Redelil on alati meeter puudu

Mu vanema lapse tuba on juba üle aasta üks suur poni. Poni mänguasjad, raamatud, puzzled, juukseklambrid, riided ja kõik muu poniteemaline, millega tarbimisühiskond meid ümbritsenud on. Süüdi on iseenesest üsna sümpaatne multikas nimega My Little Pony (Minu väike poni). Nii ongi ponimaa koos sealsete asukatega end jupphaaval ka meie elamisse asutanud. Minu lapse – ja mis seal salata ka minu – lemmikponiks on Rainbow Dash (Vikerkaaresööst). Hoolimata sellest, tegu on tiibadega poni ehk pegasusega, on Vikerkaaresööst kahe jalaga maa peal tüüpi hobune ja igatepidi väga eluterve suhtumisega isiksus. Teeb sporti ja puha. Ma ei isegi ei tea, kui palju Vikerkaaresööstukujulist ja -teemalist nänni mu vanem laps endale välja on luninud. Selge on see, et ikka on vähe.

Osa meie poniarmeest. Kes pildile ei pääsenud, olid parajasti aktiivses kasutuses. Esiplaanil Vikerkaaresööst isiklikult kolmel kujul

Eile käis meil korstnapühkija. Lastele olid tal kaasas korstnapühkija kontuuriga värvimislehed, mille kallal mu vanem tüdruk kohe tänulikult tööd alustas. Kümne minuti pärast oli ka korstnapühkijast Vikerkaaresööstu värvides tiibadega poni joonistatud.

Korstnapühkija valikuga on mul vedanud. Paistab oma tööd tundvat ja on lisaks huvitava jutuga meeldiv inimene. Eilegi jäi oma töö muredest ja rõõmudest rääkima. Esimesed võib ühte väga sügavmõttelisse lausesse kokku võtta: redelil on alati meeter puudu.