2015/05/14

Kuidas minust lühikese aja jooksul nii röövpüüdjat kui looduserüüstajat teha taheti

Olen viimased kolm-neli nädalavahetust kodu lähedal paepangaalusel nõlval karulauku käinud korjamas. Eelmisel aastal olin seal karulaugujahil sisuliselt üksi, vahel harva juhtusin paari mutikest nägema. Sel aastal aga oli metsaalune korjajaid nii täis, et pidi vaatama, et mõnele veel peale ei astuks. Pole muret, saaki jätkus kõigile. Ülejäägid viisin ühe nädala alguses tööle teistele ka süüa.
Olin korra kontorist väljas käinud, kui tagasi tulles osakond teatas, et minu kolleeg Peter oli vahepeal meie toas käinud ja lubanud mind vangi panna lasta. Karulaugu korjamise eest siis. Mõne aja pärast piilus ta jälle ukse vahelt sisse ja kordas oma ähvardust ka minu kuuldes. Mina olin eelmisel aastal õnneks juba piisavalt targaks saanud, et tema rumalatest naljadest end mitte provotseerida lasta.

Minu mees käis lapsepõlves vist pea igal kevadel ühes Tõstamaa paadisadamas särge püüdmas. See särjevärk on tema jaoks üks nostalgiline ettevõtmine, mida oleme mõnel kevadel ka perega korranud. Nii ka eelmisel aastal. Meil oli olemas tore vanakooli pilliroost õngeritv. Nagu tüüpilisele mehele kohale ei kõlvanud ka minu omale nii lahja varustusega toimetada ja ikka pidi kalanduspoest ühe sellise läikivast plastikust ostma, millel tamiili jaoks isegi kerimisrull peal oli. Tõstmaal ei viitsinud me kahte õnge autost välja pakkida. Pilliroost ritv jäi pagasiruumi ja püütsime selle uhke rulliga õngega. Põhiliselt püüdis küll mees. Mina proovisin seni ühe käega ühte ja teisega teist last nii palju ohjeldada, et nad vette ei kukuks ning keksisin ümber mehe kord ühe kord teise kõrva ääres virisedes, et "Anna nüüd mulle ka proovida! Minu kord on püüda!" ja "Vaata palun natuke ise ka lapsi!"
Pikka pidu meil ei olnud, sest õige pea saabus sadamasse auto, kust astus välja kaks meesterahvast, kes end Keskkonnainspektsiooni kalakaitse inspektoritena tutvustasid.
Kõigepealt uurisid, kas me kala ka saanud oleme. Ühe haleda ahvena olime. Järgmiseks tahtsid teada, kas meil kalapüügiluba on. Haarasin lapsed kiiresti kaenlasse ja proovin ette manada oleme-vaene-noor-pere-kes-endale-viimast-toidupala-üritab-hankida näo. Mees samal ajal seletas, et ei ole juba ja kas siis peab või? Tuli välja, et jah, peab küll. Omatarbeks võib ilma püügiloata kalastada vaid juhul, kui õngel ei ole peal rulli ja tamiili pikkus ei ületa poolteist ridva pikkust. Oleks me vanakooli pilliroost õnge kasutanud, oleks kõik vinks-vonks olnud. Õnneks olid inspektorid inimesed ja andsid valida, kas 60-eurone trahv või ostame 20-eurose aastase püügiloa. Pikka kaalumist muidugi ei olnud. Loa ostmine ise oli väga mugavaks tehtud: seda sai SMSiga teha.

Napilt perekond röövpüüdja staatusest pääsenud proovis elu mind peagi uutesse sekeldustesse mässida. See oli esimene kevad, kui enda jaoks karulaugu avastasin. Käisin seda ikka kohe päris mitu korda noppimas. Ja siis ühel päeval kuulen, et pidi looduskaitsealune taim olema! No tore! Seaduserikkumised varitsevad sind looduses igal sammul, kui vähegi jõuad asfaldilt maha astuda. Õnneks Google seletas, et tegu on siiski vaid III kaitsekategooriasse kuuluva taimega, mida omatarbeks noppida tohib. Müüa on keelatud. Ma olin küll natuke karulauku ka ämmale viinud, kelle käest ma mõned kilod lambaliha sain, aga ma väga loodan, et see ei loe. Kusjuures peale seda õngeseiklust tahtis ämm veel teada, ega ma karulaugu taimi talle tuua ei saaks aeda istutamiseks. Looduskaitsealust taime üles juurida? Tänan, aga tänan ei! Minu ämm on tore inimene, aga looduse teadlikuks rüüstamiseks ei ole ma tema nimel küll valmis.

Tagasi olevikku. Kui Peter mind karulaugu noppimise eest vangi ähvardas saata, teadsin mina juba ütelda, et nii kaua, kuni ma selle eest raha ei võta, see tal korda ei lähe. Peter ütles selle peale, et ta paneb kohvinurka, sinna taldriku alla, kuhu ma teistele söömiseks karulaugu olin pannud, 50 eurot. Siis teeb sellest pilti ja nii lähen vangi küll. Ega ma ka võllanaljadega võlgu jäänud. Ähvardasin kohtus ütelda, et ta selle mulle eelmise õhtu eest sinna pani. Kui tema selle eest vangi ei lähe, siis vähemalt uue kodu ja abikaasa peab ta peale seda küll otsima.
Ühesõnaga kõige karulauguga seonduvaga tasub ette vaadata.



Kurja juur 

3 comments:

  1. Ämmaga vuta-vuta aianduspoodi ja karulauguseemned ostukorvi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ämm sai eelmisel suvel lõpuks kellegi käest karulaugutaimed siiski kätte. Ma ei tea, millisest allikast, aga vähemalt on minu käed sellest kuriteost puhtad.

      Nüüd on tal kasvuhoone välisserv karulauku täis istutatud, kuigi ega see vist nii ei jää. Karulauk pidi levima nagu tuli mööda bensiiniloiku. Umbes nagu piibeleht või piparmünt, et paned ühe taime maha ja mõne aja pärast on pool aeda teda täis. Mul eelmisel aastal juhtus nii. Panin ühe kiratseva piparmündi mulda ja ise mõtlesin, et ega ta kasvama lähe, aga vähemalt on sünnis matusetalitus see taimele. Sel kevadel iseteseb sama piparmünt mul üle terve peenra juba.

      Delete
  2. Juba on ka esimesed mürgistused haiglas - korjasid karulaugu asemel piibelehti.

    ReplyDelete