Lapsed

Tuleb välja, et lapsed on suvel lasteaias üks väga ebasoovitav nähtus. Ka otsustas mu lapse hoidja mehele minna ning vajas seetõttu keset kõige kriitilisemat aega kolmenädalast suvepuhkust. Nii ongi mul viimasel ajal tulnud päris palju kodukontori hüvesid kasutada.
Istusin eelmise nädala teises pooles arvuti süles voodis ja kirjutasin laboriplaani. Noorem laps tegeles voodi kõrval mingite omade projektidega. Korraga hakkas nutta tihkuma. Kontrollides oli asi hetkega selge: seinapistiku ees vedeles maas kuuskant kruvikeeraja ja laps presenteeris mulle oma parema käe sõrmi ise "ai-ai" kaevates. Kuna ta kiiresti rahunes ja nähtavaid põletushaavu ei olnud, suurt paanikat ma tegema ei hakanud. Pidasin 2-aastase jaoks võimalikult arusaadavas väljendusviisis loengu elektri ohtlikusest ja jätsin asja sinna paika. Lõunas tuli mees koju lapsevalvet üle võtma ja mina sain tööle sõita. Jutuga, kuidas meie pesamuna end minu valvekorra ajal ära lühistas, teda ma traumeerima ei hakanud. Korra küll mõtlesin, et äkki peaks teda hoiatama, et ta last jälgiks, aga kuna ma riske madalaks hindasin, siis jätsin selle tegemata. Tööl rääkisin toanaaber Enele kogu loo ausalt ära. Ene asus kiirelt asjaolusid guugeldama. Esimesed vasted hoiatasid peale voolu saamist 24 tunni jooksul südame äkilise seiskumise võimalusest ja soovitasid kindlasti EMOsse pöörduda. Helistasin mehele, et teda hoiata. Sel ajal, kui ma mehega rääkisin, jõudis Ene juba oma tuttava lastearstiga konsulteerida. See ütles, et lapsed pidi väga sagedasti metallesemeid seinakontakti ajama ja kui põletushaavu ei teki ning laps muidu terve südamega on, siis ohtlik see küll ei ole.
Mees reageeris muidugi täpselt nii nagu ma ootasin: "Mis mõttes sa lasid tal kruvikeerajaga mängida?" jne. Ma küsiks parem: "Kelle sahtlist ta kruvikeeraja õigupoolest kätte sai?", aga see selleks. Lisaks arvas ta veel, et nüüd tuleks kõigile seinapistikutele katte panna ja ei tea mida kõike veel. Mina mõtlesin, et äkki pole siiski tarvis. Küllap sai isegi 2-aastane nüüd oma õppetunni kätte.

Puhas naiivsus. Järgmise päeva hommikul kordus uue eseme ja uue pistikupesaga vana stsenaarium. Lapse halamist kuuldes olukorda kontrollima minnes rippusid seekord seinakontaktist välja nööpkõrvaklapid. Pärit muide täpselt samast mehe sahtlist, kust eelmise päeva kangelane kruvikeerajagi. Plasikisolatsiooniga küll, aga tundub, et oma 220 volti sai ta sealt ikkagi kätte.

Olin sel päeval noorema lapsega kahekesi kodus. Mees oli vanemaga maale sõitnud. Pealelõunal pühkisin väljas terrassi, laps kiikus sealsamas. Korra kuulsin selja tagant klõpsu. Alateadvus üritas küll ohutuld põlema lülitada, aga ülejäänud aju rahustas ta kiirelt maha: "See, mida sa kahtlustad, et saa võimalik olla."
Oli küll. Laps oli tuppa läinud, terrassi ukse enda järel kinni tõmmanud ja lingi seestpoolt suletud asendisse keeranud. 2-aastane oli üksi majas luku taga, mina ilma võtmete ja telefonita väljas. Lahtiseid akneid ei olnud, ainult kaks tuulutusasendisse jäätut teisel korrusel. Sealt 10-sentimeetrisest praost ei oleks akrobaatkasski sisse mahtunud. Tegin juba ringi ümber maja ära ja valisin katki löömiseks sobiva akna välja. Enne otsustasin siiski oma äsja 2-aastaseks saanu IQ-le panustada. Koputasin terrassiuksele, osutasin lingile ja seletasin lapsele, et see uske lahti teeks. Laps, kes endale laualt iPadi oli hankinud, raputas ainult külmalt pead: "Ei tee!"
Õnneks sai ta peagi aru, et iPadi lukustuskoodi sisestamiseks on tal mind siiski tarvis. Seletasin talle uuesti, mida uksega teha tuleb. Alguses keeras ta selle peale lingi veel sügavale alla kinni. Minu rahulolematust nähes aga hakkas seda vaikselt siiski üles tõstma. Väga aeglaselt ja vaevaliselt. Mul oli kogu aeg hirm, et ta ühel hetkel kergema vastupanu teed läheb ja lingi tagasi alla tõmbab, sest niipidi liigub see poole kergemini. Eriti nende jaoks, kes alla meetri pikad on. Lõpuks, kui link enam-vähem avatud asendisse hakkas jõudma, surusin õla toore jõuga vastu ust, sadasin robinal tuppa ja viisin iPadi kapi otsa.

Täna tööl oma seiklustest jutustades rääkis üks teine töökaaslane, kuidas ta oma 2-aastase ristilapsega midagi taolist läbi tegi. Seekord lukustas laps end koos võtmetega autosse. Laps, taibates, et ta üksi autosse on suletud, hakkas muidugi hüsteeriliselt nutma. Sellises olukorras on talle eriti keeruline selgeks teha, et vajuta nüüd seda nuppu, mis on selle nupu kõrval, mida vajutades sa uksed just kinni lasid. Töökaaslane mõtles juba, millega auto aken sisse lüüa. Siis mõtles, et hea küll, uus auto. Tõmbas tänavalt ühed suvalised mööduvad varateismelised auto kõrvale ja ültes, et nüüd valvate siin last nii kaua, kuni ma tagasi tulen. Umbes tunni pärast oli kodust varuvõtmetega tagasi. Laps oli ennast selleks ajaks higiseks ja magama nutnud. Autost välja saades näitas muidugi pliks-plaks ette, millisest nupust uksi lahti teha tuleb seestpoolt.

See ta siis on, miljoneid aasteid kestnud evolutsiooni tulemusena sündinud looduse ime - inimlaps. Alati valmis endale kõikvõimalikel viisidel viga tegema. Muudkui vaata ja imesta, kuidas on võimalik, et me omal ajal tsivilisatsiooni koidikul tuld tegema õppisime ja seejuures kogu inimkonnaga koopasse sisse ei põlenud.