Meil oli täna strateegiaseminar. Seminari kohta täitsa talutav, kuid ürituse tipphetkedeks jäid siiski lõunasöök ja päeva lõpetamine. Nende kahe helgema momendi vahel inimeste uinumise vältimiseks sisustati päeva teine pool rühmatöödega, mille tulemused töögruppide esindajad siis ette kandma pidid. Eestlaste passiivsus on teada. Iroonilised naljad seminaride küsimustele pühendatud osa eel, nagu palun rääkiga ühe kaupa, kahjuks ei jõua me üle kümnele küsimusele vastata jne, on juba üsna ära kulunud meil aastatega. Et publiku passiivsust pisutki leevendada, hakkas meie tegevjuht iga presentatsiooni järel püüdlikult esimesena plaksutama. Ainult, et ettekanded olid eesti keeles ja tegevjuht on meil rootslane. Pean küll tunnustama tema kahe Eestis viibitud aasta jooksul tehtud pingutusi kohaliku keele õppimiseks, kuid sõnavara piirdub tal siiski üldjoontes viisakusväljenditega nagu "terhe", "aitäch" jmt. Ma kardan, et rühmatööde tulemuste esitajad oleks võinud järgmise aasta strateegiliste eesmärkide täitmise tegevuskava osana presenteerida ka Rootsi lipu avalikku põletamist ning meie peakontori konkurentidele rentimist, aga tema oleks ikka plaksutanud.
Meie üle-eelmine tegevjuht, ka rootslane, rääkis kunagi sellise loo: teismelisena oli ta kord oma toas kitarri häälestanud. Üsna selline plin-plän tegevus. Ühes hetkel oli ta ema tuppa sisse vaadanud ja ütelnud: "Poeg, sa mängid nii ilusti!"
Ta ei suutnud pärast tükk aega ühtegi ema komplimenti tõsiselt võtta.
2015/09/29
2015/09/26
Papaialoterii
Suvel oli mu kodupoes päris hea kvaliteediga papaiat kampaanias. Mulle see pisut vaiguse maitsega eksootiline vili täitsa meeldib. Kui papaiapoolikuga lõpetanud olin, kuivatasin esiteks puuvilja keskkohast välja kaabitud seemned aknalaual väikesel alustassil ära, siis mässisin paarik päevaks niiskesse paberrätikusse ja lõpuks suskasin lillepotti mulda. Alles siis hakkasin internetist uurima, mis mind nüüd ees võiks oodata.
Papaia olevat kiire kasvuga taim ja pidi juba vähem kui aasta peale külvamist umbes meetrikõrgusena esimest korda õitsema hakkama. Väite esimene pool pidas paika, sest üsna varsti hakkasid lillepotist rohelised pead end välja pistma. Mõned nädalad hiljem oli poti keskel täitsa viisakas tuust üleval. Mina hakkasin mõttes juba vilju noppima.
Tee viljadeni on siiski pisut keerulisem ja sisaldab endas ka teatavaid hasartmänguelemente. Papaiapuid on kolmest soost: emastaimed, isastaimed ja kahesoolised. Nagu need asjad ikka looduses seatud on, võib isastaimi kasvõi kuldpotis kasvatada ja Evianiga kasta, aga viljuma ei hakka need mingi valemiga. Emastaim vajab viljastumiseks isastaime, aga kaksiksooline saab endaga väga hästi ise hakkama.Meie kliimas jääb papaia ellu heal juhul vaid toataimena. Kuna ma ei soovi paari aasta pärast omas kodus mõne hädise frukti pärast elusalt papaiadžunglisse maetud saada, oleks loogiline valik oma panus ühele tugevale kaksiksoolise taimehakatisele panna. Seda, millised neist 5-sentimeetristest idudest millisest soost on, võib jägmisel hooajal selgeltnägijate tuleproovis küsida.
Mõtlesin, et valin kolm kõige hakkajamat taimekest välja ja istutan suurematese pottidesse ümber. Üks kolmest võiks ju vähemalt teoreetiliselt mulle sobivast soost olla. Võtsin panipaigast kolm suvalist lillepotti. Juhtusid olema potid, mida ma muidu oma sepistatud amplite sisuna kasutan, sellised madalad ja laiad. Taimi üles võttes selgus, et juhus oli vähemalt esimese valiku olin huupi hästi teinud. Noorte papaiataimede juurestik oli hargnev ja pigem pigem pindmine, mitte üksiku peajuurega sügavale minev. Viimasel juhul oleks sobinud pigem kitsas piklik lillepott.
Kolme taime asemel istutasin siiski igaks juhuks kaheksa ümber. Olen ääretult õnnetu käega. Ainus loterii, kus mul vedanud on, oli Keno loto. Seal oli selline reegel, et kui ühtegi sinu valitud numbrid ei loosita, saad raha tagasi. Ma sain päris tihti. Oleks enam kui tõenäoline, et kolme taime valimisel oleks nad kõik isased juhtunud.
Nüüd on täitsa põnev olla. Kas taimed elavad ümberisutamise ümber? Kui kaua ma neid niimoodi kahe-kolmekaupa potis saan hoida? Kuhu ma nad edasi istutan? Kes neist siis on poisid, kes tüdrukud ja kes moodsad metroseksuaalid?
Papaia olevat kiire kasvuga taim ja pidi juba vähem kui aasta peale külvamist umbes meetrikõrgusena esimest korda õitsema hakkama. Väite esimene pool pidas paika, sest üsna varsti hakkasid lillepotist rohelised pead end välja pistma. Mõned nädalad hiljem oli poti keskel täitsa viisakas tuust üleval. Mina hakkasin mõttes juba vilju noppima.
 |
| Mõnenädalased papaiataimed |
Mõtlesin, et valin kolm kõige hakkajamat taimekest välja ja istutan suurematese pottidesse ümber. Üks kolmest võiks ju vähemalt teoreetiliselt mulle sobivast soost olla. Võtsin panipaigast kolm suvalist lillepotti. Juhtusid olema potid, mida ma muidu oma sepistatud amplite sisuna kasutan, sellised madalad ja laiad. Taimi üles võttes selgus, et juhus oli vähemalt esimese valiku olin huupi hästi teinud. Noorte papaiataimede juurestik oli hargnev ja pigem pigem pindmine, mitte üksiku peajuurega sügavale minev. Viimasel juhul oleks sobinud pigem kitsas piklik lillepott.
 |
| Dekoratiivelementidena kasutatud punased kivid on meres lihvitud tellisetükid. Korjatud kaks suve tagasi Loksa rannast |
 |
| Lapsed kasvavad |
2015/09/23
#kuidasolmestüleolla
Ei ole olemas probleeme, on vaid võimalikud lahendused. Arvukad võimalikud lahendused. Kui ülesandeks on viiepäevased kantud meestesokid elutoa tugitoolis, on võimalused järgnevad:
1. lõpetada tugitooli, elutoa ja nendega seotud kinnisasja jagamine sokkide omanikuga;
2. viia ise sokid pesukorvi;
3. maksta kellelegi, kes käiks su elutoas sokke regulaarselt pesukorvi viimas;
4. õppida elama koos sokkidega, neist üle olema ja neile peale istuma;
5. esitada väljakutse evolutsioonile: kumb murdub aastatepikkuse näägutamise tulemusena enne, mees või sokid? Kui mees ei õpi sokke pesukorvi viima, kas peale piisavalt pikka irisemist võiksid sokid hakata sinna ise minema?
Teema lõpetuseks üks retooriline ja üks praktiline küsimus:
Miks lapsed alati siis üleöö potil õpivad käima, kui oled just ostnud uue suure paki mähkmeid ja riiulis on veel poolteist pakki kasutamata ujumismähkmeid?
Kas te teate ka, mis tänapäeval mähkmed maksavad?
1. lõpetada tugitooli, elutoa ja nendega seotud kinnisasja jagamine sokkide omanikuga;
2. viia ise sokid pesukorvi;
3. maksta kellelegi, kes käiks su elutoas sokke regulaarselt pesukorvi viimas;
4. õppida elama koos sokkidega, neist üle olema ja neile peale istuma;
5. esitada väljakutse evolutsioonile: kumb murdub aastatepikkuse näägutamise tulemusena enne, mees või sokid? Kui mees ei õpi sokke pesukorvi viima, kas peale piisavalt pikka irisemist võiksid sokid hakata sinna ise minema?
Teema lõpetuseks üks retooriline ja üks praktiline küsimus:
Miks lapsed alati siis üleöö potil õpivad käima, kui oled just ostnud uue suure paki mähkmeid ja riiulis on veel poolteist pakki kasutamata ujumismähkmeid?
Kas te teate ka, mis tänapäeval mähkmed maksavad?
2015/09/13
Stikeez
Tänane lugu on varastatud lugu. Selle originaali oli venekeelsena keegi klient postitanud Rimi Facebook`i lehele. Järgnev on sellest vabas vormis eestikeelne ümberjutustus. Pühendan selle kõigile lapsevanematele-kaaskannatajatele, kelles see äratundmist tekitab ning kelle kodud on viimastel nädalatel täis vaikseid lumpsatusi nagu hiiliks kusagil maja peal salaja WC-st plehku saanud vaakumpump ringi.
Vähesed teavad, kuidas töötab Rimi turundusosakond. Nad kogunevad mustade seintega pimedasse tuppa, mille põrandale on joonistatud ringiga ümbritsetud pentagramm. Selle välisjoonel põlevad mustad küünlad. Turundusinimesed on riietatud mustadesse rüüdesse. Nende pealik küsib:
"Oo, Saatan, mu isand! Ütle, mida ma pean tegema, et inimesed Rimi poodi tuleksid?"
Ja hääl vastab talle: "Te peate neile iga kulutatud 10 euro kohta kaasa andma jubeda lõusta iminapal!"
Ja inimesed lähevadki poodi, et saada endale tasuta jubedaid lõustu iminappadel.
Vähesed teavad, kuidas töötab Rimi turundusosakond. Nad kogunevad mustade seintega pimedasse tuppa, mille põrandale on joonistatud ringiga ümbritsetud pentagramm. Selle välisjoonel põlevad mustad küünlad. Turundusinimesed on riietatud mustadesse rüüdesse. Nende pealik küsib:
"Oo, Saatan, mu isand! Ütle, mida ma pean tegema, et inimesed Rimi poodi tuleksid?"
Ja hääl vastab talle: "Te peate neile iga kulutatud 10 euro kohta kaasa andma jubeda lõusta iminapal!"
Ja inimesed lähevadki poodi, et saada endale tasuta jubedaid lõustu iminappadel.
2015/09/10
Paanikakõned
Hakkasime kolleegidega end lõunale sättima, kui mu ülelauanaaber palus end paar minutit oodata. Ta oli just saanud paanikakõne oma vanaemalt. Tema vanaemal on mingi seenioritele mõeldud mobiilimudel, mis võibaldab ühe lihtsa nupuvajutusega teha hädaabikõne eelnevalt määratud numbrile. Seekord oli numbriks siis minu töökaaslase oma. Tagasi helistades vanaema toru ei võtnud. Kui lapselaps oma emale helistas ja uuris, kas see teab, kus vanaema on, vastas ta külmalt: "Surnuaias."
Pärast tuligi välja, et vanaema oli surnuaias haudu käinud hooldamas, selle käigus telefoni maha pillanud ning hädaabikõne nupp oli kogemata alla läinud. Tüüpiline.
Nii umbes 10 aastat, 10 kilo ja 3...4 poiss-sõpra tagasi minu elus sõitsin parajasti töölt koju, kui sain oma tolleaegselt noormehelt alarmeeriva kõne: "Alli, kas sa saaksid mind aidata? Mul juhtus just üks õnnetus..."
Peale seda tegi telefonitoru tuut-tuut-tuut ja tagasi helistades oli välja lülitatud.
Mõnikümment minutit hiljem helistas ta ise tagasi ja selgitas olukorda. Ma pidin õhtul talle külla minema ja ta oli asunud selleks puhuks meile ise pastamasinaga pastat tegema. Tainast segades oli ta puruks pillanud kogu oma kanamunade tagavara. Nüüd tahtiski ta paluda mul poest karbi mune tuua, aga telefonil oli aku tühjaks saanud.
Pärast tuligi välja, et vanaema oli surnuaias haudu käinud hooldamas, selle käigus telefoni maha pillanud ning hädaabikõne nupp oli kogemata alla läinud. Tüüpiline.
Nii umbes 10 aastat, 10 kilo ja 3...4 poiss-sõpra tagasi minu elus sõitsin parajasti töölt koju, kui sain oma tolleaegselt noormehelt alarmeeriva kõne: "Alli, kas sa saaksid mind aidata? Mul juhtus just üks õnnetus..."
Peale seda tegi telefonitoru tuut-tuut-tuut ja tagasi helistades oli välja lülitatud.
Mõnikümment minutit hiljem helistas ta ise tagasi ja selgitas olukorda. Ma pidin õhtul talle külla minema ja ta oli asunud selleks puhuks meile ise pastamasinaga pastat tegema. Tainast segades oli ta puruks pillanud kogu oma kanamunade tagavara. Nüüd tahtiski ta paluda mul poest karbi mune tuua, aga telefonil oli aku tühjaks saanud.
2015/09/09
Kleepsujutud
Mõned aastad tagasi hakkasid mu kolleegid haldusosakonnast uurima, miks ma ühel hommikul tööle tulles parklas nõnda naljakalt kepsutasin. Põhjus oli väga lihtne. Autost välja astudes avastasin, et minu toona kahe- või kolmeaastane vanem laps oli mu saapatalla Hello Kitty kleepekaid tihedalt täis kleepinud.
Eile käisime perega toidupoes. Lisaks piimale-leivale-juustule soetasin endale allahindlusega grillvardad, vanemale lapsele Monster High joogipudeli ja nooremale Hello Kitty joogikruusi. Mu süda laulab mõttest, et järgmisel hooajal ei pea ma enam tuhast läbi resti sinna pudenenud lihatükke õngitsema. Ka lapsed olid oma saagiga rahul. Noorem kas jõi või teeskles terve õhtu oma Kitty tassist vee joomist. Ühel hetkel avastas ka mu teine poolt, et tema tütrekesele on uus tass siginenud. Vastutustundliku isana oli tema esimeseks mureks, kas ma tassi enne kasutusele võtmist ikka korralikult ära olin pesnud. Muidugi olin. Et millegi kallal ikka norida oleks, hakkas ta seejärel targutama, et tassi seest oleks ikka selle kleepsu, mis ütles, et tegu on mikrolaineahjutatava anumaga, enne lapse kätte andmist ära pidanud tõmbama. Ma ei ütelnud midagi, eemaldasin kleepsu ja hakkasin seda prügikasti viskama. Selle peale andis mu noorem laps häiret. Nii liikuski ta eile kodus ringi tass käes ja taaskleepis prügikastisurmast päästetud kleepsu kõikvõimalikele pindadele. Viimati nägin seda eile õhtul magama minnes umbes meetri kõrgusel vannitoa ukse siseküljel.
Uue joogitassi võttis ta ka täna hommikul hoidja juurde kaasa. Kõnealuse kleepsu taasavastasin täna õhtul end töölt kojuminekule sättides oma töölaua alt. Mul ei ole õrna aimugi kuidas see sinna sai. Tõenäoliselt käisin täna terve päeva tähtsa näoga kontoris ringi endal küljes silt, mis lubab mind 2 minutit mikrolaineahjus kuumutada.
Ma ei ole oma väikelaste kleepsumaania ainus ohver. Mu sõbrannal on mu nooremaga umbes sama vana tütar. Tema mees töötab ühes väärikas suurfirmas väga väärikas finantsidega tegelevas osakonnas. Kui mees üskkord tööl end excelitabelite ees istudes korra sirutas, avastas ta oma vasema kaenla alt triiksärgilt 20 sentimeetri kõrguse mõmmikleepsu.
Lapsevanemaks olemine on uskumatul hea kannatlikkuse treening. Eelmisel nädalal õpetasin veerand tundi oma 2-aastasele, kuidas iseseisvalt aluspükse jalga panna. Järgmisel hommikul ilmus ta õnnetu näoga trepile aluspesu rullis ümber naba, mõlemad jalad ühest pükste jalaaugust läbi pressitud.
Eile käisime perega toidupoes. Lisaks piimale-leivale-juustule soetasin endale allahindlusega grillvardad, vanemale lapsele Monster High joogipudeli ja nooremale Hello Kitty joogikruusi. Mu süda laulab mõttest, et järgmisel hooajal ei pea ma enam tuhast läbi resti sinna pudenenud lihatükke õngitsema. Ka lapsed olid oma saagiga rahul. Noorem kas jõi või teeskles terve õhtu oma Kitty tassist vee joomist. Ühel hetkel avastas ka mu teine poolt, et tema tütrekesele on uus tass siginenud. Vastutustundliku isana oli tema esimeseks mureks, kas ma tassi enne kasutusele võtmist ikka korralikult ära olin pesnud. Muidugi olin. Et millegi kallal ikka norida oleks, hakkas ta seejärel targutama, et tassi seest oleks ikka selle kleepsu, mis ütles, et tegu on mikrolaineahjutatava anumaga, enne lapse kätte andmist ära pidanud tõmbama. Ma ei ütelnud midagi, eemaldasin kleepsu ja hakkasin seda prügikasti viskama. Selle peale andis mu noorem laps häiret. Nii liikuski ta eile kodus ringi tass käes ja taaskleepis prügikastisurmast päästetud kleepsu kõikvõimalikele pindadele. Viimati nägin seda eile õhtul magama minnes umbes meetri kõrgusel vannitoa ukse siseküljel.
Uue joogitassi võttis ta ka täna hommikul hoidja juurde kaasa. Kõnealuse kleepsu taasavastasin täna õhtul end töölt kojuminekule sättides oma töölaua alt. Mul ei ole õrna aimugi kuidas see sinna sai. Tõenäoliselt käisin täna terve päeva tähtsa näoga kontoris ringi endal küljes silt, mis lubab mind 2 minutit mikrolaineahjus kuumutada.
Ma ei ole oma väikelaste kleepsumaania ainus ohver. Mu sõbrannal on mu nooremaga umbes sama vana tütar. Tema mees töötab ühes väärikas suurfirmas väga väärikas finantsidega tegelevas osakonnas. Kui mees üskkord tööl end excelitabelite ees istudes korra sirutas, avastas ta oma vasema kaenla alt triiksärgilt 20 sentimeetri kõrguse mõmmikleepsu.
***
2015/09/06
Uitmõtteid facebookist: kas sa tahtsid sellest pilti teha?
Minu lapsepõlvesõbranna sai eile 29. Sel puhul palus ta meid ühte kesklinna populaarsesse kohvikusse istumisele. Meid kogunes kokku vist seitse või kaheksa. Enamik tuli marunäljasena otse töölt. Kui suupisted lauda jõudsid, olid kõik nagu piraajad neil kallal. Keegi seltskonnast karjatas veel "oot!", aga juba oli hilja. Sekund hiljem taibati, et oh, sa tahtsid pilti teha sellest toidust. Facebooki jaoks siis. Klassika, eksole. Meeldiv ajaviitmine trendikohas ilusate ja edukate seltskonnas tuleb tšekinida, šeerida ja täägida.
Ka kutse sellele sünnipäevale jõudis minu ja vist ka kõigi teisteni just facebooki vahendusel. Meil on vahva sõpruskond. Oleme sõna otsese mõttes liivakastis tuttavaks saanud ja hiljem üheksa aastat samas koolis käinud. Pärast on tulnud erinevad koolid, lapsed, mehed meie kõrvalt on tulnud ja läinud, aga meie oma mänguväljakusõbrannadega oleme ikka veel koos. Omavahelist suhtlust hoitaksegi üleval just läbi kinnise facebooki grupi. Kui peaksime oma ühisüritusi hakkama facebooki asemel kokku leppima läbi telefoni, läheks see täiesti käest ära. Üle viie inimese sobiva aja kokku leppimiseks läbi helistamine ja siis veel ja veel üle helistamine, sest enamikule pakutud ajad ei sobinud, oleks sotsiaalse elu surm.
Üks mu tuttavatest ütles kunagi orkuti kohta, et seda ei maksa põlata ega häbeneda. See on ühiskonna loomulik arenguetapp. Tänaseks on see etapp surnud ja asemele on tulnud facebook. Ka sellest kasvatakse kord välja. See ei tähenda, et ma seda keskkonda ei hindaks.
Mõned aastad tagasi oli mul hea meel, kui mind oli facebookis oma sõbraks lisanud lapsepõlvesõbranna, kellest me peale 10 aastat midagi kuulnud ei olnud. Ta läks oma valikute tõttu, mis ei olnud tegelikult üldsegi halvad, konflikti vanematega ja kolis varakult kodust välja. Juba lapsena oli ta väga kodulembeline. Jahmerdas alati pisemate lastega, talle meeldis igasuguseid retsepte katsetada, aiamaal kasta-külvata ja muud taolist. Õppimisega sai ta kenasti hakkama, aga ega see teda eriti ei tõmmanud. Tema vanemate ootus oleks olnud, et ta end haridusele pühendaks. Tema aga tahtis midagi muud. Oma esimese lapse sai ta hilisteismelisena. Peale seda kandsid vanemad ta vist maha ja nii kadus ta ka meie suhtlusringkonnast.
Me rääkisime temast tihti ja uurisime, kas keegi on teda näinud või temast midagi kuulnud. Keegi ei olnud. Spekuleeriti ainult, et ta olevat teise Eesti otsa kolinud. Alles pea kümme aastat hiljem sain tänu facebookile teada, et ta elab tõepoolest ühes Lõuna-Eesti väikelinnas, tal on kolm blondide lokkis juustega suurepärast last, imeilus lilleaed ja töö toitlustussektoris, mille kõrvalt tal seda kõike omada oli võimalik. Just selline elu, mis tema jaoks kõige paremini sobis.
Kui meie eelmise rootslasest tegevjuhi leping läbi sai ja ta perega tagasi koju kolis, lisas ta kõik inimesed, kellega ta Eestis veedetud aja jooksul lähemalt kokku puutus, oma facebooki sõbralisti. See oli temast ilus žest. Me olime mitu aastat külg külje kõrval mitte kõige magusamat tööd teinud. Tänu facebookile ei kao ta nüüd lihtsalt Rootsi ära. Tema saab jälgida, kuidas meie siin oma eludega edasi toimetame ja meie teda.
Tagasi alguse ja eilse sünnipäeva juurde. Igasuguse elementaarse sotsiaalse viisakuse osas olen ma täielik loodusõnnetus. Hea, et ma enda ja oma laste sünnipäevigi tean. Ka seda, et mu sõbranna meid eile endaga koos oma sünnipäeva tähistama kutsus, mõistisn ma tänu facebookile. Alguses meeleolukalt, kuid siiski mitte kokkusaamise põhjusele viitavalt sõnastatud kutset lugedes arvasin, et lähme selle pärast istuma, et me üksteist ammu näinud ei olnud. Alles siis, kui minu facebooki seinale ilmus meeldetuletus, et mu sõbrannal sünnipäev on, sain aru, et olen üks neist vähem kui kümnest inimesest tema rohkem kui 600 liikmega sõbralistist, kellega ta oma sünnipäeva soovib tähistada. Umbes 25 aastat tagasi alustasime me koos liivakastis, nüüd oleme jõudnud facebooki. Need aastad on sisuliselt kogu mu teadlik elu ja tõdemus läbi erinevate meediumite kestvast kontaktist on puhas rõõm.
Parafraseerides käibetõdesid: facebook ei riku inimest, kui inimene ise oma facebooki ära ei riku.
 |
| FB aftekas - ebatäiuslik hetk peale ideaali, mida enamasti kunagi üles ei laadita |
Üks mu tuttavatest ütles kunagi orkuti kohta, et seda ei maksa põlata ega häbeneda. See on ühiskonna loomulik arenguetapp. Tänaseks on see etapp surnud ja asemele on tulnud facebook. Ka sellest kasvatakse kord välja. See ei tähenda, et ma seda keskkonda ei hindaks.
Mõned aastad tagasi oli mul hea meel, kui mind oli facebookis oma sõbraks lisanud lapsepõlvesõbranna, kellest me peale 10 aastat midagi kuulnud ei olnud. Ta läks oma valikute tõttu, mis ei olnud tegelikult üldsegi halvad, konflikti vanematega ja kolis varakult kodust välja. Juba lapsena oli ta väga kodulembeline. Jahmerdas alati pisemate lastega, talle meeldis igasuguseid retsepte katsetada, aiamaal kasta-külvata ja muud taolist. Õppimisega sai ta kenasti hakkama, aga ega see teda eriti ei tõmmanud. Tema vanemate ootus oleks olnud, et ta end haridusele pühendaks. Tema aga tahtis midagi muud. Oma esimese lapse sai ta hilisteismelisena. Peale seda kandsid vanemad ta vist maha ja nii kadus ta ka meie suhtlusringkonnast.
Me rääkisime temast tihti ja uurisime, kas keegi on teda näinud või temast midagi kuulnud. Keegi ei olnud. Spekuleeriti ainult, et ta olevat teise Eesti otsa kolinud. Alles pea kümme aastat hiljem sain tänu facebookile teada, et ta elab tõepoolest ühes Lõuna-Eesti väikelinnas, tal on kolm blondide lokkis juustega suurepärast last, imeilus lilleaed ja töö toitlustussektoris, mille kõrvalt tal seda kõike omada oli võimalik. Just selline elu, mis tema jaoks kõige paremini sobis.
Kui meie eelmise rootslasest tegevjuhi leping läbi sai ja ta perega tagasi koju kolis, lisas ta kõik inimesed, kellega ta Eestis veedetud aja jooksul lähemalt kokku puutus, oma facebooki sõbralisti. See oli temast ilus žest. Me olime mitu aastat külg külje kõrval mitte kõige magusamat tööd teinud. Tänu facebookile ei kao ta nüüd lihtsalt Rootsi ära. Tema saab jälgida, kuidas meie siin oma eludega edasi toimetame ja meie teda.
Tagasi alguse ja eilse sünnipäeva juurde. Igasuguse elementaarse sotsiaalse viisakuse osas olen ma täielik loodusõnnetus. Hea, et ma enda ja oma laste sünnipäevigi tean. Ka seda, et mu sõbranna meid eile endaga koos oma sünnipäeva tähistama kutsus, mõistisn ma tänu facebookile. Alguses meeleolukalt, kuid siiski mitte kokkusaamise põhjusele viitavalt sõnastatud kutset lugedes arvasin, et lähme selle pärast istuma, et me üksteist ammu näinud ei olnud. Alles siis, kui minu facebooki seinale ilmus meeldetuletus, et mu sõbrannal sünnipäev on, sain aru, et olen üks neist vähem kui kümnest inimesest tema rohkem kui 600 liikmega sõbralistist, kellega ta oma sünnipäeva soovib tähistada. Umbes 25 aastat tagasi alustasime me koos liivakastis, nüüd oleme jõudnud facebooki. Need aastad on sisuliselt kogu mu teadlik elu ja tõdemus läbi erinevate meediumite kestvast kontaktist on puhas rõõm.
Parafraseerides käibetõdesid: facebook ei riku inimest, kui inimene ise oma facebooki ära ei riku.
2015/09/03
Nuta või naera
Meil on majas kaks tualettruumi. Üks esimesel ja teine teisel korrusel. Kord, kui mu vanem laps veel 4-aastane oli, juhtus ta isaga kahekesi kodus olema. Isal sai teise korruse tualettruumis paber kõige kriitilisemal hetkel otsa, aga varusid hoiame me alumise korruse WCs. Mu mehel läks tubli 10 minutit lapse motiveerimiseks, et see talle alt tualettpaberit juurde tooks. Lõpuks siis vedas laps ennast trepist üles isale appi... üks WC-paberi leheke näpu vahel.
Mul oli tööl umbes sama absurdne situatsioon. Teinekord isegi ei oska ette kujutada, mis moodi inimesed asjadest aru võivad saada. Paar kuud tagasi tegid mu osakonna tüdrukud termomeetrite ja fotoaparaatidega varustatult meie tootmisesse reidi, mida me kvaliteediauditiks nimetame. Auditiraportisse läks muu hulgas mittevastavusena kirja ka hoovi peal olev ülirõvedalt räpane prügipress, foto kõrval ja puha. See pilt rändas pärast pikalt erinevate osakondade postkastides ringi kirjadega, kus arutati võimalusi pressi puhastamiseks. Prügipressi pesemise organiseerimine võttis täiesti üle mõistuse jaburate vabanduste tõttu oma kaks kuud. Nüüd siis jõuti lõpuks asjani. Läksin aknast lootusrikkal tulemust vaatama. Nad olid ära pesnud prügipressi selle ühe külje, mis pildile oli jäänud. Ma olen elus kokku kolm korda tööl häält tõstnud. Seda ühe pestud küljega jäätmepressi vaadates oli küll selline tunne, et neljas kord tuleb ka varsti ära.
Mul oli tööl umbes sama absurdne situatsioon. Teinekord isegi ei oska ette kujutada, mis moodi inimesed asjadest aru võivad saada. Paar kuud tagasi tegid mu osakonna tüdrukud termomeetrite ja fotoaparaatidega varustatult meie tootmisesse reidi, mida me kvaliteediauditiks nimetame. Auditiraportisse läks muu hulgas mittevastavusena kirja ka hoovi peal olev ülirõvedalt räpane prügipress, foto kõrval ja puha. See pilt rändas pärast pikalt erinevate osakondade postkastides ringi kirjadega, kus arutati võimalusi pressi puhastamiseks. Prügipressi pesemise organiseerimine võttis täiesti üle mõistuse jaburate vabanduste tõttu oma kaks kuud. Nüüd siis jõuti lõpuks asjani. Läksin aknast lootusrikkal tulemust vaatama. Nad olid ära pesnud prügipressi selle ühe külje, mis pildile oli jäänud. Ma olen elus kokku kolm korda tööl häält tõstnud. Seda ühe pestud küljega jäätmepressi vaadates oli küll selline tunne, et neljas kord tuleb ka varsti ära.
2015/09/01
Excelil on ainult miljon rida
Finantsinimestega on meil tööl vedanud. Nii pearaamatupidaja kui ärianalüüsi juht on hea huumorimeelega meeldivad töökaaslased, kuigi mõlemad erineval moel. Pearaamatupidaja on viiekümneringis meesterahvas, elus nii mõndagi näinud ja maru rahulik. Kui me 2011. aasta alguses Eestis eurole üle minekuga higistasime, siis rääkis ta, et see on tal teine rahareform pearaamatupidajana läbi teha. Esimene kord, kui rubla asemel Eesti kroon tuli, võttis ta ettevõtte peakassa kahes kilekotis käe otsa ja läks panka. Seal vaatas panganeiu teda korra leti tagant ja ütles, et sellist summat nad kroonideks ei vaheta. Pearaamatupidaja ütles, et vahetate küll. Lõpuks olidki vahetanud...
Mulle meeldib meie pearaamatupidajat ikka vahel nokkida, et kuidas te seal raamatupidamises ka elate? Mängite ikka topeltmängu, jah? Nali hakkab juba vaikselt ära kuluma, aga kuna peale topeltraamatupidamiskannete leiutamist 14. sajandil selles vallas erilisi innovatsioone toimunud pole, on ka uusi nalju väga keeruline välja mõelda.
Ärianalüüsi juhiga on sama häda. Ka teda meeldib mulle nokkida, et mis siis finantsanalüüsis uut on? Kuna uuendused selles vallas on umbes sama "radikaalsed" kui raamatupidamises, kipub mu muidu mitte väga suu peale kukkunud kolleeg vaikseks jääma. Seda suurem on nüüd kära, kui ärianalüüsiosakonnas sellel aastal tõepoolest suured muutused toimuvad, mis pealegi tervet ettevõtet puudutavad. Fundamentaalselt uuendatakse põhimõtteid, kuidas me eelarvestame, oma finantsvõtmenäitajaid planeerime ja raportitest jälgime ning korrigeerime. Sellist uuendust oli ka hädasti vaja, sest meie eelarveprotsess ning igasuguste võtmenäitajatega dashboardid hakkasid juba käest ära minema. Ja enamus meist jälgib vaid töödeldud andmeid, mille kontrolleritüdrukud kokku tõstavad. Nagu ärianalüüsi juht selle kohta väga tabavalt ütles, siis Excelil on kahjuks ainult miljon rida. Miljardikäibega firmas saavad need ilmselgelt liiga kiiresti täis.
Ka minu sisemise Exceli miljon rida ähvardavad vist täis saada ja tööstress kipub juba vaikselt välja paistma hakkama. Lohutav on teada, et alati on olemas võimalus kastist väljas mõtlemise läbi uued lahendused leida. Tuleb ainult ette vaadata, et kastist väljas mõeldes ämbrisse ei astuks.
Eelmisel nädalal oli viimane tööpäev ühel minu lemmikkolleegil emafirma teisest tütrest, kes läbi aastate mulle ikka hea erialase nõuga abiks on olnud. Suures firmas tuleb ikka ette, et inimesed tulevad ja lähevad. Kes rahulikult, kes konfliktiga. Arvasin juba, et aastate jooksul olen juba päris palju näinud, aga ikka ja jälle tuleb ette olukordi, millega ei oska muud teha, kui kasti kirjaga täitsa-pekkis-mida-ma-kuulma-pean tõsta. Seekord lõpetati minu kolleegi viimane tööpäev viisil, mida ma sisemiselt mingil juhul heaks ei saa kiita ja kindlasti meie ettevõtte töökultuuris aktsepteeritud olla ei tohiks. Minu töökaaslane on minevikus ka minu selja taga seisnud ja nii oli mu esimeseks reaktsiooniks püsti tõusta ja välja ütelda, mida ma asjast arvan. Õnneks hakkasin enne mõtlema, et olen ära kuulanud kõigest kaks osapoolt looga seotud kolmest. Pärast sain veel aru, et teise inimese eest käe tulle pistmise kasutegur on ebaselge. Selge on vaid see, et oma käe ma igal juhul ära kõrvetan.
Öösel magasin halvasti. Vastik tunne oli. Inimene on mind aidanud, aga mina mõtlen nüüd eelkõige iseendale. Parafraseerides ühte tuntud ütlemist: "alguses läksid nad mu sõbra vastu, aga ma ei ütelnud midagi. Siis läksid nad mu pere vastu, aga ma ei ütelnud midagi. Lõpuks nad tulid minu vastu, aga enam ei olnud kedagi, kes midagi ütelnud oleks."
Järgmisel hommikul kell seitse läks mul lennuk. Peale halvasti magatud ööd ja vara tõusmist, lennujaama 3-eurose kohvitilga toel silmi lahti hoides, tabas mind korraga kirgastumine. Lennuki õhkutõusuprotseduuride juurde kuulub ka ohutusinstruktaaž. Seal räägitakse muu hulgas, et kui lennuki salongirõhk liiga madalale kukub ja hapnikumaskid selle tõttu pähe tuleb tõmmata, on väga oluline esiteks endale mask pähe panna ja alles siis teisi aidata. Ka mina panen oma töökaaslase eest käe tulle, aga ma vähemalt proovin välja mõelda viisi, mis selle juures ka mind säästaks ning mis lõppkokkuvõttes edaspidi meie firma töökultuuri parandaks. Maha läinud piim on maha läinud piim. Tagasi seda pudelisse ei kalla, aga vähemalt saab vältida, et edaspidi nii läheb.
Excelil on vaid miljon rida. Isegi, kui seda tundub lõpmata palju, on parem neid targasti kasutada, sest ka miljon rida võib täis saada.
Mulle meeldib meie pearaamatupidajat ikka vahel nokkida, et kuidas te seal raamatupidamises ka elate? Mängite ikka topeltmängu, jah? Nali hakkab juba vaikselt ära kuluma, aga kuna peale topeltraamatupidamiskannete leiutamist 14. sajandil selles vallas erilisi innovatsioone toimunud pole, on ka uusi nalju väga keeruline välja mõelda.
Ärianalüüsi juhiga on sama häda. Ka teda meeldib mulle nokkida, et mis siis finantsanalüüsis uut on? Kuna uuendused selles vallas on umbes sama "radikaalsed" kui raamatupidamises, kipub mu muidu mitte väga suu peale kukkunud kolleeg vaikseks jääma. Seda suurem on nüüd kära, kui ärianalüüsiosakonnas sellel aastal tõepoolest suured muutused toimuvad, mis pealegi tervet ettevõtet puudutavad. Fundamentaalselt uuendatakse põhimõtteid, kuidas me eelarvestame, oma finantsvõtmenäitajaid planeerime ja raportitest jälgime ning korrigeerime. Sellist uuendust oli ka hädasti vaja, sest meie eelarveprotsess ning igasuguste võtmenäitajatega dashboardid hakkasid juba käest ära minema. Ja enamus meist jälgib vaid töödeldud andmeid, mille kontrolleritüdrukud kokku tõstavad. Nagu ärianalüüsi juht selle kohta väga tabavalt ütles, siis Excelil on kahjuks ainult miljon rida. Miljardikäibega firmas saavad need ilmselgelt liiga kiiresti täis.
Ka minu sisemise Exceli miljon rida ähvardavad vist täis saada ja tööstress kipub juba vaikselt välja paistma hakkama. Lohutav on teada, et alati on olemas võimalus kastist väljas mõtlemise läbi uued lahendused leida. Tuleb ainult ette vaadata, et kastist väljas mõeldes ämbrisse ei astuks.
Eelmisel nädalal oli viimane tööpäev ühel minu lemmikkolleegil emafirma teisest tütrest, kes läbi aastate mulle ikka hea erialase nõuga abiks on olnud. Suures firmas tuleb ikka ette, et inimesed tulevad ja lähevad. Kes rahulikult, kes konfliktiga. Arvasin juba, et aastate jooksul olen juba päris palju näinud, aga ikka ja jälle tuleb ette olukordi, millega ei oska muud teha, kui kasti kirjaga täitsa-pekkis-mida-ma-kuulma-pean tõsta. Seekord lõpetati minu kolleegi viimane tööpäev viisil, mida ma sisemiselt mingil juhul heaks ei saa kiita ja kindlasti meie ettevõtte töökultuuris aktsepteeritud olla ei tohiks. Minu töökaaslane on minevikus ka minu selja taga seisnud ja nii oli mu esimeseks reaktsiooniks püsti tõusta ja välja ütelda, mida ma asjast arvan. Õnneks hakkasin enne mõtlema, et olen ära kuulanud kõigest kaks osapoolt looga seotud kolmest. Pärast sain veel aru, et teise inimese eest käe tulle pistmise kasutegur on ebaselge. Selge on vaid see, et oma käe ma igal juhul ära kõrvetan.
Öösel magasin halvasti. Vastik tunne oli. Inimene on mind aidanud, aga mina mõtlen nüüd eelkõige iseendale. Parafraseerides ühte tuntud ütlemist: "alguses läksid nad mu sõbra vastu, aga ma ei ütelnud midagi. Siis läksid nad mu pere vastu, aga ma ei ütelnud midagi. Lõpuks nad tulid minu vastu, aga enam ei olnud kedagi, kes midagi ütelnud oleks."
Järgmisel hommikul kell seitse läks mul lennuk. Peale halvasti magatud ööd ja vara tõusmist, lennujaama 3-eurose kohvitilga toel silmi lahti hoides, tabas mind korraga kirgastumine. Lennuki õhkutõusuprotseduuride juurde kuulub ka ohutusinstruktaaž. Seal räägitakse muu hulgas, et kui lennuki salongirõhk liiga madalale kukub ja hapnikumaskid selle tõttu pähe tuleb tõmmata, on väga oluline esiteks endale mask pähe panna ja alles siis teisi aidata. Ka mina panen oma töökaaslase eest käe tulle, aga ma vähemalt proovin välja mõelda viisi, mis selle juures ka mind säästaks ning mis lõppkokkuvõttes edaspidi meie firma töökultuuri parandaks. Maha läinud piim on maha läinud piim. Tagasi seda pudelisse ei kalla, aga vähemalt saab vältida, et edaspidi nii läheb.
Excelil on vaid miljon rida. Isegi, kui seda tundub lõpmata palju, on parem neid targasti kasutada, sest ka miljon rida võib täis saada.
Tellimine:
Postitused (Atom)