Kuidas olla edukas?

Möödunud töönädal oli täpselt selline, et nädala lõpus oli mul hea meel, et mu lapsed mind veel ära tundsid. Kunagi, varastes kahekümnendates olles, oli mu elu selline, et hommikul tööle minnes pidi alati prügi välja viima, hambaharja ning vahetuspesu kotti panema, sest iial ei võinud teada, millal jälle koju juhtub. Nädalas üle 1000 kilomeetri roolis olla tundus ka normaalne. Nüüd ma enam ei taha.

Nädala esimesed kolm päeva olin Riias koolis. Hotell oli vist kõige kehvem, kus ma elus olnud olen. Riiga sõitmine ise pole ka tänu praegu Ainaži ja Salacgrīva vahel toimuvatele teetöödele ja õues olevale +30°C just lend esimeses klassis. Kui füüsilised kannatused kõrvale jätta, läks sõit ja koolitus asja ette. Kooliks oli Stockholm School of Economics Riga, mis asub fantastiliselt ilusas hoones ja õppejõuks üks rootslane, kes on tüüpiliseks näiteks raamatust, mida kaane põhjal arvustada ei tasu. Esimese hooga auditooriumisse astudes ohkasin mõttes, sest lektorit vaadates tõotasid tulla maha visatud kolm päeva. Tahvli eest istus tigeda olemise, kibestunud suujoone, kiilaneva pea ja soliidse kõhuga umbes 60-aastane meesterahvas. Pikemalt mõtlemata kleepisin talle vaimusilmas otsa ette sildi "kuivik" ja sinna alla teise kirjaga "surmigav". Viis minutit peale loengu algust oli mu eksimus selge. Esimeseks teemaks oli teatud tüüpi ettevõtete kuluefektiivsuse arvutamine ja analüüsimine. Ühesõnaga ainult palju väga tuimasid numbreid ja tabeleid. Seda kõike ostaks lektor aga nii edasi anda, et kohe kui ta suu lahti tegi, hakkas kuulajatel multifilm silme ees jooksma.

Kolmandal päeva ilmutas ta lisaks heale teema valdamisele ja pedagoogilisele talendile ka piisavalt eneseirooniat.
"Nüüd, kus te kõik olete kaks päeva saanud mu kehakonfiguratsiooni hinnata," alustas ta. Tõepoolest, raske on seda mitte teha, kui inimene pidevalt täies pikkuses su nina all tahvli ees ringi siblib. "Nüüd võin ma lubada, et mõne sekundi pärast ütlen ma midagi, mida te elus sees ei usu: ma olen mägironija."
Nii juhatas ta sisse meie viimase teema, milleks oli kliendikäitumine. Muu hulgas tuli arutlusele ka kliendikäitumise strateegiline prognoosimine.  Kasutatavas mudelis arvestati mitmeid faktoreid globaalpoliitilistest arengutest kuni looduskeskkonna muutumiseni. Teema võttis õppejõud kokku nii: "Kui te seda kõike ennustate, võite kindlalt ainult ühe asjaga arvestada - te eksite kindlasti. Miks peaks siis aga üldse tuleviku prognoosimisele ja enese ette valmistamisele aega raiskama?"
Tõesti, miks? Olen sama küsimust ka ise varem küsinud. Ma tegelen natuke asjaga, mida nimetatakse ettevõtte sotsiaalseks vastutuseks. Meie emafirma korporatsiivse sotsiaalse vastutuse programm on päris soliidne. Lühidalt tähendab see seda, et tahame jõuda punkti, kus me ei osta sisse asju ega teenuseid, mille tootmisel on kasutatud loodust kurnavaid või ebaeetilisi võtteid. Üritame ka tarbijaid suunata tegema tervislikke toiduvalikuid ning eelistama tervislikku elustiili. Näiteks ei kasuta me oma tooraines ega toodetes teatud tüüpi närvisüsteemi mõjutavaid toiduvärve, väldime toorained, millel on suur keskkonnamõju, meie emafirmal on Hiinas oma üksus, kes käib kontrollimas, et meile seal tootvates vabrikutes ei oleks tööl lapsi, töötajatel oleks ohutud töötingimused jne. Me teeme seda muide täiesti isekatel majanduslikel kaalutlustel. Kuna mu tööandja ei ole mingi ühepäevaliblikas, on ta tulevikus seda tugevam, mida stabiilsemates sotsiaalsetes, majanduslikes ja keskkonnatingimustes ta tegutseb. Mida tervem on meie tarbija 20 aasta pärast, seda vähem raha peab ta kulutama ravimitele ja seda rohkem saab ta seda kulutada meie toodetele.
Kogu meie korporatsiivse sotsiaalse vastutuse programm põhineb eeldusel, et maailma liigub praegusel kursil keskkonnakatastroofi poole, mida on võimalik vältida, kui selleks erinevaid ressursse kulutada. Nii me siis kulutamegi. Ma vahel olen mõtelnud, et mis siis, kui me eksime? Mis siis, kui Maa tuleb ka ise toime globaalse soojenemise, liikide kadumise ja ekstensiivse põllumajanduse tagajärgedega? Mis siis, kui meditsiin areneb selles suunas, et tänasel tervisekäitumisel ei ole homme enam tähtsust ja erinevate elustiilidega inimesed on 20 aasta pärast täpselt sama terved või haiged. Sellisel juhul oleks me mõttetult kulutanud väga palju raha ja aega.

Meie lektor ütles aga nii, et isegi siis, kui me iial ei tea, millise stsenaariumi elu lõpuks ette mängib, tasub siiski ainult tänases päevas elamise asemel pisut ka homse pärast muret tunda. Miks? Sest "Chance favors the prepared mind" - õnn soosib neid, kes on end ette valmistanud.