2015/05/01

Meie pere käigud EMOsse

Tänase töörahvapüha ja puhkepäeva puhul vedelesin kella poole kümneni lihtsalt niisama voodis ja lubasin endale kasututest asjadest mõtlemist. Samal ajal tähistas noorem laps kabinetis volbripäeva hommikut sellega, et tõmbas riiulist valimatult raamatuid välja. Pärast segadust koristades jäin korraks imestama, kui palju on kogunenud igasugust beebinduse ja väikelaste kasvatamise teemalisi asju riiulisse. Seoses esimese lapse sünniga oli paljudel inimeste alates sõbrannadest kuni ämmani oma arvamus, milliseid raamatuid ma peaksin lugema, et oma lapsest inimene kasvatada. Selliseid raamatukesi jagavad ka arstid. Nii tassiti mulle kokku kõike alates väikelapse esmaabist kuni õppekirjanduseni teemal milline peaks olema normaalne peresuhe. Kõige tipp oli muidugi mu ema, kes mulle selle sama doktor Spock`i tõi, mille järgi ta omal ajal mind kasvatas.



Pean ausalt ütlema, et vajadust pole nendest raamatutest mitte ühegi järele olnud. Mõne lastesse puutuva küsimuse tekkimisel on ikka doktor Google appi tulnud. Täiesti geniaalne leiutis! Üks mu sõbranna rääkis kunagi, kuidas ta peale seda, kui tema mõnekuune beebi voodist maha kukkus, käte värisedes googeldama tormas. Probleemiasetusele "laps kukkus" vastas doktor Google küsimusega "kui kõrgelt?", mille kõrvale oli joonistatud joonlaud. Mul endal pole õnnestunud küll sama tulemuseni jõuda, aga kui ta nii rääkis, ju ta siis nii oli ka.

Esimese lapse beebieast välja saades oli minu jaoks üldse täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik lasta imikul kusagilt maha kukkuda. Iga kord, kui keegi selliseid jutte rääkis vangutasin sisemiselt laitvalt peab ja mõtlesin, kuidas minu vanem laps minu järelevalve all küll kordagi ei kukkunud. Tegu oli veel keskmisest aktiivsema beebiga. Selle, mis vanemal lapsel tegemata jäi, tegi noorem tasa. Minu tippsaavutuseks oli see, kui suutsin tal lasta 4-kuuselt poole meetri kõrgusel käe otsas rippuvast turvahällist nii välja libiseda, et ta sirgelt näoli asfaldile maandus. Oli natuke verd ja palju kisa, millesse mu mees ka oma panuse andis - olin ju lasknud tema pisikesel tibul haiget saada. Võtsin lapse sülle ja ei hakanud isegi mehele meelde tuletama, et kui tema paar nädalat varem vanema lapse sõrmed niimoodi auto ukse vahele lõi, et luud ragisesid, ei öelnud mina talle küll mitte ühtegi halba sõna. Sõitsin tookord lihtsalt lastega EMOsse vanema tüdruku sõrmedest röntgenit tegema. Midagi katki õnneks ei olnud - lapse luud on väga elastsed. See oli siiani viimane ja kokku neljas kord, kui olen pidanud kedagi traumapunkti viima.

Esimene kord oli siis, kui mu ema esimeste külmadega kiilasjääl kätte mõra kukkus.
Teine oli üks mu osakonna töötaja, kes suutis meil laos niimoodi puuviljalava ümbert noaga kilet maha tõmmata, et endal tüki sõrmeotsa maha rapsas. Inimese esimene reaktsioon on sellisel juhul kohe näpp suhu toppida. Tegu oli üsna soliidse habemega meesterahvaga. Kui ta siis verest tilkuva habemega ja punaste hammastega kontorisse astus ja ütles, et abi oleks vaja, arvasid seal viibivad inimesed esiteks, et ta on suurest vihast mõnda halva kvaliteediga köögivilja toonud Poola autojuhti hammustanud ja nüüd tuleb vaest poolakat siduma hakata. Lõpus keegi ikka jagas lahti, mis tegelikult sündinud oli ja helistas mulle. Meil ettevõttes näeb kehtiv kord ette, et tööõnnetuse korral viib kannatanu otsene juht inimese vajadusel erakorralise meditsiini osakonda. Loomulikult oli minu see alluv, kellele noakangelane omakorda allus, sel päeval puhkusel ja nii tuli minul see sõit ette võtta.

Kolmas kord oli mu vanema lapsega, kui see umbes paariaastane oli. Ühel õhtul hakkas tunduma, et laps hingab kuidagi vilisedes. Järgmisel paaril päeval asi paremaks ei läinud - selgelt oli näha, et ühest ninasõõrmest ei käi õhk läbi. Laps ise oli rõõmus ja taskulambivalgel ninna vaadates midagi näha ei olnud. Nii ei osanud midagi muud peale veidra nohu kahtlustadagi. Kolmandal päeval hakkas lapse ninast määrdeõli tilkuma. Peale tööd lapse hoidja juurest kätte saanud, sõitsime otse Lastehaigla traumapunkti. Seal on registratuuri juures lastele kohe väike liumäega mängunurk. Sel ajal, kui mina seletasin, kes me oleme ja et kahtlustame võõrkeha hingamisteedes, lustis laps seal. Ühel hetkel registratuuritädi siis uuris, et aga kus patsient on. Osutasin lapsele, kes parajasti huilates liumäest alla sööstis. Samal ajal olid ülejäänud ruumis viibivad lapse olid kõik seinäärsetel pinkidel valgete nägudega pikali ja oigasid vaikselt. Registratuuritädi pilk ütles vaid üht: "Simulandid!"
Lastehaigla EMOs jagatakse saabunud haiged vastavalt olukorra tõsidusele gruppidesse, keda siis selle alusel teenindama hakatakse. Meie sattusime vist sellest kõige viimasest grupist veel allapoole ja pidime päris mitu tundi ootama. Kui lõpuks arstikabinetti pääsesime, oli töö kiire ja korralik. Sel ajal kui kolme inimesega last kinni hoidsime, võttis doktor pintsettidega lapse ninast välja esiteks hunniku tualettpaberit ja siis poolesentimeetrise läbimõõduga mutri. Laps oli selle suutnud nii sügavale suruda, et see oli juba nina luustunud ossa jõudnud. Nii ei olnud seda katsudes tunda. Täielik müstika, kuidas mutter sinna üldse ära mahtus. Oma pahateo varjamiseks oli ta siis igaks juhuks tropiks natuke paberit ka peale toppinud. Kui mutter paar päeva nina soojenenud oli, muutus ka määrdeõli lõpuks nii vedelaks, et hakkas ninast välja voolama.

Ühe loo räägin veel juurde. See juhtus siis, kui vanem laps oli 2,5-aastane ja olime Tais puhkamas. Mina vedelesin parajasti basseini ääres lamamistoolis ja mees oli samal ajal lapsevalves. Laps nautis asja täiega. Hüppas ujumisrõngaga juba vist viiesajandat korda basseini, ujus redelini, ronis basseinist välja ja siis jälle uuele ringile. Ühel hetkel ta vist otsustas, et on nüüd nii tegija, et oskab ise ka ja hüppas ilma rõngata vette. Mees pärast rääkis, et pilt oli olnud nagu filmis: laps vajus aeglaselt silmad pärani käed üleval basseinipõhja poole. Kui mees ta välja tõmbas, nentis laps ainult korraks, et jajah, Jänku Juss ei tohi ka üksinda ujumas käia ja sulistas rahulikult edasi.

Sellised on siis olnud meie pere õnnelikud õnnetused.

2 comments:

  1. Õnnelikud õnnetused jah, aga õnnetu õnnetus on see, et Killukest ikka ei ole. Kuid ma ei kaota lootust.

    ReplyDelete
  2. Väga hea lugu. Selline karm ja õpetlik. Hea et kõik õnnelikult lõpeb. Nii peabki.

    ReplyDelete