Pannijuttu: kas ikka on iga kord odavam korralik kallis asi osta?

Mul on kaks panni. Mõlemad samast supermarketist üldise pannide sooduskampaania ajal ostetud. Üks on printsess-pann, teine vaeslaps-pann. Printsess-pann kujutab endast korraliku kaane ja termospotiga kõrge servaga Tefali`it. Allahindlusega maksis vist pisut üle 20 euro. Vaeslaps-pann on lihtsalt pann. Natuke teflonit mingi metallisulami peal ja plastikust käepide. Selle sain kätte mitte rohkem kui 3 euro eest.

Vaeslaps-pann on minu stressipann. Kuna see nii odav oli, annan talle ka täiega tuld. Peale väsitavat tööpäeva ei ole midagi paremat, kui kiiret einet valmistades esimese ettejuhtuva esemega, kasvõi suvalise kahvli ja noaga, toitu segada ja pöörata muretsemata, et võid kalli panni ära kriipida. Printsess-pann on teine tera. 20-eurost asja retsida ei raatsi. Kui mu mees proovib vahel Tefal`ile metallist lusikaga läheneda, lasen ma sellise häire lahti, et varesed ka katuselt lendu lähevad. Ma elan seejuures kahekorruselises väga toeka lamekatusega majas. Printsess-pannile sobivad vaid puidust mittekriimustavad pannilabidad. Selle eest võimaldavad selle kõrge serv ja kaas ka peenemaid toite kui pannkoogid või omlett valmistada või vajadusel roogasid pisut hautada.

Panne ostes mõtlesin ütlemise peale "Ma ei ole nii rikas, et odavat asja osta". Võib eeldada, et 20-eurone Tefal vaeslaps-pannist kauem vastu peab. Samas kui odav pann näiteks kolm aastat ja kallis 20 kestma peaks, siis oleks mõlema kasutuskulu võrdselt üks euro aastas. Vaeslaps-pann vist ongi peagi 3-aastaseks saamas. Natuke kriimustatud (arvestades seda, kui mitut kahvlit ta näinud on, siis pole ka ime), aga täiesti kasutatav endiselt. Isegi käepide ei logise. Tefal on seisundis, mida tavaliselt sõnapaariga "nagu uus" iseloomustatakse. Ühesõnaga vahet ei ole eriti, kas odav või kallis pann, kulu tuleb lõpuks ikka sama suur. Mõlemal pannil on seejuures omad eripärad, mis erineval viisil kasutusmugavust on andnud.

Printsess ja vaeslaps isiklikult