Mul on tööasjad üle pea kasvanud ja olen selle tõttu pisut stressis. Selle vastu ei aita muud, kui kontori kööginurgast magusat hiilimas käia. Kuna tegutseme toiduainesektoris, on midagi magusat õnnetuseks alati võtta. Täna leidsin külmkapist omanikule kuuluvust osutava nimesildita tuuseldatud välimusega šokolaaditordikolmandiku. Samal ajal juhtus minuga meie IT-juht kööginurka. Uurisin temalt, kas ta arvab, et seda torti tohiks võtta. Niimoodi tahtsin temast teha kaassüüdlase juhuks, kui tordijäänustel siiski omanik peaks olema. IT-juht ütles, et kuna karbil nimesilti külje ei ole ja kehtiv kodukord näeb ette, et sellised tooted on kõigile tarbimiseks, võin sellele vabalt pihta anda. Tõstsin endale kohe kaks sektorit taldrikusse.
Nüüd uuris meie IT-juht minu arvamust. Ta olevat nimelt juba ammu mänginud mõttega ühiskülmikusse nähtavale kohale asetada viinapudel meie arendusjuhi nimesildiga ja siis sealt iga päev pealt natuke ära kallata. Et huvitav, kui kiiresti kontoris jutud võiks ringlema hakata?
Selliseid nalju harrastavad meil siis hea karjääriga mehed vanuses 40+. IT-juht ei arvestanud sellega, et ta on arendusjuhi nimekaim ja ka perekonnanime esimene täht on ühel P ning teisel R. Nii võib see nali väga kergesti hoopis tema enda vastu pöörata. Minuga on kunagi umbes sarnane lugu juhtunud. Meie endisel turundusjuhil oli minuga sama eesnimi, ainult tema oma kirjutati igrekiga. Meil olid tol ajal kõigil nimelised kruusid, umbes midagi stiilis minul sildiga Alli ja temal Ally. Millegi pärast virutas ta pidevalt mu kruusi nõudekapist ära ja jättis seda siis pesemata olekus mööda kontorit ja kööginurka vedelema. Loomulikult jäi kõigile selle põhjal mulje, just Alli on üks räpane loom.
Suure ettevõtte rõõmud. Mu mees ütleb selle kohta üsna otsekoheselt, et suurde sigalasse juhtub ikka teinekord igasuguseid tööle. Mõnikord ei saa midagi vähemat, kui sellega nõus olla. Ühel esmaspäeva hommikul tööl kööginurgast päeva esimest kohvi tooma minnes võttis mind vastu selline hais, et selle vastu oleks võinud pea ära lüüa. Terve hommiku käis terve kontor ringi ja kaebles ehteestlaslikult, et köögis haiseb ja miks keegi selles osas midagi ette ei võta. Seda, et keegi ise midagi ette võtnud oleks, mkmk, seda loomulikult ei olnud. Järgmisele kohviringile minnes võtsin ennast kokku ja tegin haisu allika kindlaks. Et oma detektiivivõimetelt ikka au ja kuulsust lõigata, kuulutasin samal ajal ka kohvile juhtunud finantsjuhile, et keegi on meie prügikasti ära surnud. Finantsjuht on meil kusjuures lätlane, aga kohalikku kultuuri nii sisse sulanud, et tal kuues varvas vist juba aastaid tagasi küljest ära kukkus. Seda tõendas ka reageering minu avastusele:
"Oled sa siis midagi selles osas ette võtnud?"
"Jah, ma ütlesin sekretärile." Lõppude lõpuks olen ka mina kõigest eestlane.
"Aa, no siis on korras," nentis finantsjuht leides, et ka tema panus probleemi lahendamisse on antud.
Kui ma üle Skype`i ühele oma heale sõbrale köögis valitsevat korralagedust ja inimeste apaatsust kurtsin, siis ütles ta väga tabavalt, et ega nüüd vist muud üle ei jää, kui prügikast põlema panna. Mõte ei olekski iseenesest kõige hullem olnud. Ainult, et sada eestlast võib ju ümber haiseva prügikasti tantsida ja laulda, et see tuleks põlema panna, aga seda, et keegi tikku tõmbaks, seda ei ole.
Õnneks ei pea ma seda lugu lõpetama sõnadega, et kui ta ära surnud ei ole, haiseb see köök siiani. Pealelõunal tuli koristaja tööle ja viis prügi välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar