu, jah? Nali hakkab juba vaikselt ära kuluma, aga kuna peale topeltraamatupidamiskannete leiutamist 14. sajandil selles vallas erilisi innovatsioone toimunud pole, on ka uusi nalju väga keeruline välja mõelda.

Ärianalüüsi juhiga on sama häda. Ka teda meeldib mulle nokkida, et mis siis finantsanalüüsis uut on? Kuna uuendused selles vallas on umbes sama "radikaalsed" kui raamatupidamises, kipub mu muidu mitte väga suu peale kukkunud kolleeg vaikseks jääma. Seda suurem on nüüd kära, kui ärianalüüsiosakonnas sellel aastal tõepoolest suured muutused toimuvad, mis pealegi tervet ettevõtet puudutavad. Fundamentaalselt uuendatakse põhimõtteid, kuidas me eelarvestame, oma finantsvõtmenäitajaid planeerime ja raportitest jälgime ning korrigeerime. Sellist uuendust oli ka hädasti vaja, sest meie eelarveprotsess ning igasuguste võtmenäitajatega dashboardid hakkasid juba käest ära minema. Ja enamus meist jälgib vaid töödeldud andmeid, mille kontrolleritüdrukud kokku tõstavad. Nagu ärianalüüsi juht selle kohta väga tabavalt ütles, siis Excelil on kahjuks ainult miljon rida. Miljardikäibega firmas saavad need ilmselgelt liiga kiiresti täis.

Ka minu sisemise Exceli miljon rida ähvardavad vist täis saada ja tööstress kipub juba vaikselt välja paistma hakkama. Lohutav on teada, et alati on olemas võimalus kastist väljas mõtlemise läbi uued lahendused leida. Tuleb ainult ette vaadata, et kastist väljas mõeldes ämbrisse ei astuks.

Eelmisel nädalal oli viimane tööpäev ühel minu lemmikkolleegil emafirma teisest tütrest, kes läbi aastate mulle ikka hea erialase nõuga abiks on olnud. Suures firmas tuleb ikka ette, et inimesed tulevad ja lähevad. Kes rahulikult, kes konfliktiga. Arvasin juba, et aastate jooksul olen juba päris palju näinud, aga ikka ja jälle tuleb ette olukordi, millega ei oska muud teha, kui kasti kirjaga täitsa-pekkis-mida-ma-kuulma-pean tõsta. Seekord lõpetati minu kolleegi viimane tööpäev viisil, mida ma sisemiselt mingil juhul heaks ei saa kiita ja kindlasti meie ettevõtte töökultuuris aktsepteeritud olla ei tohiks. Minu töökaaslane on minevikus ka minu selja taga seisnud ja nii oli mu esimeseks reaktsiooniks püsti tõusta ja välja ütelda, mida ma asjast arvan. Õnneks hakkasin enne mõtlema, et olen ära kuulanud kõigest kaks osapoolt looga seotud kolmest. Pärast sain veel aru, et teise inimese eest käe tulle pistmise kasutegur on ebaselge. Selge on vaid see, et oma käe ma igal juhul ära kõrvetan.

Öösel magasin halvasti. Vastik tunne oli. Inimene on mind aidanud, aga mina mõtlen nüüd eelkõige iseendale. Parafraseerides ühte tuntud ütlemist: "alguses läksid nad mu sõbra vastu, aga ma ei ütelnud midagi. Siis läksid nad mu pere vastu, aga ma ei ütelnud midagi. Lõpuks nad tulid minu vastu, aga enam ei olnud kedagi, kes midagi ütelnud oleks."
Järgmisel hommikul kell seitse läks mul lennuk. Peale halvasti magatud ööd ja vara tõusmist, lennujaama 3-eurose kohvitilga toel silmi lahti hoides, tabas mind korraga kirgastumine. Lennuki õhkutõusuprotseduuride juurde kuulub ka ohutusinstruktaaž. Seal räägitakse muu hulgas, et kui lennuki salongirõhk liiga madalale kukub ja hapnikumaskid selle tõttu pähe tuleb tõmmata, on väga oluline esiteks endale mask pähe panna ja alles siis teisi aidata. Ka mina panen oma töökaaslase eest käe tulle, aga ma vähemalt proovin välja mõelda viisi, mis selle juures ka mind säästaks ning mis lõppkokkuvõttes edaspidi meie firma töökultuuri parandaks. Maha läinud piim on maha läinud piim. Tagasi seda pudelisse ei kalla, aga vähemalt saab vältida, et edaspidi nii läheb.

Excelil on vaid miljon rida. Isegi, kui seda tundub lõpmata palju, on parem neid targasti kasutada, sest ka miljon rida võib täis saada.

2 comments:

  1. Oeh.
    Ma loodan, et su kolleegiga sai korda. Kahjuks selle firma kultuur on juba selline. Ma arvan, et ma kunagi teen postituse ja räägin mõnest värvikamast lahkumisest.
    Sh ka selline, kus inimene ise vabatahtlikult läks ja turvamees seisis kõrval, kuni ta laua pealt asju korjas...
    aga on muidugi ka paremaid näiteid. Mina ise näiteks:) oli kook ja lilled ja pisarad:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ta ikka oli parajalt endast väljas. Õnneks on tal muidugi elus ka palju teisi väljundeid peale töö ja tema kogemustepagasiga inimene nälga kindlasti ei jää. Eks näeb, kuidas see lugu nüüd ennast edasi kerima hakkab, kui üldse.

      Delete