2015/07/17

Kuidas loodus mu puhkust tuksi proovib keerata

Sel suvel ei ole olnud mitte üht kuud, kui mingit neetud elajad mu kodu atakeerida ei üritaks. Vaevalt tundus rottide mõne nädala tagune rünnakulaine raugenud olevat, kui end ühel hommikul alumisele korrusele vedades köögi põrandalt oma kaks lapsekest tapatalguid korraldamas leidsin. Sipelgad pressisid majja. Muu käepärase puudumisel lasin seinaääred sääsetõrjevahendit täis ja natuke aega hiljem pühkisin laibad harjaga prügikühvlile. Olen seda operatsiooni paaripäevaste intervallidega mõned korrad taasesitanud ja olukord on enam-vähem normaliseerunud. Loomulikult olen selle aja sees umbes seitset sadat elutarka nägu tegevat inimest endaga rahulolevalt seletamas kuulnud, kuidas sipelgate vältimiseks tuleb kõik magus kindlalt ära panna ja midagi põrandale ei tohi poetada. Kui nüüd seitsmesaja esimene inimene mulle sama juttu peaks rääkida üritama, kavatsen teda igasuguse eelhoiatuseta säärest hammustada. Pärast teisest säärest veel. Selles osas, kuidas keset arbuusihooaega kahe väikelapsega majapidamises magusa löga märkamatut tekkimist vältida, vajaksin head nõu küll. Kõige suurem kurjajuur on siin veel mu täiskasvanud kesta, kuid vahel mitte nii täiskasvanud sisuga mees. Igal õhtul suudab ta ööseks köögilauale tühjaks söödud arbuusinaha maha jätta. Ta nagu kohe naudiks hommikul seda hetke, mil saab anda tulemustele hinnangu, kas "Täna olek sipelgaid nagu vähemaks jäänud kui eile", "Ma ei saa aru, kuidas nad iga kord üles leiavad arbuusi" - ei ole just eriline tuumateadus, kui arbuusinahk igal õhtul sisuliselt samasse kohta jäetakse - või "Assa pagan! Kass, tule vaata, milline rada seina äärest laua peale tuleb!"
Nii ma siis oma sääsetõrjevussuga tulen jälle. Ma midagi kangemat ka ei taha poest tuua. Need pulbrilised sipelgamürgid toimivad nii, et putukas tassib mürgi koju sugulastele ja sõpradele ning siis surevad terve pesatäiega. Ei ole minus sellist massimõrvarit peidus. Vähemalt esialgu.

Käib küll

Naabrimees on mul veel geniaalsem. Sättisime maja eest lapsi randa minekuks ratastele. Samal ajal pühkis tema oma treppi ja hakkas uurima, kas meil ka sipelgatega probleem on. Nagu eelnev rotisaaga juba tõestanud oli, käivad meie majas asjad nii, et kui loodus kedagi ahistama kipub, on tõenäoliselt sama probleem meil kõigil. Selle peale seletas naaber, et peaks vist majas kõik augud kinni toppima, et sipelgad sisse ei saaks. See mees pole vist oma elus väga tihti asfaldilt maha astunud. Kui loodus sipelgate näol sisse pressib, ei ole selleks ükski auk liiga väike. Tahtsin veel lisada, et magusaid asju ei tohi lohakile jääda ja nii, aga siis tuli mulle meelde, mis reaksiooni minus sellel teemal targutamine tekitab ja loobusin. Oleks vist siiski pidanud ütlema, sest õhtul tuli sama naaber meilt suhkrut laenama.

Esmaspäeval algas mul nädalane puhkus. Pilves ilma ja 18 soojakraadiga. Mina otsustasin ennast loodusest mitte häirida lasta ja sättisin ennast katuseterrassile lamamistoolile nagu puhkuse ajal kord ja kohus. Öösel oli vihm selle veel märjaks ka sadanud. Nii ma siis puhkasin pilves taeva all tagumik lamamistoolile kogunenud lombis. Kui on puhkus, siis Kass päevitab, on päikest või ei ole! Selliseid põhimõttelisi tegelasi on meie peres veel. Sel ajal, kui ma kohvitassi, raamatut ja teisi lebovahendeid üles katusele vedasin, oli mu noorem laps jõudnud end alasti koorida ja eelmisest soojalainest terrassile jäänud lastebasseini juba sogaseks muutuvasse külma vette ronida. Välja tulla ei või ennast trikoo abil pisutki sündsamasse olekusse sättida ka ei tahtnud. Tegelikult on valed temperatuurid ja tabud kõik puha meil endal peas kinni.

Elu katusel

Nudism on meie naabruskonnas moes. Viimaste soojade ilmade ajal harrastas kõrvalmaja otsakorteri naisnaaber oma katuseterrasil topless päevitamist. Ma ütleks isegi bottomless, sest need nöörid, mis ta alumise poole ümber keritud olid, eriti pükstena arvesse ei lähe. Naabrinaine ise rääkis samal ajal püsti seistes kõrvalboksi katusel grilliva naabrimehega juttu. Mina olin siiani veel kahelnud, kas mul sünnib bikiinides prügi välja viimas käia või mitte.

Nii möödus mu puhkuse esimene päev - tagumik katuseterrassi lamamistoolile kogunenud lombis ligunemas ja käes seda märga olemist kompenseeriv ülinauditav lektüür A. Burgess "Kellavägiga Apelsin". Järgnevatel päevadel on päike kenasti taevas säranud, mistõttu päevitamise teesklemine täiesti tarbetuks masohhismiks osutus. Õppisin oma veast. Teine asi, mida suvepuhkuse ajal teha tuleb, on meres ujumine. Eriti, kui elad kilomeetri kaugusel rannast. Nädala alguses näitas kohaliku ranna vetelpäästetorn päevade kaupa järjekindlalt punast lippu ja veetemperatuuriks 15°C. Kui on puhkus, siis Kass ujub! Kuna päevitamise feil mul siiski veel värskelt meeles oli, siis hoidsin ennast tagasi mõeldes: "Kass, oota. Tuleb ka sinu aeg."

Aeg tuli! Neljapäeva õhtul oli rannas väljas roheline lipp ja silt:
ÕHK 20°C
VESI 19°C

Ideaalne kombinatsioon. Kui õhk ja vesi umbes sama temperatuuriga on, ei teki merre minnes ega välja tulles külmaaistingut. Sain mõned minutid vees lustida, kui müristas ja silmapiiril vihased välgud merre sähvima hakkasid.

Kallis loodus. Täna on mu puhkuse viimane päev. Ma olen kindlasti kohutav inimene ja elus endale üksjagu karmavõlgu korjanud, aga kas me vähemalt täna saaksime nii, et marutõbised karud mu maja ei ründaks ja sa keeristormidel minu hoovi asemel näiteks lõunapoolusel möllata laseksid?

2 comments:

  1. isiklikud kogemused sipelgate osas puuduvad, aga tuttav teadis rääkida, et nad ei armasta kahte asja: soola ja kaneeli, eriti seda viimast. et kui käiguteedele puistada, siis minevat ära :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleks täna öösel eksperimendi tahtnud teha ja lauale jätta tüki arbuusi, mille ümber kaneeliga ringi vean ning teise, kuhu ei vea. Ainult, et sipelgad on vist siiski välja kolinud ja kedagi pole näha...
      See kaneeli kohta võib täitsa õige jutt olla, sest paljudes tugevalõhnalistes ja -maitselistes taimedes, nagu kohviski, sisalduvad ühendid teenivad looduses ainult ühte eesmärki: kaitsta teda putukate poolt ära söömise eest.

      Kahtlemata on kaneel ka tunduvalt originaalsem lähenemine kui "vaata, et sul midagi magusat kodus lahtiselt ei vedele" ja tervislikum, kui toas sääsetõrjevahendiga vussutada.

      Ma ise vaatasin muidu, et pidev põrandapesu aitab ka päris hästi. Sipelgad jätavad oma radadele lõhna maha ja siis teised tulevad selle lõhna järgi uuesti. Kui lõhn ära pesta, siis läheb aega enne kui tulevad või ei tule üldse.

      Trumbid on igatahes inimese käes selles mängus :)

      Delete