Mina, aasta tola, Maijooksul

Reedel töölt ära tulles unustasin koduvõtmed kontorisse lauasahtlisse. Kuna mul on kodus üks komplekt varuvõtmeid olemas, ei viitsinud selle väikese asja pärast tagasi minema hakata.
Laupäeval oli Maijooks. Minu juurest on stardipaika lauluväljakul natuke üle 10 kilomeetri. Täpselt paras maa, et rattaga minna. Võtsin varuvõtmed, ratta ning asusin teele. Jahe oli ja puhus kõva tuul, nii et sain natuke külmetada. Hakkasin oma velo rattaparklasse kinni tõmbama, kui lähenes seda valvav turvamees ja palus ratta natuke teistpidi tõsta, et siis mahuvad teised enda omasid paremini panema. Polnud probleemi, parkisin ratta ümber. Ratast kinni panema asudes selgus, lukk oli nii hirmsasti pori täis, et tahtnud kuidagi sulguda. See koht tasub nüüd meelde jätta, sest saatuse sõrm isiklikult üritas mulle nii hoiatusi saata. Mina ei teinud märkamagi, urgitsesin aga väikese näpuga muda lukust välja ja surusin selle toore jõu abil kokku.
Viisin oma asjad pakihoidu ja läksin rajale. Kui enne oli ilm olnud pilves ja puhunud lõdisemaajav jäine tuul, siis nüüd tuli muidugi päike välja ning asus mind halastamatult küpsetama. Maijooksu rada muidu väga ilus, aga selgelt oli sinna liiga palju inimesi lubatud. Mass on selline, et joosta seal suurt ei saa, aga hea ellujäämiskursuse küll. Esimesed 500 meetrit tuleb loota õnnele, et aktivistide hordid, kes kohe alguses pöörded üles lükkavad, tagant suure hurraaga tulles sind jalgade alla ei tambiks. Peale seda hakkavad entusiastid ära kustuma. Oleks veel, et nad vaikselt kusagil raja ääres põõsa all sureksid, aga ei. Seda tehakse keset rada  kõige ootamatumatel hetkedel. Vaata ise, kuidas mööda saad. Muidu suurt vahet ei olekski, aga selline asi on ohtlik nii neile endale, kui teistele jooksjatele. Umbes viiendal kilomeetril jäingi sellise kustunud bande, kes end üle terve raja akordionina olid välja venitanud, taha lõksu. Mis seal ikka, üritasin otsusele jõuda, kummalt poolt kraavist sellest ahelikust end mööda manööverdada. Siis aga hõikas äkki keegi kõva häälega mu selja tagant: "Kaaatja, au, Kaaatja!"
Katjaks osutus üks keskmistest rajal laiutavatest akordioninimestestest. Mida tegi Katja? Jäi paugupealt seisma, pööras ümber ja hakkas rajal tagasi jalutama. Keset ülerahvastatud jooksutrassi. Sellisele teguviisile on juba kaugelt "võimalik kolju- puusa ja käeluumõra ning muud kokkupõrketraumad" peale kirjutatud. Kusjuures siiani olin ma arvanud, et Maijooksu idioodi tiitli võiks anda naisele, kes ajavõtuga jooksu stardis lapsekäruga oli. Nüüd sai ta igatahes Katja poolt troonilt tõugatud. Vähem kui veerand tundi hiljem selgus muidugi, et päeva idioot olen mina, aga sinna me veel jõudnud ei ole.
Finišikoridoris tuli mulle veel tagurpidi vastu kiirabibrigaad ratastega raamil üht raisakotkaste käest päästetud jooksul osalejat veeretades.Tore, et inimesed liikumisest lugu oskavad pidada. Kurb, kui nad seejuures enda tervist ja võimete piire ei austa.
Nii kui finišisse sain, läks mind terve seitsme kilomeetri vältel õelalt grillinud päike pilve taha ja jälle hakkas puhuma külm tuul, mis nagu žiletiga läbi naha, peki ja liha luudeni välja lõikas. Võtsin kiiresti pakihoiust oma dressipluusi ja muud esemed ning suundusin rattaparkla poole. Ratta juures jõudis mulle kohale, millise jama ma endale saatuse poolt läbi halvasti töötava rattaluku saadetud tagasihoidlike vihjeid toore jõuga üle lastes olin endale korraldanud. Minu kärnases varuvõtmete komplektis ei olnud rattaluku võtit ju. *****! Oh, *****!!!
Läksin rattaparklat valvava turvatöötaja juurde ja andsin oma parima, et maha saada veenva esitusega teemal ma tahaks ühe rattaluku läbi lõigata, aga see on tõesti minu ratas ja ma päriselt ka ei ürita seda varastada. Sel hetkel mõtlesin tänutundega kõigile neile amatööridele, kelle tõttu polnud võimalik jooksurajal tempot üleval hoida ja nüüd mul selleks tsirkuseks veel energiat alles oli. Etteaste oli küll piisavalt veenev, kuid praktilist kasu sellest ei olnud. Turvatöötaja kehitas ainult õlgu ja ütles, et ega lukutrossi läbistamiseks sobivaid vahendeid tal ei ole. Asusin mööda lauluväljakut metallilõikurit jahtima. Lootsin eelkõige territooriumile pargitud rekade juhtide peale, aga lahendusele kõige lähemale jõudsin hoopis firma Thule telgis, kus üks sõbralik meesterahvas mulle Scotchi kääre pakkus. Nii olin lõpuks otsaga sekretariaadi telgis väljas. Kordasin oma ma ei ole varas, aga tahaks rattalukku läbi lõigata tantsu. Uskuma jäid! Mõnikord tekib ka mul endal tunne, et minus on advokaat või poliitik kaduma läinud. Korraldajad leti taga laiutasid esiteks käsi, siis muigasid kambaga natuke, aga lõpuks tellisid rattaparklasse ühe oranži mütsiga mehe, kelle nime ma unustanud olen, aga kes pidi idiootide abistamisel päris kõva käpp olema. Esitasin oranžile mütsile kolmandat korda oma ma ei ole rattavaras show ja jäin tulemust ootama. Minu pettumuseks tõmbas ta selle peale välja taskunoa näpitsatega, mis olid mu rattaluku trossist umbes kolm korda peenemad. Olin juba valmis leppima faktiga, et sel aastal lahkun ma Maijooksult seljas ratas ja kaks meetrit ajutist piirdeaeda, mille külge see kinnitatud oli. Õnneks oli aed erineval mu rattalukust tehtud haledast alumiiniumtraadist, millega oranži mütsi taskunoa näpitsad paari minutiga naks-naks ära tegid.
Muide, rattaparka turvamees ütles, et ma ei olnud siiski ainuke, kelle ratas sel aastal lahti tuli lõigata. Natuke enne mind oli sama probleemi ees seisnud üks osaleja, kes oli suutnud oma luku võtme lihtsalt ära kaotada. Ainult, et tema oli olnud 6-aastane.