Aeg

Reede õhtul läks mu mehevend elukaaslasega kontserdile ja tõi oma lapsed selleks ajaks meie juurde. Kohe 6-aastaseks saava poisi ja 4-aastase tüdruku. Nad ka varem meil hoida käinud. Iga kord on pärast olnud tahtmine majas kapitaalremont teha või üldse uus osta. Isegi siis, kui olen eelnevalt taibanud plastiliinid, rasvakriidid ja muud mögastamisvahendid kapi otsa tõsta. Seekord sättis mu vanem tüdruk end suurema onulapsega oma tuppa joonistama ja Legodest autot ning lennukit ehitama. Noorem mängis noorema nõbuga vaheldumisi nukkude ja Lego Duplotega ning vaatas Lotte ja kuukivi saladust. Keset saabunud rahu ja vaikust ei osanud alguses nagu midagi tehagi kohe. Natuke ennast kogunud hakkas mees terrassi värvima ja mina toiduohutusteemalist e-õppemoodulit ette valmistama. Alguses arvasin, et äkki on mehevend oma lastele rahustit andnud, aga siis sain aru, et neile on lihtsalt mõistus hakanud pähe tulema.

Kui 6-aastasel on sõber külas ja ema tahaks neile popkorni viia. Imelik kujund uksel ei ole mitte Läti lipp, vaid keelumärk

Minu vanemal tütrel logiseb alumine keskmine parempoolne hammas. See on sama hammas, mis ka minul omal ajal esimesena vahetus. Minu meelest alles eile ta selle endale kasvatas, aga nüüd valmistub juba jäävhamba vastu välja vahetama. Aeg...

Lasteaed, kööginurk ja sigala

Meil on laoüksusel sellel nädalavahetusel suvepäevad. Eelmisel aastal sõitis sama ürituse raames vähemalt üks ekipaaž salvo kelguga trepist alla ja üle-eelmisel madratsiga. Või oli see vastupidi. Sel aastal olevat keegi komplekteerijatest, naine kusjuures, juba aegsasti uurinud, kas ööbimiskohas klaver on olemas. Selle peale ei osanud ma muud küsida, kui et kas on ikka kindel, et me lattu täisealisi inimesi värbame.

Mul on tööasjad üle pea kasvanud ja olen selle tõttu pisut stressis. Selle vastu ei aita muud, kui kontori kööginurgast magusat hiilimas käia. Kuna tegutseme toiduainesektoris, on midagi magusat õnnetuseks alati võtta. Täna leidsin külmkapist omanikule kuuluvust osutava nimesildita tuuseldatud välimusega šokolaaditordikolmandiku. Samal ajal juhtus minuga meie IT-juht kööginurka. Uurisin temalt, kas ta arvab, et seda torti tohiks võtta. Niimoodi tahtsin temast teha kaassüüdlase juhuks, kui tordijäänustel siiski omanik peaks olema. IT-juht ütles, et kuna karbil nimesilti külje ei ole ja kehtiv kodukord näeb ette, et sellised tooted on kõigile tarbimiseks, võin sellele vabalt pihta anda. Tõstsin endale kohe kaks sektorit taldrikusse.
Nüüd uuris meie IT-juht minu arvamust. Ta olevat nimelt juba ammu mänginud mõttega ühiskülmikusse nähtavale kohale asetada viinapudel meie arendusjuhi nimesildiga ja siis sealt iga päev pealt natuke ära kallata. Et huvitav, kui kiiresti kontoris jutud võiks ringlema hakata?

Selliseid nalju harrastavad meil siis hea karjääriga mehed vanuses 40+. IT-juht ei arvestanud sellega, et ta on arendusjuhi nimekaim ja ka perekonnanime esimene täht on ühel P ning teisel R. Nii võib see nali väga kergesti hoopis tema enda vastu pöörata. Minuga on kunagi umbes sarnane lugu juhtunud. Meie endisel turundusjuhil oli minuga sama eesnimi, ainult tema oma kirjutati igrekiga. Meil olid tol ajal kõigil nimelised kruusid, umbes midagi stiilis minul sildiga Alli ja temal Ally. Millegi pärast virutas ta pidevalt mu kruusi nõudekapist ära ja jättis seda siis pesemata olekus mööda kontorit ja kööginurka vedelema. Loomulikult jäi kõigile selle põhjal mulje, just Alli on üks räpane loom.

Suure ettevõtte rõõmud. Mu mees ütleb selle kohta üsna otsekoheselt, et suurde sigalasse juhtub ikka teinekord igasuguseid tööle. Mõnikord ei saa midagi vähemat, kui sellega nõus olla. Ühel esmaspäeva hommikul tööl kööginurgast päeva esimest kohvi tooma minnes võttis mind vastu selline hais, et selle vastu oleks võinud pea ära lüüa. Terve hommiku käis terve kontor ringi ja kaebles ehteestlaslikult, et köögis haiseb ja miks keegi selles osas midagi ette ei võta. Seda, et keegi ise midagi ette võtnud oleks, mkmk, seda loomulikult ei olnud. Järgmisele kohviringile minnes võtsin ennast kokku ja tegin haisu allika kindlaks. Et oma detektiivivõimetelt ikka au ja kuulsust lõigata, kuulutasin samal ajal ka kohvile juhtunud finantsjuhile, et keegi on meie prügikasti ära surnud. Finantsjuht on meil kusjuures lätlane, aga kohalikku kultuuri nii sisse sulanud, et tal kuues varvas vist juba aastaid tagasi küljest ära kukkus. Seda tõendas ka reageering minu avastusele:
"Oled sa siis midagi selles osas ette võtnud?"
"Jah, ma ütlesin sekretärile." Lõppude lõpuks olen ka mina kõigest eestlane.
"Aa, no siis on korras," nentis finantsjuht leides, et ka tema panus probleemi lahendamisse on antud.

Kui ma üle Skype`i ühele oma heale sõbrale köögis valitsevat korralagedust ja inimeste apaatsust kurtsin, siis ütles ta väga tabavalt, et ega nüüd vist muud üle ei jää, kui prügikast põlema panna. Mõte ei olekski iseenesest kõige hullem olnud. Ainult, et sada eestlast võib ju ümber haiseva prügikasti tantsida ja laulda, et see tuleks põlema panna, aga seda, et keegi tikku tõmbaks, seda ei ole.

Õnneks ei pea ma seda lugu lõpetama sõnadega, et kui ta ära surnud ei ole, haiseb see köök siiani. Pealelõunal tuli koristaja tööle ja viis prügi välja.

Kuidas olla edukas?

Möödunud töönädal oli täpselt selline, et nädala lõpus oli mul hea meel, et mu lapsed mind veel ära tundsid. Kunagi, varastes kahekümnendates olles, oli mu elu selline, et hommikul tööle minnes pidi alati prügi välja viima, hambaharja ning vahetuspesu kotti panema, sest iial ei võinud teada, millal jälle koju juhtub. Nädalas üle 1000 kilomeetri roolis olla tundus ka normaalne. Nüüd ma enam ei taha.

Nädala esimesed kolm päeva olin Riias koolis. Hotell oli vist kõige kehvem, kus ma elus olnud olen. Riiga sõitmine ise pole ka tänu praegu Ainaži ja Salacgrīva vahel toimuvatele teetöödele ja õues olevale +30°C just lend esimeses klassis. Kui füüsilised kannatused kõrvale jätta, läks sõit ja koolitus asja ette. Kooliks oli Stockholm School of Economics Riga, mis asub fantastiliselt ilusas hoones ja õppejõuks üks rootslane, kes on tüüpiliseks näiteks raamatust, mida kaane põhjal arvustada ei tasu. Esimese hooga auditooriumisse astudes ohkasin mõttes, sest lektorit vaadates tõotasid tulla maha visatud kolm päeva. Tahvli eest istus tigeda olemise, kibestunud suujoone, kiilaneva pea ja soliidse kõhuga umbes 60-aastane meesterahvas. Pikemalt mõtlemata kleepisin talle vaimusilmas otsa ette sildi "kuivik" ja sinna alla teise kirjaga "surmigav". Viis minutit peale loengu algust oli mu eksimus selge. Esimeseks teemaks oli teatud tüüpi ettevõtete kuluefektiivsuse arvutamine ja analüüsimine. Ühesõnaga ainult palju väga tuimasid numbreid ja tabeleid. Seda kõike ostaks lektor aga nii edasi anda, et kohe kui ta suu lahti tegi, hakkas kuulajatel multifilm silme ees jooksma.

Kolmandal päeva ilmutas ta lisaks heale teema valdamisele ja pedagoogilisele talendile ka piisavalt eneseirooniat.
"Nüüd, kus te kõik olete kaks päeva saanud mu kehakonfiguratsiooni hinnata," alustas ta. Tõepoolest, raske on seda mitte teha, kui inimene pidevalt täies pikkuses su nina all tahvli ees ringi siblib. "Nüüd võin ma lubada, et mõne sekundi pärast ütlen ma midagi, mida te elus sees ei usu: ma olen mägironija."
Nii juhatas ta sisse meie viimase teema, milleks oli kliendikäitumine. Muu hulgas tuli arutlusele ka kliendikäitumise strateegiline prognoosimine.  Kasutatavas mudelis arvestati mitmeid faktoreid globaalpoliitilistest arengutest kuni looduskeskkonna muutumiseni. Teema võttis õppejõud kokku nii: "Kui te seda kõike ennustate, võite kindlalt ainult ühe asjaga arvestada - te eksite kindlasti. Miks peaks siis aga üldse tuleviku prognoosimisele ja enese ette valmistamisele aega raiskama?"
Tõesti, miks? Olen sama küsimust ka ise varem küsinud. Ma tegelen natuke asjaga, mida nimetatakse ettevõtte sotsiaalseks vastutuseks. Meie emafirma korporatsiivse sotsiaalse vastutuse programm on päris soliidne. Lühidalt tähendab see seda, et tahame jõuda punkti, kus me ei osta sisse asju ega teenuseid, mille tootmisel on kasutatud loodust kurnavaid või ebaeetilisi võtteid. Üritame ka tarbijaid suunata tegema tervislikke toiduvalikuid ning eelistama tervislikku elustiili. Näiteks ei kasuta me oma tooraines ega toodetes teatud tüüpi närvisüsteemi mõjutavaid toiduvärve, väldime toorained, millel on suur keskkonnamõju, meie emafirmal on Hiinas oma üksus, kes käib kontrollimas, et meile seal tootvates vabrikutes ei oleks tööl lapsi, töötajatel oleks ohutud töötingimused jne. Me teeme seda muide täiesti isekatel majanduslikel kaalutlustel. Kuna mu tööandja ei ole mingi ühepäevaliblikas, on ta tulevikus seda tugevam, mida stabiilsemates sotsiaalsetes, majanduslikes ja keskkonnatingimustes ta tegutseb. Mida tervem on meie tarbija 20 aasta pärast, seda vähem raha peab ta kulutama ravimitele ja seda rohkem saab ta seda kulutada meie toodetele.
Kogu meie korporatsiivse sotsiaalse vastutuse programm põhineb eeldusel, et maailma liigub praegusel kursil keskkonnakatastroofi poole, mida on võimalik vältida, kui selleks erinevaid ressursse kulutada. Nii me siis kulutamegi. Ma vahel olen mõtelnud, et mis siis, kui me eksime? Mis siis, kui Maa tuleb ka ise toime globaalse soojenemise, liikide kadumise ja ekstensiivse põllumajanduse tagajärgedega? Mis siis, kui meditsiin areneb selles suunas, et tänasel tervisekäitumisel ei ole homme enam tähtsust ja erinevate elustiilidega inimesed on 20 aasta pärast täpselt sama terved või haiged. Sellisel juhul oleks me mõttetult kulutanud väga palju raha ja aega.

Meie lektor ütles aga nii, et isegi siis, kui me iial ei tea, millise stsenaariumi elu lõpuks ette mängib, tasub siiski ainult tänases päevas elamise asemel pisut ka homse pärast muret tunda. Miks? Sest "Chance favors the prepared mind" - õnn soosib neid, kes on end ette valmistanud.

Redelil on alati meeter puudu

Mu vanema lapse tuba on juba üle aasta üks suur poni. Poni mänguasjad, raamatud, puzzled, juukseklambrid, riided ja kõik muu poniteemaline, millega tarbimisühiskond meid ümbritsenud on. Süüdi on iseenesest üsna sümpaatne multikas nimega My Little Pony (Minu väike poni). Nii ongi ponimaa koos sealsete asukatega end jupphaaval ka meie elamisse asutanud. Minu lapse – ja mis seal salata ka minu – lemmikponiks on Rainbow Dash (Vikerkaaresööst). Hoolimata sellest, tegu on tiibadega poni ehk pegasusega, on Vikerkaaresööst kahe jalaga maa peal tüüpi hobune ja igatepidi väga eluterve suhtumisega isiksus. Teeb sporti ja puha. Ma ei isegi ei tea, kui palju Vikerkaaresööstukujulist ja -teemalist nänni mu vanem laps endale välja on luninud. Selge on see, et ikka on vähe.

Osa meie poniarmeest. Kes pildile ei pääsenud, olid parajasti aktiivses kasutuses. Esiplaanil Vikerkaaresööst isiklikult kolmel kujul

Eile käis meil korstnapühkija. Lastele olid tal kaasas korstnapühkija kontuuriga värvimislehed, mille kallal mu vanem tüdruk kohe tänulikult tööd alustas. Kümne minuti pärast oli ka korstnapühkijast Vikerkaaresööstu värvides tiibadega poni joonistatud.

Korstnapühkija valikuga on mul vedanud. Paistab oma tööd tundvat ja on lisaks huvitava jutuga meeldiv inimene. Eilegi jäi oma töö muredest ja rõõmudest rääkima. Esimesed võib ühte väga sügavmõttelisse lausesse kokku võtta: redelil on alati meeter puudu.

Killud

Mõnikord on nii, et läheb mitu päeva nii mööda nagu neid ei olekski olnud. Alles oli eile ja juba on ka täna läbi. Mõni hetk kestab jälle mitu nädalat.

Võtsin riiulist joogiklaasi. Seejuures tõmbasin kogemata maha ka selle kõrval asuva. Uskumatu, kui palju jõuab selle vähem kui sekundi jooksul, mil klaas riiulist laua kukub, mõelda:
Kukub... Oh, pagan... Ei tea kas läheb katki ka? Äkki ikka ei lähe, kahekordsete seintega klaas on ju. See peaks tugevam olema. Aga äkki ikka läheb katki? Prooviks veel kinni püüda... Oh, pagan, ei saanud kätte. Äkki ikka ei lähe katki, kahekordne klaas ju... Näed sa, ikka läks katki!

See jutt, et topelt ei kärise või kahekordse seinaga joogiklaasid ei purune, on täiesti jama. Käriseb küll, lihtsalt kaks korda ja kilde on kaks korda rohkem.

Lapsed

Tuleb välja, et lapsed on suvel lasteaias üks väga ebasoovitav nähtus. Ka otsustas mu lapse hoidja mehele minna ning vajas seetõttu keset kõige kriitilisemat aega kolmenädalast suvepuhkust. Nii ongi mul viimasel ajal tulnud päris palju kodukontori hüvesid kasutada.
Istusin eelmise nädala teises pooles arvuti süles voodis ja kirjutasin laboriplaani. Noorem laps tegeles voodi kõrval mingite omade projektidega. Korraga hakkas nutta tihkuma. Kontrollides oli asi hetkega selge: seinapistiku ees vedeles maas kuuskant kruvikeeraja ja laps presenteeris mulle oma parema käe sõrmi ise "ai-ai" kaevates. Kuna ta kiiresti rahunes ja nähtavaid põletushaavu ei olnud, suurt paanikat ma tegema ei hakanud. Pidasin 2-aastase jaoks võimalikult arusaadavas väljendusviisis loengu elektri ohtlikusest ja jätsin asja sinna paika. Lõunas tuli mees koju lapsevalvet üle võtma ja mina sain tööle sõita. Jutuga, kuidas meie pesamuna end minu valvekorra ajal ära lühistas, teda ma traumeerima ei hakanud. Korra küll mõtlesin, et äkki peaks teda hoiatama, et ta last jälgiks, aga kuna ma riske madalaks hindasin, siis jätsin selle tegemata. Tööl rääkisin toanaaber Enele kogu loo ausalt ära. Ene asus kiirelt asjaolusid guugeldama. Esimesed vasted hoiatasid peale voolu saamist 24 tunni jooksul südame äkilise seiskumise võimalusest ja soovitasid kindlasti EMOsse pöörduda. Helistasin mehele, et teda hoiata. Sel ajal, kui ma mehega rääkisin, jõudis Ene juba oma tuttava lastearstiga konsulteerida. See ütles, et lapsed pidi väga sagedasti metallesemeid seinakontakti ajama ja kui põletushaavu ei teki ning laps muidu terve südamega on, siis ohtlik see küll ei ole.
Mees reageeris muidugi täpselt nii nagu ma ootasin: "Mis mõttes sa lasid tal kruvikeerajaga mängida?" jne. Ma küsiks parem: "Kelle sahtlist ta kruvikeeraja õigupoolest kätte sai?", aga see selleks. Lisaks arvas ta veel, et nüüd tuleks kõigile seinapistikutele katte panna ja ei tea mida kõike veel. Mina mõtlesin, et äkki pole siiski tarvis. Küllap sai isegi 2-aastane nüüd oma õppetunni kätte.

Puhas naiivsus. Järgmise päeva hommikul kordus uue eseme ja uue pistikupesaga vana stsenaarium. Lapse halamist kuuldes olukorda kontrollima minnes rippusid seekord seinakontaktist välja nööpkõrvaklapid. Pärit muide täpselt samast mehe sahtlist, kust eelmise päeva kangelane kruvikeerajagi. Plasikisolatsiooniga küll, aga tundub, et oma 220 volti sai ta sealt ikkagi kätte.

Olin sel päeval noorema lapsega kahekesi kodus. Mees oli vanemaga maale sõitnud. Pealelõunal pühkisin väljas terrassi, laps kiikus sealsamas. Korra kuulsin selja tagant klõpsu. Alateadvus üritas küll ohutuld põlema lülitada, aga ülejäänud aju rahustas ta kiirelt maha: "See, mida sa kahtlustad, et saa võimalik olla."
Oli küll. Laps oli tuppa läinud, terrassi ukse enda järel kinni tõmmanud ja lingi seestpoolt suletud asendisse keeranud. 2-aastane oli üksi majas luku taga, mina ilma võtmete ja telefonita väljas. Lahtiseid akneid ei olnud, ainult kaks tuulutusasendisse jäätut teisel korrusel. Sealt 10-sentimeetrisest praost ei oleks akrobaatkasski sisse mahtunud. Tegin juba ringi ümber maja ära ja valisin katki löömiseks sobiva akna välja. Enne otsustasin siiski oma äsja 2-aastaseks saanu IQ-le panustada. Koputasin terrassiuksele, osutasin lingile ja seletasin lapsele, et see uske lahti teeks. Laps, kes endale laualt iPadi oli hankinud, raputas ainult külmalt pead: "Ei tee!"
Õnneks sai ta peagi aru, et iPadi lukustuskoodi sisestamiseks on tal mind siiski tarvis. Seletasin talle uuesti, mida uksega teha tuleb. Alguses keeras ta selle peale lingi veel sügavale alla kinni. Minu rahulolematust nähes aga hakkas seda vaikselt siiski üles tõstma. Väga aeglaselt ja vaevaliselt. Mul oli kogu aeg hirm, et ta ühel hetkel kergema vastupanu teed läheb ja lingi tagasi alla tõmbab, sest niipidi liigub see poole kergemini. Eriti nende jaoks, kes alla meetri pikad on. Lõpuks, kui link enam-vähem avatud asendisse hakkas jõudma, surusin õla toore jõuga vastu ust, sadasin robinal tuppa ja viisin iPadi kapi otsa.

Täna tööl oma seiklustest jutustades rääkis üks teine töökaaslane, kuidas ta oma 2-aastase ristilapsega midagi taolist läbi tegi. Seekord lukustas laps end koos võtmetega autosse. Laps, taibates, et ta üksi autosse on suletud, hakkas muidugi hüsteeriliselt nutma. Sellises olukorras on talle eriti keeruline selgeks teha, et vajuta nüüd seda nuppu, mis on selle nupu kõrval, mida vajutades sa uksed just kinni lasid. Töökaaslane mõtles juba, millega auto aken sisse lüüa. Siis mõtles, et hea küll, uus auto. Tõmbas tänavalt ühed suvalised mööduvad varateismelised auto kõrvale ja ültes, et nüüd valvate siin last nii kaua, kuni ma tagasi tulen. Umbes tunni pärast oli kodust varuvõtmetega tagasi. Laps oli ennast selleks ajaks higiseks ja magama nutnud. Autost välja saades näitas muidugi pliks-plaks ette, millisest nupust uksi lahti teha tuleb seestpoolt.

See ta siis on, miljoneid aasteid kestnud evolutsiooni tulemusena sündinud looduse ime - inimlaps. Alati valmis endale kõikvõimalikel viisidel viga tegema. Muudkui vaata ja imesta, kuidas on võimalik, et me omal ajal tsivilisatsiooni koidikul tuld tegema õppisime ja seejuures kogu inimkonnaga koopasse sisse ei põlenud.