Jalutasime üleeile perega randa. Tagasiteel tuli vastu üks mu vana austaja oma naise ja kahe või kolme lapsega. Loomulikult olin külavahel liikudes kammimata juustega ja kandsin kleiti, mida mu mees hellitavalt kartulikotiks kutsub. Varjuda ei olnud kuhugi. Teretasime viisakalt ja läksime oma teed. Oleks võinud ka hullemini minna, sest lisaks oli mul veel Miki Hiirtega aluspesu seljas, aga see oleks ainult siis välja paistnud, kui ma kummardan. Õnneks ma ei kummardanud.
Iga väärikuseriisme eest, mis elu sulle alles jääb, tuleb tänulik olla!
2015/07/31
2015/07/24
Bürokraatia
Siiani olin arvanud, et tööl on kõige paremaks tegevuseks tualetis käimine: esiteks hoiad nii kokku vett kui elektrit, teiseks makstakse sulle selle eest palka. Tuleb välja, et see ei ole ainus võimalus tööl mitte millegi eest raha saada.
Töötasin kunagi ühes kütuseterminalis, mis väikestviisi ka kütuste tootmise kallal pusis. Selleks oli vaja ühe riikliku järelvalveasutuse luba, mille saamine hirmus kaua venis. Muu hulgas nõuti, et kõik tehases olevad mõõdikud oleks taadeldavad (või piisas äkki ise kalibreeritavusest?). Tootmises on mõõdikuid palju. Põhjused, miks need kõik ei saa taadeldavad olla, on tehnilised ja rahalised ning ka neid on palju. Põhjused, miks tootmises olevad näidikud ei pea riigi huvidest ega tervest mõistusest lähtuvalt taadeldavad olema, on sisulised. Ka neid on palju. Ametnik aga raius nagu rauda, et mõõdikud tuleb siiski taadeldavate vastu välja vahetada, sest, noh, nii on lihtsalt. Ühel õhtul istus meie projektijuht arvuti taha, avas pudeli õlut ja AutoCAD ning asus tehase jooniseid korrigeerima. Hommikuks ei olnud dokumentide järgi meie tootmises enam ühtegi mõõdikut. Öö jooksul olid neist saanud näidikud. Ametnik oli rahul. Näidikuid taatlema ega kalibreerima ei pea.
Eile olin tööl seoses ühele teisele järelvalveasutusele esitatavate dokumentidega sunnitud võtma tassi kohvi, istuma arvuti taha ja asuma läbi viima terminoloogilist mustkunsti stiilis mõõdikud näidikuteks. Täna vaatasin dokumendid üle, allkirjastasin ja saatsin ära. Masendav ei ole mitte see, et mulle sellise asja eest isegi palka makstakse, vaid et minu töötasult kinni peetud maksudest makstakse palka ka sellele ametnikule, kelle nõudmisel ma seda kõike tegin.
Töötasin kunagi ühes kütuseterminalis, mis väikestviisi ka kütuste tootmise kallal pusis. Selleks oli vaja ühe riikliku järelvalveasutuse luba, mille saamine hirmus kaua venis. Muu hulgas nõuti, et kõik tehases olevad mõõdikud oleks taadeldavad (või piisas äkki ise kalibreeritavusest?). Tootmises on mõõdikuid palju. Põhjused, miks need kõik ei saa taadeldavad olla, on tehnilised ja rahalised ning ka neid on palju. Põhjused, miks tootmises olevad näidikud ei pea riigi huvidest ega tervest mõistusest lähtuvalt taadeldavad olema, on sisulised. Ka neid on palju. Ametnik aga raius nagu rauda, et mõõdikud tuleb siiski taadeldavate vastu välja vahetada, sest, noh, nii on lihtsalt. Ühel õhtul istus meie projektijuht arvuti taha, avas pudeli õlut ja AutoCAD ning asus tehase jooniseid korrigeerima. Hommikuks ei olnud dokumentide järgi meie tootmises enam ühtegi mõõdikut. Öö jooksul olid neist saanud näidikud. Ametnik oli rahul. Näidikuid taatlema ega kalibreerima ei pea.
Eile olin tööl seoses ühele teisele järelvalveasutusele esitatavate dokumentidega sunnitud võtma tassi kohvi, istuma arvuti taha ja asuma läbi viima terminoloogilist mustkunsti stiilis mõõdikud näidikuteks. Täna vaatasin dokumendid üle, allkirjastasin ja saatsin ära. Masendav ei ole mitte see, et mulle sellise asja eest isegi palka makstakse, vaid et minu töötasult kinni peetud maksudest makstakse palka ka sellele ametnikule, kelle nõudmisel ma seda kõike tegin.
2015/07/23
Kuidas meeste tähelepanu köita ja ebaausate võtetega nende tunnustust saada
Täna käis üks naaberosakonna tüdrukutest meie toas ühte tööalast asja arutamas. Pärast rääkisime natuke niisama lobajuttu ka. Teemaks tuli üks meie ühine kolleeg, väga peene huumoriga, kuid osade meelest pisut kinnine mees. Meie naabertoa tüdruk rääkis temast veel sellise jutu:
Tal oli seoses ühe projektiga sellelt mehelt teatud andmeid vaja. Viimane ei vastanud aga tema meilidele. Lõpuks, peale nädalaid üritamist, kirjutas ta ühe meili pealkirjaks ahvatlev ettepanek täna õhtuks. Vastus tuli minutitega.
Vahel sõidab minu teine pool vanema lapsega terveks nädalavahetuseks maale. Mina jään nooremaga kahekesi koju. Nelja inimese asemel ainult endale ja ühele lapsele sööki valmistada ning ainult tema järel jooksvalt koristada tähendab minu jaoks põhimõtteliselt kahte vaba päeva ja kodust spaapuhkust. "Aasta emana" lasen siis enamasti noorema lapse üle ukse maja taha terrassile mängima ja vedelen raamat käes nädalavahetuse diivanil maha. Mehele ma seda muidugi ei ütle. Kui ta küsib, mida ma nädalavahetusel üksi tegin, siis esitan talle pika muinasjutu lõputust triikimisest ja koristamisest. Et asi usutavam oleks, tõusen iga kord, kui ta mulle maalt tagasi tulles autost poole-tunni-pärast-jõuan kõne teeb, diivanilt, võtan spreipudeli kõige vängema kloorihaisuga universaalpuhastusainet ja piserdan seda vannitoa kraanidele. Koju jõudes vannituppa käsi pesema minnes, nuhutab mees alati tunnustuvalt kloorilõhna, märkab läikivat segistit ja nendib kiitvalt: "Jaa, sa oled tõesti ilusti koristanud siin kaks päeva!"
Tal oli seoses ühe projektiga sellelt mehelt teatud andmeid vaja. Viimane ei vastanud aga tema meilidele. Lõpuks, peale nädalaid üritamist, kirjutas ta ühe meili pealkirjaks ahvatlev ettepanek täna õhtuks. Vastus tuli minutitega.
***
Vahel sõidab minu teine pool vanema lapsega terveks nädalavahetuseks maale. Mina jään nooremaga kahekesi koju. Nelja inimese asemel ainult endale ja ühele lapsele sööki valmistada ning ainult tema järel jooksvalt koristada tähendab minu jaoks põhimõtteliselt kahte vaba päeva ja kodust spaapuhkust. "Aasta emana" lasen siis enamasti noorema lapse üle ukse maja taha terrassile mängima ja vedelen raamat käes nädalavahetuse diivanil maha. Mehele ma seda muidugi ei ütle. Kui ta küsib, mida ma nädalavahetusel üksi tegin, siis esitan talle pika muinasjutu lõputust triikimisest ja koristamisest. Et asi usutavam oleks, tõusen iga kord, kui ta mulle maalt tagasi tulles autost poole-tunni-pärast-jõuan kõne teeb, diivanilt, võtan spreipudeli kõige vängema kloorihaisuga universaalpuhastusainet ja piserdan seda vannitoa kraanidele. Koju jõudes vannituppa käsi pesema minnes, nuhutab mees alati tunnustuvalt kloorilõhna, märkab läikivat segistit ja nendib kiitvalt: "Jaa, sa oled tõesti ilusti koristanud siin kaks päeva!"
2015/07/21
Hetk päevas
Täna vaatasin seoses ühe tööl üles kerkinud probleemiga erinevate ettevõtete kodulehekülgedelt, milliseid säilitamistingimusi tootjad teatud tootegrupi toitudele annavad ning kuidas internetis tooteinfot esitavad. Silma jäi ühe regioonis asuva pagari- ja kondiitritööstuse kook nimega Ene. Meil on sellel nädalal osakonnas enamik inimesi puhkusel ja nii oleme ainult ühe kolleegiga kahekesi hetkel toas. Tema nimi on ka Ene. Ütlesin üle laua Enele, et näed, sinu nimeline kook on olemas. Ene ei saanud ka kohe teisiti, kui tegi internetis vastava lehe lahti ja uuris, mis koogiga tegu võiks olla. Kollase tarretisega vahukoorekook on.
Tegime natuke aega rahulikult tööd edasi. Siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna, võtsin telefoni ja helistasin seda kooki tootva ettevõtte tehnoloogi numbril. Tutvustasin ennast, et firma see ja see kvaliteediosakonnast, aga täna ühe isiklikust uudishimust ajendatud mittetööalase küsimusega: "Milline võiks olla koogi Ene nimelugu?"
Hääl teiselpool telefoni hakkas naerma ja ütles, et see olevat ühe nende endise töötaja nimi. Neil oli koos istunud mingi tootearenduskomisjonilaadne koosolek või asi. Uuele koogile oli nime vaja. Alguses taheti panna selle inimese nime, kes koogi sünniloo eest nagu rohkem vastutav oli. See ei tahtnud nii ja keeldus otsustavalt. Tekkis väike arutelu, et kuidas siis nüüd edasi. Selle katkestas üks asjaga mitte eriti seotud inimene, kes arvas, et hea küll, lõpetame selle pulli ja võite minu nime panna, kui see nii suur probleem on. Nii sündiski kook Ene.
Pärast naersin oma Enega, kuidas iga väike asi siin maailmas võib oma loo jutustada, kui kuulamiseks viitsimist on.
Tegu ei ole sponsoreeritud postitusega.
Tegime natuke aega rahulikult tööd edasi. Siis ei suutnud ma kiusatusele vastu panna, võtsin telefoni ja helistasin seda kooki tootva ettevõtte tehnoloogi numbril. Tutvustasin ennast, et firma see ja see kvaliteediosakonnast, aga täna ühe isiklikust uudishimust ajendatud mittetööalase küsimusega: "Milline võiks olla koogi Ene nimelugu?"
Hääl teiselpool telefoni hakkas naerma ja ütles, et see olevat ühe nende endise töötaja nimi. Neil oli koos istunud mingi tootearenduskomisjonilaadne koosolek või asi. Uuele koogile oli nime vaja. Alguses taheti panna selle inimese nime, kes koogi sünniloo eest nagu rohkem vastutav oli. See ei tahtnud nii ja keeldus otsustavalt. Tekkis väike arutelu, et kuidas siis nüüd edasi. Selle katkestas üks asjaga mitte eriti seotud inimene, kes arvas, et hea küll, lõpetame selle pulli ja võite minu nime panna, kui see nii suur probleem on. Nii sündiski kook Ene.
Pärast naersin oma Enega, kuidas iga väike asi siin maailmas võib oma loo jutustada, kui kuulamiseks viitsimist on.
 |
| Kook Ene. Ma ei tea, kas hea või halb, aga kui poes näen, siis kiusatus katsetada on küll. Parem proovida ja pettuda, kui üldse mitte proovida. Allikas: http://www.saareleib.ee/index.php?page=35&action=show_product_details&product_id=90&group_id=16 |
Tegu ei ole sponsoreeritud postitusega.
2015/07/18
Eestlane, lätlane ja leedukas. Teine osa
Istusime rootslasest tegevjuhi ja eestlasest turundusjuhiga õhtusöögilaua ühes otsas. Meie emafirma tütarde riiklikust kuuluvusest tulenevalt jõuab sellistel poolformaalsetel hetkedel varem või hiljem jututeema balti rahvuste eripäradele. Turundusjuht hakkas kurtma, kuidas lätlased alati ülemuse selja taha üritavad pugeda. Marketingikulude kokkuhoiuks planeeritakse meil päris tihti turundusmaterjale- ja kampaaniaid kolme riigi jaoks ühiselt. Lätlasetega olevat võimatu kokkuleppele saada. Kui eestlane ja leedukas juhtuvad reklaamlehe taustavärvina tumepunast, lätlane aga helepunast eelistama, jookseb viimane kohe emafirma tegevjuhi juurde tuge saama. Päris totter on tegevjuhti selliste pseudoprobleemidega koormata, aga lätlasel on pärast hea ütelda, et bossile meeldis hele ja nii peab nüüd olema. Meie turundusjuht küll helepunast selle peale valima ei hakkavat.10 000 töötajaga suurettevõtte tegevjuht ei pea turundusküsimustes piisavalt kodus olema, et kampaania taustavärvile pädevat hinnangut anda. Õige argument, aga ma ei saanud ütlemata jätta, et helepunane ei peaks meie turundusjuhile ainult selle pärast mitte meeldima, et tema ülemuse ülemusele see meeldis. Selle peale arvas meie tütarettevõtte boss, see on siis helepunast eelistava juhi alluv, et eestlased kipuvad ennast tõesti päris tihti põhjuseta põhimõttelisse opositsiooni seadma. Ma ei jõudnud veel seisukohta võttagi, kui turundusjuht juba vastulause esitas: "Ma ei saa nüüd sellega küll nõus olla."
Kuldne hetk.
Eestlane, lätlane ja leedukas. Esimene osa: http://alleykass.blogspot.com/2014/12/eestlane-latlane-ja-leedukas.html
Kuldne hetk.
 |
| Pilt on võetud allikast http://www.liveluvcreate.com/ |
Eestlane, lätlane ja leedukas. Esimene osa: http://alleykass.blogspot.com/2014/12/eestlane-latlane-ja-leedukas.html
2015/07/17
Kuidas loodus mu puhkust tuksi proovib keerata
Sel suvel ei ole olnud mitte üht kuud, kui mingit neetud elajad mu kodu atakeerida ei üritaks. Vaevalt tundus rottide mõne nädala tagune rünnakulaine raugenud olevat, kui end ühel hommikul alumisele korrusele vedades köögi põrandalt oma kaks lapsekest tapatalguid korraldamas leidsin. Sipelgad pressisid majja. Muu käepärase puudumisel lasin seinaääred sääsetõrjevahendit täis ja natuke aega hiljem pühkisin laibad harjaga prügikühvlile. Olen seda operatsiooni paaripäevaste intervallidega mõned korrad taasesitanud ja olukord on enam-vähem normaliseerunud. Loomulikult olen selle aja sees umbes seitset sadat elutarka nägu tegevat inimest endaga rahulolevalt seletamas kuulnud, kuidas sipelgate vältimiseks tuleb kõik magus kindlalt ära panna ja midagi põrandale ei tohi poetada. Kui nüüd seitsmesaja esimene inimene mulle sama juttu peaks rääkida üritama, kavatsen teda igasuguse eelhoiatuseta säärest hammustada. Pärast teisest säärest veel. Selles osas, kuidas keset arbuusihooaega kahe väikelapsega majapidamises magusa löga märkamatut tekkimist vältida, vajaksin head nõu küll. Kõige suurem kurjajuur on siin veel mu täiskasvanud kesta, kuid vahel mitte nii täiskasvanud sisuga mees. Igal õhtul suudab ta ööseks köögilauale tühjaks söödud arbuusinaha maha jätta. Ta nagu kohe naudiks hommikul seda hetke, mil saab anda tulemustele hinnangu, kas "Täna olek sipelgaid nagu vähemaks jäänud kui eile", "Ma ei saa aru, kuidas nad iga kord üles leiavad arbuusi" - ei ole just eriline tuumateadus, kui arbuusinahk igal õhtul sisuliselt samasse kohta jäetakse - või "Assa pagan! Kass, tule vaata, milline rada seina äärest laua peale tuleb!"
Nii ma siis oma sääsetõrjevussuga tulen jälle. Ma midagi kangemat ka ei taha poest tuua. Need pulbrilised sipelgamürgid toimivad nii, et putukas tassib mürgi koju sugulastele ja sõpradele ning siis surevad terve pesatäiega. Ei ole minus sellist massimõrvarit peidus. Vähemalt esialgu.
Naabrimees on mul veel geniaalsem. Sättisime maja eest lapsi randa minekuks ratastele. Samal ajal pühkis tema oma treppi ja hakkas uurima, kas meil ka sipelgatega probleem on. Nagu eelnev rotisaaga juba tõestanud oli, käivad meie majas asjad nii, et kui loodus kedagi ahistama kipub, on tõenäoliselt sama probleem meil kõigil. Selle peale seletas naaber, et peaks vist majas kõik augud kinni toppima, et sipelgad sisse ei saaks. See mees pole vist oma elus väga tihti asfaldilt maha astunud. Kui loodus sipelgate näol sisse pressib, ei ole selleks ükski auk liiga väike. Tahtsin veel lisada, et magusaid asju ei tohi lohakile jääda ja nii, aga siis tuli mulle meelde, mis reaksiooni minus sellel teemal targutamine tekitab ja loobusin. Oleks vist siiski pidanud ütlema, sest õhtul tuli sama naaber meilt suhkrut laenama.
Esmaspäeval algas mul nädalane puhkus. Pilves ilma ja 18 soojakraadiga. Mina otsustasin ennast loodusest mitte häirida lasta ja sättisin ennast katuseterrassile lamamistoolile nagu puhkuse ajal kord ja kohus. Öösel oli vihm selle veel märjaks ka sadanud. Nii ma siis puhkasin pilves taeva all tagumik lamamistoolile kogunenud lombis. Kui on puhkus, siis Kass päevitab, on päikest või ei ole! Selliseid põhimõttelisi tegelasi on meie peres veel. Sel ajal, kui ma kohvitassi, raamatut ja teisi lebovahendeid üles katusele vedasin, oli mu noorem laps jõudnud end alasti koorida ja eelmisest soojalainest terrassile jäänud lastebasseini juba sogaseks muutuvasse külma vette ronida. Välja tulla ei või ennast trikoo abil pisutki sündsamasse olekusse sättida ka ei tahtnud. Tegelikult on valed temperatuurid ja tabud kõik puha meil endal peas kinni.
Nudism on meie naabruskonnas moes. Viimaste soojade ilmade ajal harrastas kõrvalmaja otsakorteri naisnaaber oma katuseterrasil topless päevitamist. Ma ütleks isegi bottomless, sest need nöörid, mis ta alumise poole ümber keritud olid, eriti pükstena arvesse ei lähe. Naabrinaine ise rääkis samal ajal püsti seistes kõrvalboksi katusel grilliva naabrimehega juttu. Mina olin siiani veel kahelnud, kas mul sünnib bikiinides prügi välja viimas käia või mitte.
Nii möödus mu puhkuse esimene päev - tagumik katuseterrassi lamamistoolile kogunenud lombis ligunemas ja käes seda märga olemist kompenseeriv ülinauditav lektüür A. Burgess "Kellavägiga Apelsin". Järgnevatel päevadel on päike kenasti taevas säranud, mistõttu päevitamise teesklemine täiesti tarbetuks masohhismiks osutus. Õppisin oma veast. Teine asi, mida suvepuhkuse ajal teha tuleb, on meres ujumine. Eriti, kui elad kilomeetri kaugusel rannast. Nädala alguses näitas kohaliku ranna vetelpäästetorn päevade kaupa järjekindlalt punast lippu ja veetemperatuuriks 15°C. Kui on puhkus, siis Kass ujub! Kuna päevitamise feil mul siiski veel värskelt meeles oli, siis hoidsin ennast tagasi mõeldes: "Kass, oota. Tuleb ka sinu aeg."
Aeg tuli! Neljapäeva õhtul oli rannas väljas roheline lipp ja silt:
Ideaalne kombinatsioon. Kui õhk ja vesi umbes sama temperatuuriga on, ei teki merre minnes ega välja tulles külmaaistingut. Sain mõned minutid vees lustida, kui müristas ja silmapiiril vihased välgud merre sähvima hakkasid.
Kallis loodus. Täna on mu puhkuse viimane päev. Ma olen kindlasti kohutav inimene ja elus endale üksjagu karmavõlgu korjanud, aga kas me vähemalt täna saaksime nii, et marutõbised karud mu maja ei ründaks ja sa keeristormidel minu hoovi asemel näiteks lõunapoolusel möllata laseksid?
Nii ma siis oma sääsetõrjevussuga tulen jälle. Ma midagi kangemat ka ei taha poest tuua. Need pulbrilised sipelgamürgid toimivad nii, et putukas tassib mürgi koju sugulastele ja sõpradele ning siis surevad terve pesatäiega. Ei ole minus sellist massimõrvarit peidus. Vähemalt esialgu.
 |
| Käib küll |
Naabrimees on mul veel geniaalsem. Sättisime maja eest lapsi randa minekuks ratastele. Samal ajal pühkis tema oma treppi ja hakkas uurima, kas meil ka sipelgatega probleem on. Nagu eelnev rotisaaga juba tõestanud oli, käivad meie majas asjad nii, et kui loodus kedagi ahistama kipub, on tõenäoliselt sama probleem meil kõigil. Selle peale seletas naaber, et peaks vist majas kõik augud kinni toppima, et sipelgad sisse ei saaks. See mees pole vist oma elus väga tihti asfaldilt maha astunud. Kui loodus sipelgate näol sisse pressib, ei ole selleks ükski auk liiga väike. Tahtsin veel lisada, et magusaid asju ei tohi lohakile jääda ja nii, aga siis tuli mulle meelde, mis reaksiooni minus sellel teemal targutamine tekitab ja loobusin. Oleks vist siiski pidanud ütlema, sest õhtul tuli sama naaber meilt suhkrut laenama.
Esmaspäeval algas mul nädalane puhkus. Pilves ilma ja 18 soojakraadiga. Mina otsustasin ennast loodusest mitte häirida lasta ja sättisin ennast katuseterrassile lamamistoolile nagu puhkuse ajal kord ja kohus. Öösel oli vihm selle veel märjaks ka sadanud. Nii ma siis puhkasin pilves taeva all tagumik lamamistoolile kogunenud lombis. Kui on puhkus, siis Kass päevitab, on päikest või ei ole! Selliseid põhimõttelisi tegelasi on meie peres veel. Sel ajal, kui ma kohvitassi, raamatut ja teisi lebovahendeid üles katusele vedasin, oli mu noorem laps jõudnud end alasti koorida ja eelmisest soojalainest terrassile jäänud lastebasseini juba sogaseks muutuvasse külma vette ronida. Välja tulla ei või ennast trikoo abil pisutki sündsamasse olekusse sättida ka ei tahtnud. Tegelikult on valed temperatuurid ja tabud kõik puha meil endal peas kinni.
 |
| Elu katusel |
Nudism on meie naabruskonnas moes. Viimaste soojade ilmade ajal harrastas kõrvalmaja otsakorteri naisnaaber oma katuseterrasil topless päevitamist. Ma ütleks isegi bottomless, sest need nöörid, mis ta alumise poole ümber keritud olid, eriti pükstena arvesse ei lähe. Naabrinaine ise rääkis samal ajal püsti seistes kõrvalboksi katusel grilliva naabrimehega juttu. Mina olin siiani veel kahelnud, kas mul sünnib bikiinides prügi välja viimas käia või mitte.
Nii möödus mu puhkuse esimene päev - tagumik katuseterrassi lamamistoolile kogunenud lombis ligunemas ja käes seda märga olemist kompenseeriv ülinauditav lektüür A. Burgess "Kellavägiga Apelsin". Järgnevatel päevadel on päike kenasti taevas säranud, mistõttu päevitamise teesklemine täiesti tarbetuks masohhismiks osutus. Õppisin oma veast. Teine asi, mida suvepuhkuse ajal teha tuleb, on meres ujumine. Eriti, kui elad kilomeetri kaugusel rannast. Nädala alguses näitas kohaliku ranna vetelpäästetorn päevade kaupa järjekindlalt punast lippu ja veetemperatuuriks 15°C. Kui on puhkus, siis Kass ujub! Kuna päevitamise feil mul siiski veel värskelt meeles oli, siis hoidsin ennast tagasi mõeldes: "Kass, oota. Tuleb ka sinu aeg."
Aeg tuli! Neljapäeva õhtul oli rannas väljas roheline lipp ja silt:
ÕHK 20°C
VESI 19°C
Ideaalne kombinatsioon. Kui õhk ja vesi umbes sama temperatuuriga on, ei teki merre minnes ega välja tulles külmaaistingut. Sain mõned minutid vees lustida, kui müristas ja silmapiiril vihased välgud merre sähvima hakkasid.
Kallis loodus. Täna on mu puhkuse viimane päev. Ma olen kindlasti kohutav inimene ja elus endale üksjagu karmavõlgu korjanud, aga kas me vähemalt täna saaksime nii, et marutõbised karud mu maja ei ründaks ja sa keeristormidel minu hoovi asemel näiteks lõunapoolusel möllata laseksid?
2015/07/06
Sõnavõlur wannabe
Asendustegevust otsimas, kui mees ja lapsed on magama saadetud ning oleks ometi võimalik natuke kirjatööd teha, aga EKI veebipõhine õigekeelsussõnaraamat on maas:
Tõelise sõnavõluri lood leiab siit: http://keeletoimetaja.tumblr.com/
Tõelise sõnavõluri lood leiab siit: http://keeletoimetaja.tumblr.com/
2015/07/05
Avameelselt abilelust. Kui mees tuleb peolt
Ma ei ole abielus ja see on olnud mu põhimõtteline valik. Põhjuseid, miks nii, on palju. Ühest küljest olen üritanud õppida oma sõbranna vigadest, kelle suure armastuse ja ilusa pulmaga abielu juba vähem kui aasta hiljem õnnetult otsa sai ning kes veel kaua eksabikaasa võlgu maksis. Teiseks ei ma ei viitsi. Ei viitsi organiseerida pidu, nimevahetusega seonduvalt uusi dokumente ning hiljem meest enda ja ennast mehe notaritehingute juurde kaasa vedada. Maru mugav on notarile ütelda, et ei ole abielus, ei ole kunagi olnud ning kellelgi ei ole põhjust tükki mu varast ihalema hakata. Saaks muidugi ka lihtsamalt, ilma peo ja nimevahetuseta, aga ma näen juba vaimusilmas sokkideni solvunud pulmadest ilma jäätud sugulaste horde.
Nimevahetus oleks minu jaoks õigupoolest ainus mõistlik põhjus, miks abielu registreerida. Nii palju ma traditsioone austan, et minu lapsed kannavad mehe perekonnanime. Ükskord, kui Riia lennujaamast Euroopast välja lendasime, jäi piirivalveametnik passikontrollis korra minu ja lapse dokumente uurima ja küsib, kas tegu on minu tütrega. Probleemiasetus oli nii kummaline, et ma ei saanud algul arugi, mida ta küsib. Ta siis selgitas, et minu ja lapse perekonnanimed on erinevad ja tekib kahtlus, kas ma ikka ta ema olen. Tookord lahenes kõik ilusti ja eks ta parem on, kui piirivalvur sellistele asjadele tähelepanu pöörab, kui et ei pööraks. Eriti, kui reisitakse Euroopast välja väikese valge lapsega.
See oli küll õige, et ega ma kuidagi tõestada ei saa, et tegu on minu lapsega. Ei minu ega lapse dokumentides ei ole põlvnemise kohta mingit märget. Võiks ju kaasas kanda lapse sünnitõendit, aga see on jumala eesti keeles ja ma ei ole väga kindel, kui palju sellel ka juriidilist jõudu on. Lapsega sama perekonnanimi mõjuks kuidagi usaldusväärsemalt. Kuigi, kui mõtlema hakata ei tõestaks piirikontrollis ka see midagi. Äkki olen ma hoopis lapse isa õde, kes nüüd aitab mehel emalt last röövida ja kuhugi islamiriiki vedada, eksole? Natuke läbimõtlemata teema. Selliste asjade vältimiseks võiks ja peaks siiski olema võimalus vanemate või laste passidesse teha märge laste või vanemate nimede kohta.
Juhtusin kunagi õhtusöögilauas veiniklaasi taga jutustama ühe samasuguse põhimõttelise mitteabiellujast naiskolleegiga. Ta oli kunagi hirmsasti oma elukaaslasega abielluda tahtnud. Mees vastas talle selle peale, et ma võtan su siis naiseks, kui sa 30 saad. Naine saigi 30. Mees oleks nüüd valmis olnud, aga naine enam ei tahtnud. Laps oli juba üsna suureks kasvatatud, naisel oli vahepeal tekkinud vägagi muljetavaldav karjäär, oma kinnisvara ja majanduslik sõltumatus. Ma olen üsna samas seisus. Minu kodu kuulub mulle ja Swedbankile, minu töö võimaldaks mul probleemideta üksi üles kasvatada minu kaks last, vanusega olen saavutanud piisava sisemise stabiilsuse, et sellega ka üksi emotsionaalselt toime tulla. Abielu ei oleks minu jaoks enam mingi lisagarantii, pigem tüütu juriidiline kohustus. Tõsi ta on, kolmandat last ma väljaspool abielu saada ei julgeks. Kui kahe lapsega saaksin üksi hakkama, siis kolmega ma selles nii kindel ei oleks. Sellisel juhul vajaksin lisaturvatunnet, mida abielu pakkuda võiks. See oleks aga vist üsna isekas põhjus pulmade pidamiseks. Õnneks minus siiski ka seda kangelasema peidus pole, kes kolmanda lapse oleks valmis muretsema.
See minu naiskolleeg kurtis veel sama asja, mida ma isegi tundnud olen. Teatud vanuses ja teatud sotsiaalse positsiooniga naistelt eeldatakse, et nad abielus oleks. Kui ikka üle 30-aastane naine veel vallaline ja sõrmuseta on, hakatakse tihti mõtlema, et ei tea, mis tal küll viga on, et keegi teda tahtnud ei ole. Sellist võimalust, et naine ise ei ole tahtnud, millegi pärast väga ei arvestata. Meil on vist ka nii, et mina ei taha, aga mees tahaks. Tuvide ja ilutulestiku saatel ühel põlvel tehtud ettepanekut ma saanud küll ei ole. Samas olen ma oma arvamust abielu suhtes mehele ka piisavalt selgelt väljendanud, et ta sellist asja ette ei võtaks. Mehe eneseväärikuse säästmiseks ei tohiks naine lasta endale teha abieluettepanekut, mida ta vastu ei kavatse võtta. Niimoodi vestluse käigus mees mult aegajalt ikka uurib, et "Kass, abiellume?"
Enamasti siis, kui ta mingi sigadusega hakkama on saanud. Ükskord pani ta näiteks mu kašmiirkapsuni pesumasinasse ja see ei oleks hiljem enam kassilegi selga läinud. Ma ei tahtnud peale seda temaga ühes toaski olla, perekonnaseisuametisse minekust rääkimata.
Sotsiaalse hukkamõistu vältimiseks olen oma elukaaslasest teatud seltskondades kui abikaasast rääkima hakanud. Inglise keeles eriti, sest seal sõnale "husband" nagu arvestatavat alternatiivi ei ole. Sõrmusega on nii, et kuna ma töötan toiduainesektoris ja tegelen toiduohutusega, siis ehteid ma nagunii juba aastaid ei kanna. Toiduainetööstuses on see väga ebasoovitav asi. Igasugused kulinad on pöörased bakteripesad. See minu kolleeg muidu rääkis, et temal on küll mitu korda tekkinud mõte mingi kuldne rõngas endale butafooriaks sõrme panna, kui kohtumistel koostööpartnerid jälle etteheitvalt hindava pilguga ta tühja neljandat sõrme silmitsevad.
Eks ka minul ole muidugi oma nõrkushetked. Eile hommikul viisin mehe tema töökoha suvepäevadele. Õhtul üksi kodus olles hakkasin mõtlema, et tegelikult on ta mul ikka hea mees küll. Tegeleb lastega, ei joo mõõdutundetult, teadaolevalt ei vaata võõraid kasse, vahel viib isegi sokid pesumasinasse ja nii. Ega ma olen ka ikka päris keeruline putukas ja minuga tossude ühes kapis hoidmine ei ole mingi lihtne ettevõtmine. Kui see ta õnnelikumaks teeks, võiks ju siis kullaärist läbi käia ja pärast endid ikka ära registreerida lasta.
Täna hommikul jõudis mees koju. Peas oli neli värsket õmblust. Haava ümbert olid EMO-inimesed juuksed väga robustselt ära ajanud. Mind kohe päris huvitab, mis moodi ta järgmistel nädalatelt klientide juures käib, endal pea nagu okastraati jooksnud katkutõbisel lambal otsas. Pulmamõtted on selleks korraks jälle turvaliselt maha maetud igatahes.
Nimevahetus oleks minu jaoks õigupoolest ainus mõistlik põhjus, miks abielu registreerida. Nii palju ma traditsioone austan, et minu lapsed kannavad mehe perekonnanime. Ükskord, kui Riia lennujaamast Euroopast välja lendasime, jäi piirivalveametnik passikontrollis korra minu ja lapse dokumente uurima ja küsib, kas tegu on minu tütrega. Probleemiasetus oli nii kummaline, et ma ei saanud algul arugi, mida ta küsib. Ta siis selgitas, et minu ja lapse perekonnanimed on erinevad ja tekib kahtlus, kas ma ikka ta ema olen. Tookord lahenes kõik ilusti ja eks ta parem on, kui piirivalvur sellistele asjadele tähelepanu pöörab, kui et ei pööraks. Eriti, kui reisitakse Euroopast välja väikese valge lapsega.
See oli küll õige, et ega ma kuidagi tõestada ei saa, et tegu on minu lapsega. Ei minu ega lapse dokumentides ei ole põlvnemise kohta mingit märget. Võiks ju kaasas kanda lapse sünnitõendit, aga see on jumala eesti keeles ja ma ei ole väga kindel, kui palju sellel ka juriidilist jõudu on. Lapsega sama perekonnanimi mõjuks kuidagi usaldusväärsemalt. Kuigi, kui mõtlema hakata ei tõestaks piirikontrollis ka see midagi. Äkki olen ma hoopis lapse isa õde, kes nüüd aitab mehel emalt last röövida ja kuhugi islamiriiki vedada, eksole? Natuke läbimõtlemata teema. Selliste asjade vältimiseks võiks ja peaks siiski olema võimalus vanemate või laste passidesse teha märge laste või vanemate nimede kohta.
Juhtusin kunagi õhtusöögilauas veiniklaasi taga jutustama ühe samasuguse põhimõttelise mitteabiellujast naiskolleegiga. Ta oli kunagi hirmsasti oma elukaaslasega abielluda tahtnud. Mees vastas talle selle peale, et ma võtan su siis naiseks, kui sa 30 saad. Naine saigi 30. Mees oleks nüüd valmis olnud, aga naine enam ei tahtnud. Laps oli juba üsna suureks kasvatatud, naisel oli vahepeal tekkinud vägagi muljetavaldav karjäär, oma kinnisvara ja majanduslik sõltumatus. Ma olen üsna samas seisus. Minu kodu kuulub mulle ja Swedbankile, minu töö võimaldaks mul probleemideta üksi üles kasvatada minu kaks last, vanusega olen saavutanud piisava sisemise stabiilsuse, et sellega ka üksi emotsionaalselt toime tulla. Abielu ei oleks minu jaoks enam mingi lisagarantii, pigem tüütu juriidiline kohustus. Tõsi ta on, kolmandat last ma väljaspool abielu saada ei julgeks. Kui kahe lapsega saaksin üksi hakkama, siis kolmega ma selles nii kindel ei oleks. Sellisel juhul vajaksin lisaturvatunnet, mida abielu pakkuda võiks. See oleks aga vist üsna isekas põhjus pulmade pidamiseks. Õnneks minus siiski ka seda kangelasema peidus pole, kes kolmanda lapse oleks valmis muretsema.
See minu naiskolleeg kurtis veel sama asja, mida ma isegi tundnud olen. Teatud vanuses ja teatud sotsiaalse positsiooniga naistelt eeldatakse, et nad abielus oleks. Kui ikka üle 30-aastane naine veel vallaline ja sõrmuseta on, hakatakse tihti mõtlema, et ei tea, mis tal küll viga on, et keegi teda tahtnud ei ole. Sellist võimalust, et naine ise ei ole tahtnud, millegi pärast väga ei arvestata. Meil on vist ka nii, et mina ei taha, aga mees tahaks. Tuvide ja ilutulestiku saatel ühel põlvel tehtud ettepanekut ma saanud küll ei ole. Samas olen ma oma arvamust abielu suhtes mehele ka piisavalt selgelt väljendanud, et ta sellist asja ette ei võtaks. Mehe eneseväärikuse säästmiseks ei tohiks naine lasta endale teha abieluettepanekut, mida ta vastu ei kavatse võtta. Niimoodi vestluse käigus mees mult aegajalt ikka uurib, et "Kass, abiellume?"
Enamasti siis, kui ta mingi sigadusega hakkama on saanud. Ükskord pani ta näiteks mu kašmiirkapsuni pesumasinasse ja see ei oleks hiljem enam kassilegi selga läinud. Ma ei tahtnud peale seda temaga ühes toaski olla, perekonnaseisuametisse minekust rääkimata.
Sotsiaalse hukkamõistu vältimiseks olen oma elukaaslasest teatud seltskondades kui abikaasast rääkima hakanud. Inglise keeles eriti, sest seal sõnale "husband" nagu arvestatavat alternatiivi ei ole. Sõrmusega on nii, et kuna ma töötan toiduainesektoris ja tegelen toiduohutusega, siis ehteid ma nagunii juba aastaid ei kanna. Toiduainetööstuses on see väga ebasoovitav asi. Igasugused kulinad on pöörased bakteripesad. See minu kolleeg muidu rääkis, et temal on küll mitu korda tekkinud mõte mingi kuldne rõngas endale butafooriaks sõrme panna, kui kohtumistel koostööpartnerid jälle etteheitvalt hindava pilguga ta tühja neljandat sõrme silmitsevad.
Eks ka minul ole muidugi oma nõrkushetked. Eile hommikul viisin mehe tema töökoha suvepäevadele. Õhtul üksi kodus olles hakkasin mõtlema, et tegelikult on ta mul ikka hea mees küll. Tegeleb lastega, ei joo mõõdutundetult, teadaolevalt ei vaata võõraid kasse, vahel viib isegi sokid pesumasinasse ja nii. Ega ma olen ka ikka päris keeruline putukas ja minuga tossude ühes kapis hoidmine ei ole mingi lihtne ettevõtmine. Kui see ta õnnelikumaks teeks, võiks ju siis kullaärist läbi käia ja pärast endid ikka ära registreerida lasta.
Täna hommikul jõudis mees koju. Peas oli neli värsket õmblust. Haava ümbert olid EMO-inimesed juuksed väga robustselt ära ajanud. Mind kohe päris huvitab, mis moodi ta järgmistel nädalatelt klientide juures käib, endal pea nagu okastraati jooksnud katkutõbisel lambal otsas. Pulmamõtted on selleks korraks jälle turvaliselt maha maetud igatahes.
Tellimine:
Postitused (Atom)