2015/07/05

Avameelselt abilelust. Kui mees tuleb peolt

Ma ei ole abielus ja see on olnud mu põhimõtteline valik. Põhjuseid, miks nii, on palju. Ühest küljest olen üritanud õppida oma sõbranna vigadest, kelle suure armastuse ja ilusa pulmaga abielu juba vähem kui aasta hiljem õnnetult otsa sai ning kes veel kaua eksabikaasa võlgu maksis. Teiseks ei ma ei viitsi. Ei viitsi organiseerida pidu, nimevahetusega seonduvalt uusi dokumente ning hiljem meest enda ja ennast mehe notaritehingute juurde kaasa vedada. Maru mugav on notarile ütelda, et ei ole abielus, ei ole kunagi olnud ning kellelgi ei ole põhjust tükki mu varast ihalema hakata. Saaks muidugi ka lihtsamalt, ilma peo ja nimevahetuseta, aga ma näen juba vaimusilmas sokkideni solvunud pulmadest ilma jäätud sugulaste horde.

Nimevahetus oleks minu jaoks õigupoolest ainus mõistlik põhjus, miks abielu registreerida. Nii palju ma traditsioone austan, et minu lapsed kannavad mehe perekonnanime. Ükskord, kui Riia lennujaamast Euroopast välja lendasime, jäi piirivalveametnik passikontrollis korra minu ja lapse dokumente uurima ja küsib, kas tegu on minu tütrega. Probleemiasetus oli nii kummaline, et ma ei saanud algul arugi, mida ta küsib. Ta siis selgitas, et minu ja lapse perekonnanimed on erinevad ja tekib kahtlus, kas ma ikka ta ema olen. Tookord lahenes kõik ilusti ja eks ta parem on, kui piirivalvur sellistele asjadele tähelepanu pöörab, kui et ei pööraks. Eriti, kui reisitakse Euroopast välja väikese valge lapsega.
See oli küll õige, et ega ma kuidagi tõestada ei saa, et tegu on minu lapsega. Ei minu ega lapse dokumentides ei ole põlvnemise kohta mingit märget. Võiks ju kaasas kanda lapse sünnitõendit, aga see on jumala eesti keeles ja ma ei ole väga kindel, kui palju sellel ka juriidilist jõudu on. Lapsega sama perekonnanimi mõjuks kuidagi usaldusväärsemalt. Kuigi, kui mõtlema hakata ei tõestaks piirikontrollis ka see midagi. Äkki olen ma hoopis lapse isa õde, kes nüüd aitab mehel emalt last röövida ja kuhugi islamiriiki vedada, eksole? Natuke läbimõtlemata teema. Selliste asjade vältimiseks võiks ja peaks siiski olema võimalus vanemate või laste passidesse teha märge laste või vanemate nimede kohta.

Juhtusin kunagi õhtusöögilauas veiniklaasi taga jutustama ühe samasuguse põhimõttelise mitteabiellujast naiskolleegiga. Ta oli kunagi hirmsasti oma elukaaslasega abielluda tahtnud. Mees vastas talle selle peale, et ma võtan su siis naiseks, kui sa 30 saad. Naine saigi 30. Mees oleks nüüd valmis olnud, aga naine enam ei tahtnud. Laps oli juba üsna suureks kasvatatud, naisel oli vahepeal tekkinud vägagi muljetavaldav karjäär, oma kinnisvara ja majanduslik sõltumatus. Ma olen üsna samas seisus. Minu kodu kuulub mulle ja Swedbankile, minu töö võimaldaks mul probleemideta üksi üles kasvatada minu kaks last, vanusega olen saavutanud piisava sisemise stabiilsuse, et sellega ka üksi emotsionaalselt toime tulla. Abielu ei oleks minu jaoks enam mingi lisagarantii, pigem tüütu juriidiline kohustus. Tõsi ta on, kolmandat last ma väljaspool abielu saada ei julgeks. Kui kahe lapsega saaksin üksi hakkama, siis kolmega ma selles nii kindel ei oleks. Sellisel juhul vajaksin lisaturvatunnet, mida abielu pakkuda võiks. See oleks aga vist üsna isekas põhjus pulmade pidamiseks. Õnneks minus siiski ka seda kangelasema peidus pole, kes kolmanda lapse oleks valmis muretsema.

See minu naiskolleeg kurtis veel sama asja, mida ma isegi tundnud olen. Teatud vanuses ja teatud sotsiaalse positsiooniga naistelt eeldatakse, et nad abielus oleks. Kui ikka üle 30-aastane naine veel vallaline ja sõrmuseta on, hakatakse tihti mõtlema, et ei tea, mis tal küll viga on, et keegi teda tahtnud ei ole. Sellist võimalust, et naine ise ei ole tahtnud, millegi pärast väga ei arvestata. Meil on vist ka nii, et mina ei taha, aga mees tahaks. Tuvide ja ilutulestiku saatel ühel põlvel tehtud ettepanekut ma saanud küll ei ole. Samas olen ma oma arvamust abielu suhtes mehele ka piisavalt selgelt väljendanud, et ta sellist asja ette ei võtaks. Mehe eneseväärikuse säästmiseks ei tohiks naine lasta endale teha abieluettepanekut, mida ta vastu ei kavatse võtta. Niimoodi vestluse käigus mees mult aegajalt ikka uurib, et "Kass, abiellume?"
Enamasti siis, kui ta mingi sigadusega hakkama on saanud. Ükskord pani ta näiteks mu kašmiirkapsuni pesumasinasse ja see ei oleks hiljem enam kassilegi selga läinud. Ma ei tahtnud peale seda temaga ühes toaski olla, perekonnaseisuametisse minekust rääkimata.

Sotsiaalse hukkamõistu vältimiseks olen oma elukaaslasest teatud seltskondades kui abikaasast rääkima hakanud. Inglise keeles eriti, sest seal sõnale "husband" nagu arvestatavat alternatiivi ei ole. Sõrmusega on nii, et kuna ma töötan toiduainesektoris ja tegelen toiduohutusega, siis ehteid ma nagunii juba aastaid ei kanna. Toiduainetööstuses on see väga ebasoovitav asi. Igasugused kulinad on pöörased bakteripesad. See minu kolleeg muidu rääkis, et temal on küll mitu korda tekkinud mõte mingi kuldne rõngas endale butafooriaks sõrme panna, kui kohtumistel koostööpartnerid jälle etteheitvalt hindava pilguga ta tühja neljandat sõrme silmitsevad.

Eks ka minul ole muidugi oma nõrkushetked. Eile hommikul viisin mehe tema töökoha suvepäevadele. Õhtul üksi kodus olles hakkasin mõtlema, et tegelikult on ta mul ikka hea mees küll. Tegeleb lastega, ei joo mõõdutundetult, teadaolevalt ei vaata võõraid kasse, vahel viib isegi sokid pesumasinasse ja nii. Ega ma olen ka ikka päris keeruline putukas ja minuga tossude ühes kapis hoidmine ei ole mingi lihtne ettevõtmine. Kui see ta õnnelikumaks teeks, võiks ju siis kullaärist läbi käia ja pärast endid ikka ära registreerida lasta.

Täna hommikul jõudis mees koju. Peas oli neli värsket õmblust. Haava ümbert olid EMO-inimesed juuksed väga robustselt ära ajanud. Mind kohe päris huvitab, mis moodi ta järgmistel nädalatelt klientide juures käib, endal pea nagu okastraati jooksnud katkutõbisel lambal otsas. Pulmamõtted on selleks korraks jälle turvaliselt maha maetud igatahes.

1 comment: