2015/06/25

Töötava naise pühad

Nagu enamusel toiduga tegelevatest ettevõtetest kipuvad ka meil aasta lõikes kaubamahud tugevalt kõikuma. Tippaegadeks on ikka jõulud ja jaanid. Laos on siis enamasti seis selline, et enne ühest otsast reka kaupa maha ei mahu laadima, kui teisest otsast on autotäis tooteid välja sõitnud, valesti prognoositud mahtudega tooted riknevad ja inimesed on stressis. Sel aastal läks kõik kuidagi ilma suurema rüsina ja prohmakateta. Sellesse ma ei usu, et inimesed paremini tööd korraldama ja prognoose tegema oleks õppinud. Pigem olid pühad kalendrisse juhtunud nii, et said lihtsalt pikema  aja peale laiali määritud ja igasugused jamad lahjendusid mitme päeva peale ära.

Nädalavahetuse ning riigipühadest teisi- ja kolmapäeva vahele oli väga totralt tööpäevast esmaspäev jäänud. Normaalse ülemuse ja inimesena andsin nii kõigile oma osakonna mitte operatsioonidega seotud töötajatele ning lapsehoidjale tasustatud vaba päeva. Olin ise hommikupoole kontoris kohal, võtsin ühe käega järgemööda osakonnas helisevaid telefone ja teise käega mängitasin last.

Tööl, kui kõik teised puhkavad

Kui telefonid enam ei helisenud, tulin koju ära. Mees sõitis vanema lapsega oma kodukülla jaanitulele ja mina jäin nooremaga koju. Talle oleks muidugi meeldinud, et ka mina kaasa oleks läinud, aga ma väga ei tahtnud. See on iseenesest kurb lugu, sest tema koduküla jaanituli on mu teise poole jaoks lapsest saadik väga oluline ja eriline sündmus, mida ta minu ja lastega jagada tahaks. Minu jaoks see midagi nostalgilist ei ole. Mina näen seal ainult tule ümber kakerdavaid joodikuid ja niitmata märga heina. Tänan, aga tänan ei! Ühe lapsega kodus olla on nagu spaa. Jõudsin tööasju teha, koristada, lapse ja isegi hobidega tegeleda.
Üle poole aasta tagasi käis minu käest läbi ühe Teise maailmasõja ajal Eestist läbi Saksamaa perega seiklusterohkelt Ameerikasse põgenenud talumehe käsikirjaline päevik (natuke kirjutasin sellest ka siin: http://alleykass.blogspot.com/2014/09/minu-ajakirjanduslik-avantuur-kuidas.html). Kuna tegu oli uskumatult lummava looga, hakkasin vaikselt heietama mõtet selle raamatuna väljaandmisest. Ainult, et ma ei julgenud selleks päeviku autori järglastelt luba küsida. Nüüd võtsin julguse kokku ja sain nõusoleku ka. Käsikirja kirjastustele pakkumiseks tuleb see enne ümber trükkida ja esmane keeleline korrektuur teha. Sellega ma nüüd tegelengi. Natuke võtab aega, aga tubli veerand on juba tehtud.

Teisipäeva, see on jaanilaupäeva pealelõunal, tuli mees vanema lapsega tagasi koju. Midagi erilist me ette ei võtnud. Jalutasime niisama koduümbruses ringi ja nokitsesin veel vaikselt oma tööasju teha ning päevikut ümber trükkida. Ilm oli nagu ta oli ju ka. Kolmapäeva hommikul andsin alla ja tegin kaminasse tule. Pagana külm suvi on sel aastal.

Nii aitas meie kodutänaval jaanilaupäeval sõber sõpra ja ei lasknud tal rooli istuda 

Pikad pühad olid head. Sain oma nii oma töiste kui koduste asjadega üle pika aja täitsa järje peale isegi. Lausa nii järje peale, et jõudsin täna üle pooleteise nädala esimest korda oma isiklikku meiligi lugeda. Selgus, et viimastel päevadel oli meie maja inimeste vahel puhkenud aktiivne kirjavahetus, kuhu naabrid olid lisanud ohtralt pilte nende terrassidel tegutsevatest ülbikrottidest. Naaberkrundil oleva laste kelgumäe asemele on viimaste kuudega kerkinud maja. Tuleb välja, et selle künka sees oli peidus olnud hulgim rotte, kes nüüd end meie maja terrasside alla sisse on seadnud. Halleluuja, me ei ole ainsad, keda need elukad terroriseerimas käivad! Elame ridaelamus. Olen kuulnud ütlemist, et see pidavat kõige hullem variant olema üldse: koos on nii maja, kui korteri puudused. Ma päris nõus olla ei saa. Ühest küljest on tänu terrassile vahtivale naabrile elus ühisosa küll palju, aga selle eest on ka lahendamist vajavad mured ühised. Kui ühel on rotid, on kõigil rotid! Haldur tellis kahjuritõrje ka vist juba ära. Natuke kahju on isegi, ilusad pruunid silmad on sel meie loomal.

2 comments:

  1. Proua Kass, teil on palju kohustusi ja vastutust. Millal te puhkate?

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on üks hea küsimus. Mul on õnneks väga mõnus vaheldusrikas töö. Pingeid on küll täie raha eest, aga vähemalt ei lähe rutiiniks kätte. Öeldaksegi, et ühte asja tehes puhkab teisest, eks ma nii katsungi toimetada. Mul on osakonnast lihtsalt inimesi praegu puudu, nii et tegemist selle võrra rohkem. Järgmise aasta märtsist peaks read jälle täidetud olema, siis saab rihma vast lõdvemaks lasta. Lapsed saavad ka järjest suuremaks ja iseseisvamaks, eks selle võrra läheb kodune olmekoormus ka järjest väiksemaks. Tegelikult on kõik lihtne: mul on kaks tervet kätt ja jalga ning kaks tervet last. Patt oleks viriseda.

      Delete