Töötava naise pühad

Nagu enamusel toiduga tegelevatest ettevõtetest kipuvad ka meil aasta lõikes kaubamahud tugevalt kõikuma. Tippaegadeks on ikka jõulud ja jaanid. Laos on siis enamasti seis selline, et enne ühest otsast reka kaupa maha ei mahu laadima, kui teisest otsast on autotäis tooteid välja sõitnud, valesti prognoositud mahtudega tooted riknevad ja inimesed on stressis. Sel aastal läks kõik kuidagi ilma suurema rüsina ja prohmakateta. Sellesse ma ei usu, et inimesed paremini tööd korraldama ja prognoose tegema oleks õppinud. Pigem olid pühad kalendrisse juhtunud nii, et said lihtsalt pikema  aja peale laiali määritud ja igasugused jamad lahjendusid mitme päeva peale ära.

Nädalavahetuse ning riigipühadest teisi- ja kolmapäeva vahele oli väga totralt tööpäevast esmaspäev jäänud. Normaalse ülemuse ja inimesena andsin nii kõigile oma osakonna mitte operatsioonidega seotud töötajatele ning lapsehoidjale tasustatud vaba päeva. Olin ise hommikupoole kontoris kohal, võtsin ühe käega järgemööda osakonnas helisevaid telefone ja teise käega mängitasin last.

Tööl, kui kõik teised puhkavad

Kui telefonid enam ei helisenud, tulin koju ära. Mees sõitis vanema lapsega oma kodukülla jaanitulele ja mina jäin nooremaga koju. Talle oleks muidugi meeldinud, et ka mina kaasa oleks läinud, aga ma väga ei tahtnud. See on iseenesest kurb lugu, sest tema koduküla jaanituli on mu teise poole jaoks lapsest saadik väga oluline ja eriline sündmus, mida ta minu ja lastega jagada tahaks. Minu jaoks see midagi nostalgilist ei ole. Mina näen seal ainult tule ümber kakerdavaid joodikuid ja niitmata märga heina. Tänan, aga tänan ei! Ühe lapsega kodus olla on nagu spaa. Jõudsin tööasju teha, koristada, lapse ja isegi hobidega tegeleda.
Üle poole aasta tagasi käis minu käest läbi ühe Teise maailmasõja ajal Eestist läbi Saksamaa perega seiklusterohkelt Ameerikasse põgenenud talumehe käsikirjaline päevik (natuke kirjutasin sellest ka siin: http://alleykass.blogspot.com/2014/09/minu-ajakirjanduslik-avantuur-kuidas.html). Kuna tegu oli uskumatult lummava looga, hakkasin vaikselt heietama mõtet selle raamatuna väljaandmisest. Ainult, et ma ei julgenud selleks päeviku autori järglastelt luba küsida. Nüüd võtsin julguse kokku ja sain nõusoleku ka. Käsikirja kirjastustele pakkumiseks tuleb see enne ümber trükkida ja esmane keeleline korrektuur teha. Sellega ma nüüd tegelengi. Natuke võtab aega, aga tubli veerand on juba tehtud.

Teisipäeva, see on jaanilaupäeva pealelõunal, tuli mees vanema lapsega tagasi koju. Midagi erilist me ette ei võtnud. Jalutasime niisama koduümbruses ringi ja nokitsesin veel vaikselt oma tööasju teha ning päevikut ümber trükkida. Ilm oli nagu ta oli ju ka. Kolmapäeva hommikul andsin alla ja tegin kaminasse tule. Pagana külm suvi on sel aastal.

Nii aitas meie kodutänaval jaanilaupäeval sõber sõpra ja ei lasknud tal rooli istuda 

Pikad pühad olid head. Sain oma nii oma töiste kui koduste asjadega üle pika aja täitsa järje peale isegi. Lausa nii järje peale, et jõudsin täna üle pooleteise nädala esimest korda oma isiklikku meiligi lugeda. Selgus, et viimastel päevadel oli meie maja inimeste vahel puhkenud aktiivne kirjavahetus, kuhu naabrid olid lisanud ohtralt pilte nende terrassidel tegutsevatest ülbikrottidest. Naaberkrundil oleva laste kelgumäe asemele on viimaste kuudega kerkinud maja. Tuleb välja, et selle künka sees oli peidus olnud hulgim rotte, kes nüüd end meie maja terrasside alla sisse on seadnud. Halleluuja, me ei ole ainsad, keda need elukad terroriseerimas käivad! Elame ridaelamus. Olen kuulnud ütlemist, et see pidavat kõige hullem variant olema üldse: koos on nii maja, kui korteri puudused. Ma päris nõus olla ei saa. Ühest küljest on tänu terrassile vahtivale naabrile elus ühisosa küll palju, aga selle eest on ka lahendamist vajavad mured ühised. Kui ühel on rotid, on kõigil rotid! Haldur tellis kahjuritõrje ka vist juba ära. Natuke kahju on isegi, ilusad pruunid silmad on sel meie loomal.

Päevapildid (rott on tagasi!)

Hommikul võtsin kätte ja sõitsin ilusa ilma puhul natuke Tallinna lähedal looduskaunites kohtades ringi. Muu hulgas jalutasin Madise kirikaias ja seal lähedal kalmistul. Mõlemad on väga ilusad, kirik lausa merevaatega ja puha. Kalmistu väravas jäi silma A4-formaadis teade Padise vallavalitsuselt, mille lühikokkuvõte võiks kõlada umbes, et ärge palun matke oma laipu salaja meie kalmistule.

Kalmistu ei ole registreerimata surnute peitmise koht

 

Osutub, et neil on varem salaja maetud surnutega probleeme olnud. Mulle meeldiks mõelda, et need asjad on juhtunud teadmatusest, mitte tahtlikult. Viimasel juhul oleks see ikka paras ülbus küll proovida kedagi salaja surnuaeda ära sokutama.

Õhtul pidin tõdema, et ülbusest siin maailmas juba puudu ei tule. Mind pikalt terroriseerinud ja siis mõnda aega madalat profiili hoidnud rott on tagasi. Selle tõpra esmane tutvustus sai omal ajal tehtud siin: http://alleykass.blogspot.com/2014/12/rott-ja-roppused.html.

Hoolimata sellest, et me terve perega häälekalt tema toimetamisele paari meetri kaugusel kaasa elasime, nokkis tema samal ajal külma rahuga päeval väljas einestamiste käigus terrassilaudadele pudenenud pea nähtamatuid raasukesi kokku. Iga natukese aja tagant vaatas meile veel ülbelt oma pruunide silmadega otsa ja tegutses edasi. Esimene mõte oli ämmalt-äialt kiiremas korras rotilõksupuur tuua, aga minu noorem laps on sellest tõprast pöörases vaimustuses. Raasukesed said terrassilt juba veerand tundi tagasi otsa ja rott läks oma pessa ära, aga tema koputab ikka aknale ja nõuab: "Tooge rott tagasi! Anna saba! Anna tibu!"
Ohjah.

Kummalised juhtumised autoservistega

Mõned nädalad tagasi reede õhtul suutsin endale autoga korraldada midagi, mida formaaljuriidilises keeles kaskojuhtumiks kutsutakse. Plekk mõlkis ei olnud, ainult värvikriimud. Kuna tegu oli mu ametiautoga, pidin asja siiski ametlikult ära vormistama. Selliste asjade kohtade üteldakse, et hea, et keegi viga ei saanud ja ikka juhtub, aga tunne oli selline, et olen tühisuste tühisus. Oleks ennast suurest häbist tahtnud diivaninurka pisikeseks turvaliseks keraks kokku kerida ja maailmast ära kaduda. Tööandja vara on maru nadi tunne rikkuda.

Käisin kindlustusseltsi poolt osutatud töökojas autot ette näitamas hinnakalkulatsiooni tegemiseks. Omast tarkusest oleks arvanud, et piisab ainult värvimisest. Kindlustusseltsi jaoks pilte tehes ajas töökoja esindaja esiteks sõrmed esitiivale taha, kiskus selle jõuga ripakile ning kuulutas, et see tiib on vaja ära vahetada. Ma pakkusin, et äkki piisaks siiski värvimisest. Selle peale lisas remondimees, et ei, siin esitiival on ju ka mõlk. Mina mõlki ei näinud. Rääkimata sellest, et kui värvikahjustus oli tiiva esiosas, siis nähtamatu mõlk olevat hoopis tiiva keskel. Tema arvas, et tegu on KOHUTAVA mõlgiga ja võiks selle ikka sama kaskojuhtumiga ära siduda. Tiivavahetus võimaldab vist töökojal rohkem teenida, kui ainult värvimistööd. Kuna minu kanda jäi nagunii omavastutuse osa, tahtsin remondi ajaks töökojast tasuta asendusautot välja rääkida ja kuhugi allkirja ma panema ei pidanud, siis lõin käega. Kui kindlustusselts on endale valinud koostööpartnerid, kes neil nahka üle kõrvade tõmbavad, siis mis maailmaparandaja mina siin olen.

Rikutud reede õhtu ja 200 eurot omavastutust. Mõlki näeb keegi?

Mõned päevad hiljem saatis kindlustusselts tagasisidevormi hindamiseks, kuidas ma teenusega rahule jäin. Kuna kindlustuse poolt oli asjaajamine kiire, korrektne ja meeldiv, siis kirjutasin sinna siiski ausalt ära, et töökoda kindlustusele auto vigastused tegelikest suuremaks valetas. Las ise vaatavad omavahel.

***

Mõni aeg tagasi vahetas mu teine pool oma vana auto uuema vastu välja. Eelmise jättis ta esindusse uue sõiduki sissemakseks. Mõned kuud hiljem sai ta kõne oma auto uuelt omanikult. Millisest allikast viimane mu mehe numbri hankis, ma ei tea. Uus omanik tahtis uurida, et tal hakkab nüüd läbisõit 180 000 kilomeetrini jõudma ja kas ta peaks autol laskma hammasrihma välja vahetada. Minu mees selgitas omakorda, et kui temal sama autoga odomeeter 180 000 näitas, siis ta lasi sellel küll hammasrihma ära vahetada, aga esindusse andes oli auto läbisõit 230 000 kilomeetrit hoopis.

Pannijuttu: kas ikka on iga kord odavam korralik kallis asi osta?

Mul on kaks panni. Mõlemad samast supermarketist üldise pannide sooduskampaania ajal ostetud. Üks on printsess-pann, teine vaeslaps-pann. Printsess-pann kujutab endast korraliku kaane ja termospotiga kõrge servaga Tefali`it. Allahindlusega maksis vist pisut üle 20 euro. Vaeslaps-pann on lihtsalt pann. Natuke teflonit mingi metallisulami peal ja plastikust käepide. Selle sain kätte mitte rohkem kui 3 euro eest.

Vaeslaps-pann on minu stressipann. Kuna see nii odav oli, annan talle ka täiega tuld. Peale väsitavat tööpäeva ei ole midagi paremat, kui kiiret einet valmistades esimese ettejuhtuva esemega, kasvõi suvalise kahvli ja noaga, toitu segada ja pöörata muretsemata, et võid kalli panni ära kriipida. Printsess-pann on teine tera. 20-eurost asja retsida ei raatsi. Kui mu mees proovib vahel Tefal`ile metallist lusikaga läheneda, lasen ma sellise häire lahti, et varesed ka katuselt lendu lähevad. Ma elan seejuures kahekorruselises väga toeka lamekatusega majas. Printsess-pannile sobivad vaid puidust mittekriimustavad pannilabidad. Selle eest võimaldavad selle kõrge serv ja kaas ka peenemaid toite kui pannkoogid või omlett valmistada või vajadusel roogasid pisut hautada.

Panne ostes mõtlesin ütlemise peale "Ma ei ole nii rikas, et odavat asja osta". Võib eeldada, et 20-eurone Tefal vaeslaps-pannist kauem vastu peab. Samas kui odav pann näiteks kolm aastat ja kallis 20 kestma peaks, siis oleks mõlema kasutuskulu võrdselt üks euro aastas. Vaeslaps-pann vist ongi peagi 3-aastaseks saamas. Natuke kriimustatud (arvestades seda, kui mitut kahvlit ta näinud on, siis pole ka ime), aga täiesti kasutatav endiselt. Isegi käepide ei logise. Tefal on seisundis, mida tavaliselt sõnapaariga "nagu uus" iseloomustatakse. Ühesõnaga vahet ei ole eriti, kas odav või kallis pann, kulu tuleb lõpuks ikka sama suur. Mõlemal pannil on seejuures omad eripärad, mis erineval viisil kasutusmugavust on andnud.

Printsess ja vaeslaps isiklikult

Laste loomaaia räpane saladus

Käisime eile õhtul perega loomaaias. Ilm oli ilus, aga mitte liiga palav, nii olid enamus loomi kenasti väljas ja aktiivsed. Mõnele väga erilisele juhtumisele peale siiski ei sattunud. Vahel õnnestub loomaaias päris põnevaid hetki tabada. Ühel kevadel juhtusin näiteks paabulinnu pulmatantsu nägema. Isalind oli oma vägeva sabalehviku laiali löönud - ja see on tõesti suur - ning üritas seda võristades kõigest väest oma paarilise heakskiitu pälvida. Emalind mängis aga raskesti kättesaadavat, uuris samal ajal püüdlikult oma varbaid ja urgitses liivas. Isalind muudkui tiirutas ta ümber. Väga ilus oli vaadata. Natuke naljakas ja kurb ka. Eile oli kõige teravam elamus siis, kui tarandike vahel kihutas meile täiel kiirusel vastu mingi jooksu saanud hirve või suuremat sorti kits. Plehkus neil vist loomi aeg-ajalt ikka käib. Varem olen korra peale sattunud talitajale, kes üritab lahtist paabulinnukarja kokku udjada ja tagasi puuri-tarandikku suunata.

Pilt kohustuslike rekvisiitidega

Mees kipub mul igal võimalusel loomaaeda. Kuna mu mõlemale lapsele loomad pööraselt meeldivad, ei ole mul selle vastu midagi. Eile õhtul oli laste loomaaed, mis mu nooremale kindlasti pinget pakuks, kahjuks juba kinni. Laste loomaaias eksponeeritakse üsna vahetut kontakti võimaldavalt tallesid, kodulinnutibusid, jäneste ja näriliste perekondi. Ühesõnaga kõike, mis sõna "nunnu" alla võiks kvalifitseeruda. Lepliku tegelasena mu noorem õnneks probleemi ei teinud ja leppis olemasolevaga. Raisakotka puuri ees uurisin temalt, kas ta teab, kes see on. Selle peale sosistas mu pea 2-aastane heldinult: "Tibu!"

Minu teine pool sattus loomaaiast vaimustusse peale seda, kui mõned aastad tagasi tegin ettepaneku, et tema firma võiks mõnda sealset looma sponsoreerima hakata. MTÜ Tallinna Loomaaia Sõprade Selts pakub sellist võimalust, et maksad mõne looma toidu kinni ja siis saad ta nii öelda oma nimele. Valisime mu mehele ühe öökullilaadse toote välja ja tegime sponsorlepingu ära. Kui ma viimati teemasse süvenesin, siis mu mehe annetust kasutatakse kakukesele Poolast sügavkülmutatud hiirte tellimiseks. Ei ole väga kallis lõbu üldse.

Minu mehe kostil olev kakk

Tuleb siiski välja, et Poola külmutatud hiired ei ole ainus, millega nad seal oma linde nuumavad. Ükskord laste loomaaias hakkas mees talitajalt uurima, et mis neist kõigist jänkupoegadest ja tibudest siis saab, kui nad suureks saama hakkavad ja enam nii armsad ei ole, et neid saaks laste atraktsioonina kasutada. Töötaja algul väga vastata ei tahtnud, aga siis ütles, et osakonda viiakse. Mul mees ei oska ka kunagi õigel ajal järele ka jätta ja pinnis edasi, et mis osakonda siis. Talitaja viipas käega, noh, siia samasse osakonda. Laste loomaaed asus kohe kotkaste osakonna kõrval.

Asjad, mis sugugi nii välja ei kuku, kui alguses eeldatud

Paar-kolm aastat tagasi juhtusin naaberriigis peetud mõnepäevase seminari raames õhtul hotelli baaris veiniklaaside taga töistest ja vähem töistest asjadest kolleegidega jutustama. Teemaks tulid läbirääkimised. Me kõik olime ja oleme siiani valdkonnajuhid mammutettevõttes, mis tegutseb ääretult agressiivses ja konkurentsitihedas valdkonnas. Tööalaseks läbirääkimisteks ettevõtteväliste partneritega oli igaühel oma strateegia. Minu oma on lahkus ja empaatia. Kui luua teise osapoolega emotsionaalne side, on talt kergem häid pakkumisi kätte saada. Piinlik on muidugi see hetk, kui pead nendele pakkumistele vee peale tõmbama.

Üks minu sakslasest väga hästi eesti keelt kõnelev töökaaslane armastas näiteks teeselda, et ta kohalikust keelest midagi ei tonka. Kuna meil kontoris käib üsna suur osa suhtlusest inglise keeles, siis ei ole enda võõrkeeltes väljendamine mingiks probleemiks. Samas, kui koostööpartner on harjunud asju ajama eesti keeles, annab läbirääkimiste inglise keeles pidamine päris hea eelise. Erilised naiivitarid on muidugi need, kes mitme eestlasega inglisekeelsetele kohtumistele tulevad ja eeldavad, et üle laua istuv välismaalane omavahel eesti keeles vahetatavatest repliikidest aru ei saa.
Seda minu sakslasest kolleegi õpetas kunagi välja leedukast eelkäija. Tema strateegia oli läbirääkimisteks kasutada koosolekuruume, mis olid väikesed ja ilma aknata. Kohtumise alguses jättis ta teise osapoole sinna mõneks ajaks üksi eelküpsema, ilma, et oleks talle eelnevalt isegi kohvi või vett pakkunud. Mulle sellised võtted ei istu ja see leedukas õnneks meil väga kaua tööl ei püsinud ka.

Kolmanda töökaaslase salarelvaks oli teise osapoole jalgade alt kohe kohtumise alguses vaiba ära tõmbamine. Kui leiad midagi, millega vastaspoole tasakaalu õõnestada ja teda ennast ebakindlalt tundma panna, on see päris heaks eeliseks. Ainult ühe korra oli see strateegia ennast rakendaja enda vastu keeranud. Tookord alustas ta kohtumist etteheitega: "Te olete viimasel ajal olnud väga aeglane meie kirjadele reageerimisel"
Selle peale vastas teine osapool umbes nii: "Jah, see on selle pärast, et mu ema suri hiljuti"
Sellise selgituse peale ei olnud loomulikult mitte vastaspool, vaid ründaja ise tasakaalust välja viidud.

Umbes taolisse olukorda sattusin ka ma ise selle nädala alguses. Üks meie ettevõtte struktuuriüksus on viimasel ajal oma tegemistes kohati pisut lohakas olnud viisil, mis ka minu osakonna tööd segab. Palusin selle osakonna juhi nädala alguses  kohtumisele, et asju selgitada. Esmaspäeva hommikul saatis ta välja kirja, et väga vabandan, aga pean kokku lepitud koosoleku tühistama. Selle peale ei osanud ma muu teha, kui tema kabineti niimoodi sisse joosta, et hästi läks, et uks veel ette jäi. Mismõttes ta julgeb MINUGA kokku lepitud kohtumisi üle lasta?! Vastuseks sain, et ära palun hakka peale, sest mu naine sattus nädalavahetusel sellisesse liiklusõnnetusse, et pean nüüd haiglasse minema, et tema kõrval olla ja ei tea kui kauaks. Selle peale ei osanudki muud teha, kui selg ees kaastundlikus olekus ruumist sama kiiresti välja taganeda, kui äsja sinna sisse olin sadanud. Kehv seis. Ühest küljest tahab töö tegemist, aga saab siis midagi sellistest asjadest tähtsam olla...

***

 

Minu osakonda tabanud massirasestumiste jätkuna läks üle-eelmisel nädalal lapsehoolduspuhkusele järjekordne spetsialistidest. Puhkusele mineku kingina andsime talle kaasa kenas köites raamatu Jaapani amigurumi tehnikas tehtud heegeldatud mänguloomade valmistamise õpetustega. Teema oli nii inspireeriv, et juba ülejärgmisel õhtul haarasin ise heegelnõela, harutasin ühe vana eseme heegelniidiks ja otsisin internetist lihtsa ussi valmistamise õpetuse välja. Alguses kavatsesin teha rästiku, aga üsna pea hakkas paistma, et peal vihmaussi sealt küll midagi välja ei tule. Pole hullu, sest mu vanem laps käis kogu protsessi vältel pidevalt lunimas, et millal küll uss ometi valmis saab ja pärast tassis seda mitu päeva isegi lasteaeda kaasa. Nüüd on vihmaussist saanud tema armastatud kaisuloom. Pole küll see, mis alguses planeeritud, aga äkki sai isegi veel parem.

Minu esimene amigurumi. Ei midagi erilist, aga võiks ju ka hullem olla. Aluseks on võetud see õpetus siin: https://docs.google.com/file/d/0B7jT8jgU5h8SMDRXUlF1Y29EVFE/edit, mida töö käigus kohandatud sai

Laste kuldsed sõnad

Oleme täna mööda Eestit sõidus ja käisime just Türil poes jäätist ostmas. Kuna mu teine pool üldjuhul võõraid kasse ei vaata, meeldib mulle vahel teda sel teemal natuke õrritada. Krõbistasime autos jäätisepabereid lahti.
"Kena sale tüdruk," osutasin ühtele mööduvatele kitsastele teksadele. Ma olen oma suure jäätisearmastusega viimasel ajal mõned kilod juurde võtnud ja eks ma salamisi lootsin mehelt komplimendi välja norida. "Sa olek küll peenikesem," või vähemalt "Ise oled samasugune ju,"  või midagi samast klassist. Minu 5-aastane jõudis seekord ette: "Emme, sa võid samasuguseks naiseks saada"

***

See oli mõned aastad tagasi, kui töökoha jõulupeolt tulin. Jõudsin viisakal ajal koju ja laps ootas mind veel üleval. Olin soengu ja kena kleidiga. Laps tegi uksel suured silmad: "Emme, sa oled naine!"

***

Midagi morbiidset ka. Tüdruk oli siis 4-aastane ja hakkas arutlema: "Kui sind issiga ükskord surnuaeda viiakse, hakkan ma hoopis õega karupoeg Puhh kaarte mängima"