Kuidas ma end poolsalaja lennukisse pidin pressima

Laupäeval lendasime perega Tallinnast läbi Riia Kopenhaagenisse. Arvatakse, et väikelapsega reisimine on paras tüütus, aga sellel on ka oma eelised. Maksimaalselt tasub sõite ära teha enne lapse 2-aastaseks saamist, sest enamus lennufirmasid lasevad imikul täiskasvanu süles tasuta reisida. AirBalticul oli lisaks varuks veel lisaboonus väikelapsega reisijatele: kui muidu on ühe inimese kohta tasuta ette nähtud vaid üks ühik käsipagasit, siis meie alla 2-aastane sai ilma rahata kaasa veel 10 kilo äraantavat pagasit. Mina lendan üldiselt ainult käsipagasiga ja äraantavat üritan viimase võimaluseni vältida. Mulle tundub, et see kipub pidevalt katki minema või ära kaduma. Eriti, kui tegu on ümberistumisega lennuga ja pagas otse saadetakse.
Seekord oli Tallinna lennujaamas koti registreerimisel natuke seletamist. Kuna meie imik pidi reisima süles ja istekohta talle ette nähtud ei olnud, siis oli ta minu pardakaardi külge poogitud. Minul aga tasuta registreeritavat pagasit ette nähtud ei olnud. Pagasi check-in`i tädi oleks algul ikka tahtnud mult selle eest raha nõuda. Paar korda pidin selgitama, et seljakott kuulub meie imikule. Siis klõbistas ta midagi arvutis, noogutas, pani mu kotile kleepsu külge ja nii ta pagasilinti mööda Tallinna lennujaama põhjatusse kurku neelati. Mõned tunnid hiljem sain selle oma kergenduseks Kopenhaageni omast kenasti kätte.

Tagasilennul kordus Kopenhaagenis pagasi ära andmisel sama drill. Kuna olin juba beebipagasi osas selgituste andmisel karastunud, siis suurt draamat enda jaoks ma sellest enam ei teinud ja marssisin rõõmsalt läbi turvakontrolli väravasse. Lennukile minekul pardakaartide kontrollis lõi skänneril põlema suur punane tuli ja ekraanile tekkis kiri "seat error". Lennuteenindaja luges minu, mehe ja meie lapsed üle, sai kokku neli inimest, uuris pardakaarde, mida oli kolm, luges üle meie ID-kaardid, mida oli neli, uuris nimekirju arvutis ja lubas siis edasi. Ma ei osanud asjast midagi arvata esialgu. Kuna check-in`i oli eelmisel õhtul teinud mu teine pool ja pardakaardid olid tema telefonis, siis lennukisse astudes küsisin üle õla mehelt, mis number kohad meil on.
"17 B ja C," vastas mees.
"Jah, ja kolmas?"
"Kolmandat kohta ei ole"
"Mismõttes ei ole?!"
"Ma ei tea, sinu piletil on SEAT alla märgitud ainult INFANT"
Sa püha pikatoimelisus! Ühesõnaga kuna meie imik oli broneeringus minu külge haagitud, siis arvas süsteem, et ei pea ka mulle kohta andma, kuna lapsele seda ette nähtud ei olnud. Ja minu mees ei pidanud muidugi enne lennukile astumist vajalikuks mainida, et mul seal üldse kohta pole.

Rääkisin asja lennuteenindajale ära. See vaatas korra mu pardakaarti ja seletas siis tähtsalt, et imikul ei peagi istekohta olema, kuna ta reisib süles. Näitasin, et ma olen sellel kärnasel pardakaardil koos oma kalli imikuga ja ühel meist siiski peaks olema, kuhu oma tagumik taeva all toetada. See oli hetk, mil stjuuardess ära jagas, et meil on nelja inimese peale kaks istekohta.

Jumal õnnistagu mu mehe flegmaatilisust. Kui mina lapsi ja kotte organiseerisin ning samal ajal närviliselt meest instrueerisin: "NOH, MINE ÜTLE NEILE, ET MUL EI OLE KOHTA!", siis tema vastas vaid: "Oota nüüd, aega on küll..."
Nii venitas ta pommuudise meeskonnale teatavaks tegemisega nii kaua, kuni oli kõlanud boarding completed (pardaleminek lõpetatud) teadaanne, lennukiuksed sulgunud ja minu väljaviskamine oleks tõenäoliselt tähendanud mingit suuremat organiseerimist, mida ette ei viitsitud võtta. Õnneks oli lennukis kaks vaba kohta ja minu illegaalne isik ühele neist ka suruti.
Riias kordus sama. Minu pardakaardi skännimisel vilgutas masin punast tuld ja tegi kurja häält. Lennuteenindaja luges üle meie ID-kaardid ja pardakaardid. Kuna tulemus ei klappinud, siis arutas asja ühe kolleegiga, avas mingi salapärase nimekirja, milles tõenäoliselt kõik loo tegelased olid üles loetud, sest meid lubati edasi lennukisse. Nüüd olin ma juba targem. Varitsesin vaikselt pardalemineku lõppu ja hõivasin siis sujuvalt ühe vabaks jäänud aknaaluse koha.

Hoolimata segadusest peab airBalticu suhtes komplimendina ütlema, et lendavad nad täpselt ja jõudsime kenasti lubatud ajaks koju. Isegi minu suur murelaps äraantav pagas tiirles Tallinna lennujaamas kenasti lindil. Üldiselt on siiski nii, et nagu eelmisel korral, kui airBalticuga lendasin, lubasin ka nüüd endale, et enam ma seda ei tee. Viimane kord taheti mind muide rasedana nende lennukist välja visata, aga see on juba teine jutt... Inimene ei õpi ka kunagi.