2015/06/13

Laste loomaaia räpane saladus

Käisime eile õhtul perega loomaaias. Ilm oli ilus, aga mitte liiga palav, nii olid enamus loomi kenasti väljas ja aktiivsed. Mõnele väga erilisele juhtumisele peale siiski ei sattunud. Vahel õnnestub loomaaias päris põnevaid hetki tabada. Ühel kevadel juhtusin näiteks paabulinnu pulmatantsu nägema. Isalind oli oma vägeva sabalehviku laiali löönud - ja see on tõesti suur - ning üritas seda võristades kõigest väest oma paarilise heakskiitu pälvida. Emalind mängis aga raskesti kättesaadavat, uuris samal ajal püüdlikult oma varbaid ja urgitses liivas. Isalind muudkui tiirutas ta ümber. Väga ilus oli vaadata. Natuke naljakas ja kurb ka. Eile oli kõige teravam elamus siis, kui tarandike vahel kihutas meile täiel kiirusel vastu mingi jooksu saanud hirve või suuremat sorti kits. Plehkus neil vist loomi aeg-ajalt ikka käib. Varem olen korra peale sattunud talitajale, kes üritab lahtist paabulinnukarja kokku udjada ja tagasi puuri-tarandikku suunata.

Pilt kohustuslike rekvisiitidega
Mees kipub mul igal võimalusel loomaaeda. Kuna mu mõlemale lapsele loomad pööraselt meeldivad, ei ole mul selle vastu midagi. Eile õhtul oli laste loomaaed, mis mu nooremale kindlasti pinget pakuks, kahjuks juba kinni. Laste loomaaias eksponeeritakse üsna vahetut kontakti võimaldavalt tallesid, kodulinnutibusid, jäneste ja näriliste perekondi. Ühesõnaga kõike, mis sõna "nunnu" alla võiks kvalifitseeruda. Lepliku tegelasena mu noorem õnneks probleemi ei teinud ja leppis olemasolevaga. Raisakotka puuri ees uurisin temalt, kas ta teab, kes see on. Selle peale sosistas mu pea 2-aastane heldinult: "Tibu!"
Minu teine pool sattus loomaaiast vaimustusse peale seda, kui mõned aastad tagasi tegin ettepaneku, et tema firma võiks mõnda sealset looma sponsoreerima hakata. MTÜ Tallinna Loomaaia Sõprade Selts pakub sellist võimalust, et maksad mõne looma toidu kinni ja siis saad ta nii öelda oma nimele. Valisime mu mehele ühe öökullilaadse toote välja ja tegime sponsorlepingu ära. Kui ma viimati teemasse süvenesin, siis mu mehe annetust kasutatakse kakukesele Poolast sügavkülmutatud hiirte tellimiseks. Ei ole väga kallis lõbu üldse.

Minu mehe kostil olev kakk

Tuleb siiski välja, et Poola külmutatud hiired ei ole ainus, millega nad seal oma linde nuumavad. Ükskord laste loomaaias hakkas mees talitajalt uurima, et mis neist kõigist jänkupoegadest ja tibudest siis saab, kui nad suureks saama hakkavad ja enam nii armsad ei ole, et neid saaks laste atraktsioonina kasutada. Töötaja algul väga vastata ei tahtnud, aga siis ütles, et osakonda viiakse. Mul mees ei oska ka kunagi õigel ajal järele ka jätta ja pinnis edasi, et mis osakonda siis. Talitaja viipas käega, noh, siia samasse osakonda. Laste loomaaed asus kohe kotkaste osakonna kõrval.

1 comment:

  1. Jälle karm lugu. Aga ega seda vist "pehmemalt" kirjeldada ei saakski. Lühike lugu, aga nutsin kaua, silme eest lõppjaam (osakond), kuhu nunnud jänesed ja tibud viiakse. Tulevikus, kui kotkad suuremad, või inimesed väiksemad, siis viiakse minusugused kah sinna-samma "osakonda". Kui enam tööd ei jaksa teha. Hirmus!

    ReplyDelete