2015/05/25

Mina, aasta tola, Maijooksul

Reedel töölt ära tulles unustasin koduvõtmed kontorisse lauasahtlisse. Kuna mul on kodus üks komplekt varuvõtmeid olemas, ei viitsinud selle väikese asja pärast tagasi minema hakata.
Laupäeval oli Maijooks. Minu juurest on stardipaika lauluväljakul natuke üle 10 kilomeetri. Täpselt paras maa, et rattaga minna. Võtsin varuvõtmed, ratta ning asusin teele. Jahe oli ja puhus kõva tuul, nii et sain natuke külmetada. Hakkasin oma velo rattaparklasse kinni tõmbama, kui lähenes seda valvav turvamees ja palus ratta natuke teistpidi tõsta, et siis mahuvad teised enda omasid paremini panema. Polnud probleemi, parkisin ratta ümber. Ratast kinni panema asudes selgus, lukk oli nii hirmsasti pori täis, et tahtnud kuidagi sulguda. See koht tasub nüüd meelde jätta, sest saatuse sõrm isiklikult üritas mulle nii hoiatusi saata. Mina ei teinud märkamagi, urgitsesin aga väikese näpuga muda lukust välja ja surusin selle toore jõu abil kokku.
Viisin oma asjad pakihoidu ja läksin rajale. Kui enne oli ilm olnud pilves ja puhunud lõdisemaajav jäine tuul, siis nüüd tuli muidugi päike välja ning asus mind halastamatult küpsetama. Maijooksu rada muidu väga ilus, aga selgelt oli sinna liiga palju inimesi lubatud. Mass on selline, et joosta seal suurt ei saa, aga hea ellujäämiskursuse küll. Esimesed 500 meetrit tuleb loota õnnele, et aktivistide hordid, kes kohe alguses pöörded üles lükkavad, tagant suure hurraaga tulles sind jalgade alla ei tambiks. Peale seda hakkavad entusiastid ära kustuma. Oleks veel, et nad vaikselt kusagil raja ääres põõsa all sureksid, aga ei. Seda tehakse keset rada  kõige ootamatumatel hetkedel. Vaata ise, kuidas mööda saad. Muidu suurt vahet ei olekski, aga selline asi on ohtlik nii neile endale, kui teistele jooksjatele. Umbes viiendal kilomeetril jäingi sellise kustunud bande, kes end üle terve raja akordionina olid välja venitanud, taha lõksu. Mis seal ikka, üritasin otsusele jõuda, kummalt poolt kraavist sellest ahelikust end mööda manööverdada. Siis aga hõikas äkki keegi kõva häälega mu selja tagant: "Kaaatja, au, Kaaatja!"
Katjaks osutus üks keskmistest rajal laiutavatest akordioninimestestest. Mida tegi Katja? Jäi paugupealt seisma, pööras ümber ja hakkas rajal tagasi jalutama. Keset ülerahvastatud jooksutrassi. Sellisele teguviisile on juba kaugelt "võimalik kolju- puusa ja käeluumõra ning muud kokkupõrketraumad" peale kirjutatud. Kusjuures siiani olin ma arvanud, et Maijooksu idioodi tiitli võiks anda naisele, kes ajavõtuga jooksu stardis lapsekäruga oli. Nüüd sai ta igatahes Katja poolt troonilt tõugatud. Vähem kui veerand tundi hiljem selgus muidugi, et päeva idioot olen mina, aga sinna me veel jõudnud ei ole.
Finišikoridoris tuli mulle veel tagurpidi vastu kiirabibrigaad ratastega raamil üht raisakotkaste käest päästetud jooksul osalejat veeretades.Tore, et inimesed liikumisest lugu oskavad pidada. Kurb, kui nad seejuures enda tervist ja võimete piire ei austa.
Nii kui finišisse sain, läks mind terve seitsme kilomeetri vältel õelalt grillinud päike pilve taha ja jälle hakkas puhuma külm tuul, mis nagu žiletiga läbi naha, peki ja liha luudeni välja lõikas. Võtsin kiiresti pakihoiust oma dressipluusi ja muud esemed ning suundusin rattaparkla poole. Ratta juures jõudis mulle kohale, millise jama ma endale saatuse poolt läbi halvasti töötava rattaluku saadetud tagasihoidlike vihjeid toore jõuga üle lastes olin endale korraldanud. Minu kärnases varuvõtmete komplektis ei olnud rattaluku võtit ju. *****! Oh, *****!!!
Läksin rattaparklat valvava turvatöötaja juurde ja andsin oma parima, et maha saada veenva esitusega teemal ma tahaks ühe rattaluku läbi lõigata, aga see on tõesti minu ratas ja ma päriselt ka ei ürita seda varastada. Sel hetkel mõtlesin tänutundega kõigile neile amatööridele, kelle tõttu polnud võimalik jooksurajal tempot üleval hoida ja nüüd mul selleks tsirkuseks veel energiat alles oli. Etteaste oli küll piisavalt veenev, kuid praktilist kasu sellest ei olnud. Turvatöötaja kehitas ainult õlgu ja ütles, et ega lukutrossi läbistamiseks sobivaid vahendeid tal ei ole. Asusin mööda lauluväljakut metallilõikurit jahtima. Lootsin eelkõige territooriumile pargitud rekade juhtide peale, aga lahendusele kõige lähemale jõudsin hoopis firma Thule telgis, kus üks sõbralik meesterahvas mulle Scotchi kääre pakkus. Nii olin lõpuks otsaga sekretariaadi telgis väljas. Kordasin oma ma ei ole varas, aga tahaks rattalukku läbi lõigata tantsu. Uskuma jäid! Mõnikord tekib ka mul endal tunne, et minus on advokaat või poliitik kaduma läinud. Korraldajad leti taga laiutasid esiteks käsi, siis muigasid kambaga natuke, aga lõpuks tellisid rattaparklasse ühe oranži mütsiga mehe, kelle nime ma unustanud olen, aga kes pidi idiootide abistamisel päris kõva käpp olema. Esitasin oranžile mütsile kolmandat korda oma ma ei ole rattavaras show ja jäin tulemust ootama. Minu pettumuseks tõmbas ta selle peale välja taskunoa näpitsatega, mis olid mu rattaluku trossist umbes kolm korda peenemad. Olin juba valmis leppima faktiga, et sel aastal lahkun ma Maijooksult seljas ratas ja kaks meetrit ajutist piirdeaeda, mille külge see kinnitatud oli. Õnneks oli aed erineval mu rattalukust tehtud haledast alumiiniumtraadist, millega oranži mütsi taskunoa näpitsad paari minutiga naks-naks ära tegid.
Muide, rattaparka turvamees ütles, et ma ei olnud siiski ainuke, kelle ratas sel aastal lahti tuli lõigata. Natuke enne mind oli sama probleemi ees seisnud üks osaleja, kes oli suutnud oma luku võtme lihtsalt ära kaotada. Ainult, et tema oli olnud 6-aastane.

2015/05/14

Kuidas minust lühikese aja jooksul nii röövpüüdjat kui looduserüüstajat teha taheti

Olen viimased kolm-neli nädalavahetust kodu lähedal paepangaalusel nõlval karulauku käinud korjamas. Eelmisel aastal olin seal karulaugujahil sisuliselt üksi, vahel harva juhtusin paari mutikest nägema. Sel aastal aga oli metsaalune korjajaid nii täis, et pidi vaatama, et mõnele veel peale ei astuks. Pole muret, saaki jätkus kõigile. Ülejäägid viisin ühe nädala alguses tööle teistele ka süüa.
Olin korra kontorist väljas käinud, kui tagasi tulles osakond teatas, et minu kolleeg Peter oli vahepeal meie toas käinud ja lubanud mind vangi panna lasta. Karulaugu korjamise eest siis. Mõne aja pärast piilus ta jälle ukse vahelt sisse ja kordas oma ähvardust ka minu kuuldes. Mina olin eelmisel aastal õnneks juba piisavalt targaks saanud, et tema rumalatest naljadest end mitte provotseerida lasta.

Minu mees käis lapsepõlves vist pea igal kevadel ühes Tõstamaa paadisadamas särge püüdmas. See särjevärk on tema jaoks üks nostalgiline ettevõtmine, mida oleme mõnel kevadel ka perega korranud. Nii ka eelmisel aastal. Meil oli olemas tore vanakooli pilliroost õngeritv. Nagu tüüpilisele mehele kohale ei kõlvanud ka minu omale nii lahja varustusega toimetada ja ikka pidi kalanduspoest ühe sellise läikivast plastikust ostma, millel tamiili jaoks isegi kerimisrull peal oli. Tõstmaal ei viitsinud me kahte õnge autost välja pakkida. Pilliroost ritv jäi pagasiruumi ja püütsime selle uhke rulliga õngega. Põhiliselt püüdis küll mees. Mina proovisin seni ühe käega ühte ja teisega teist last nii palju ohjeldada, et nad vette ei kukuks ning keksisin ümber mehe kord ühe kord teise kõrva ääres virisedes, et "Anna nüüd mulle ka proovida! Minu kord on püüda!" ja "Vaata palun natuke ise ka lapsi!"
Pikka pidu meil ei olnud, sest õige pea saabus sadamasse auto, kust astus välja kaks meesterahvast, kes end Keskkonnainspektsiooni kalakaitse inspektoritena tutvustasid.
Kõigepealt uurisid, kas me kala ka saanud oleme. Ühe haleda ahvena olime. Järgmiseks tahtsid teada, kas meil kalapüügiluba on. Haarasin lapsed kiiresti kaenlasse ja proovin ette manada oleme-vaene-noor-pere-kes-endale-viimast-toidupala-üritab-hankida näo. Mees samal ajal seletas, et ei ole juba ja kas siis peab või? Tuli välja, et jah, peab küll. Omatarbeks võib ilma püügiloata kalastada vaid juhul, kui õngel ei ole peal rulli ja tamiili pikkus ei ületa poolteist ridva pikkust. Oleks me vanakooli pilliroost õnge kasutanud, oleks kõik vinks-vonks olnud. Õnneks olid inspektorid inimesed ja andsid valida, kas 60-eurone trahv või ostame 20-eurose aastase püügiloa. Pikka kaalumist muidugi ei olnud. Loa ostmine ise oli väga mugavaks tehtud: seda sai SMSiga teha.

Napilt perekond röövpüüdja staatusest pääsenud proovis elu mind peagi uutesse sekeldustesse mässida. See oli esimene kevad, kui enda jaoks karulaugu avastasin. Käisin seda ikka kohe päris mitu korda noppimas. Ja siis ühel päeval kuulen, et pidi looduskaitsealune taim olema! No tore! Seaduserikkumised varitsevad sind looduses igal sammul, kui vähegi jõuad asfaldilt maha astuda. Õnneks Google seletas, et tegu on siiski vaid III kaitsekategooriasse kuuluva taimega, mida omatarbeks noppida tohib. Müüa on keelatud. Ma olin küll natuke karulauku ka ämmale viinud, kelle käest ma mõned kilod lambaliha sain, aga ma väga loodan, et see ei loe. Kusjuures peale seda õngeseiklust tahtis ämm veel teada, ega ma karulaugu taimi talle tuua ei saaks aeda istutamiseks. Looduskaitsealust taime üles juurida? Tänan, aga tänan ei! Minu ämm on tore inimene, aga looduse teadlikuks rüüstamiseks ei ole ma tema nimel küll valmis.

Tagasi olevikku. Kui Peter mind karulaugu noppimise eest vangi ähvardas saata, teadsin mina juba ütelda, et nii kaua, kuni ma selle eest raha ei võta, see tal korda ei lähe. Peter ütles selle peale, et ta paneb kohvinurka, sinna taldriku alla, kuhu ma teistele söömiseks karulaugu olin pannud, 50 eurot. Siis teeb sellest pilti ja nii lähen vangi küll. Ega ma ka võllanaljadega võlgu jäänud. Ähvardasin kohtus ütelda, et ta selle mulle eelmise õhtu eest sinna pani. Kui tema selle eest vangi ei lähe, siis vähemalt uue kodu ja abikaasa peab ta peale seda küll otsima.
Ühesõnaga kõige karulauguga seonduvaga tasub ette vaadata.



Kurja juur 

2015/05/07

Peeti läinud e-kirjad

Täna juhtus ühel mu alluval selline õnnetu lugu, et teisele kolleegile mõeldud noomivas toonis tööalase meili saatis ta hoopis kolmandale asjasse mittepuutuvale koostööpartnerile. See sattus alguses muidugi segadusse, pärast aga sai natuke naerda ja meile asja nina alla hõõruda. Kogu sellest jamalt tuli koopia veel minu, st kirja valele inimesele saatnud töötaja ülemuse postkasti ka. Ma ei muidu kunagi oma alluvate eksimustest skandaali üles tõmmanud, aga eks ta ikkagi üsna ebamugav ole oma bossi ees mark täis teha.
Kusjuures tal on varemgi e-kirjade adressaatidega piinlike eksitusi olnud. Ükskord tegi ta avalduse oma mobiiliarve ülekulu hüvitamiseks ja saatis siis selle meie raamatupidamise asemel otse Veterinaar- ja Toiduametisse.
Ühesõnaga oli mu muidu ülipädev ja kohti üsna asjalik spetsialist väga löödud ja punastab sisemiselt vist veel nädala lõpuni. Ma ei osanud teda muuga lohutada, kui enda vähemalt sama õnnetu loo jutustamisega.

Eelmises töökohas korjasin kord kokku hinnapakkumisi ühe teenuse sisse ostmiseks ja saatsin need siis kommentaaridega oma juhile edasi. Ühe pakkumise puhul vajutasin forward nupu asemel reply ja saatsin ülemusele mõeldud kommentaarid pakkumise teinud ettevõtte kohta otse samale firmale tagasi. Kirja sisu oli umbes selline: Ettevõtte x teenuste hind on küll konkurentidega samal tasemel, aga teenus ise s*** mis s***. Neid võib ainult siis kasutada, kui kedagi teist võtta ei ole.

Olen ka ise minu silmadele mitte mõeldud e-kirju saanud. See lugu juhtus samuti vanas töökohas. Tegelesime muuhulgas kemikaalide ja kütuste ostu ning transiidiga. Plaanisime soetada mahutitäit metanooli. Saatsin kauba omanikule e-kirja palvega enne otsuse tegemist saada proov või anda meile luba proovi võtmiseks nende metanoolitangist. Minu kiri käis teise ettevõtte siseselt ühe asjapulga postkastist teise ja jõudis lõpuks kogu nendepoolse omavahelise kirjavahetusega minuni tagasi. Üks sealsetest tegelastest oli siis andnud oma kolleegidele sellise korralduse: "Saatke neile idiootidele näidis meie s***sest metanoolist"
Metanool jäi meil tookord küll ostmata.

2015/05/05

Kuidas ma end poolsalaja lennukisse pidin pressima

Laupäeval lendasime perega Tallinnast läbi Riia Kopenhaagenisse. Arvatakse, et väikelapsega reisimine on paras tüütus, aga sellel on ka oma eelised. Maksimaalselt tasub sõite ära teha enne lapse 2-aastaseks saamist, sest enamus lennufirmasid lasevad imikul täiskasvanu süles tasuta reisida. AirBalticul oli lisaks varuks veel lisaboonus väikelapsega reisijatele: kui muidu on ühe inimese kohta tasuta ette nähtud vaid üks ühik käsipagasit, siis meie alla 2-aastane sai ilma rahata kaasa veel 10 kilo äraantavat pagasit. Mina lendan üldiselt ainult käsipagasiga ja äraantavat üritan viimase võimaluseni vältida. Mulle tundub, et see kipub pidevalt katki minema või ära kaduma. Eriti, kui tegu on ümberistumisega lennuga ja pagas otse saadetakse.
Seekord oli Tallinna lennujaamas koti registreerimisel natuke seletamist. Kuna meie imik pidi reisima süles ja istekohta talle ette nähtud ei olnud, siis oli ta minu pardakaardi külge poogitud. Minul aga tasuta registreeritavat pagasit ette nähtud ei olnud. Pagasi check-in`i tädi oleks algul ikka tahtnud mult selle eest raha nõuda. Paar korda pidin selgitama, et seljakott kuulub meie imikule. Siis klõbistas ta midagi arvutis, noogutas, pani mu kotile kleepsu külge ja nii ta pagasilinti mööda Tallinna lennujaama põhjatusse kurku neelati. Mõned tunnid hiljem sain selle oma kergenduseks Kopenhaageni omast kenasti kätte.

Tagasilennul kordus Kopenhaagenis pagasi ära andmisel sama drill. Kuna olin juba beebipagasi osas selgituste andmisel karastunud, siis suurt draamat enda jaoks ma sellest enam ei teinud ja marssisin rõõmsalt läbi turvakontrolli väravasse. Lennukile minekul pardakaartide kontrollis lõi skänneril põlema suur punane tuli ja ekraanile tekkis kiri "seat error". Lennuteenindaja luges minu, mehe ja meie lapsed üle, sai kokku neli inimest, uuris pardakaarde, mida oli kolm, luges üle meie ID-kaardid, mida oli neli, uuris nimekirju arvutis ja lubas siis edasi. Ma ei osanud asjast midagi arvata esialgu. Kuna check-in`i oli eelmisel õhtul teinud mu teine pool ja pardakaardid olid tema telefonis, siis lennukisse astudes küsisin üle õla mehelt, mis number kohad meil on.
"17 B ja C," vastas mees.
"Jah, ja kolmas?"
"Kolmandat kohta ei ole"
"Mismõttes ei ole?!"
"Ma ei tea, sinu piletil on SEAT alla märgitud ainult INFANT"
Sa püha pikatoimelisus! Ühesõnaga kuna meie imik oli broneeringus minu külge haagitud, siis arvas süsteem, et ei pea ka mulle kohta andma, kuna lapsele seda ette nähtud ei olnud. Ja minu mees ei pidanud muidugi enne lennukile astumist vajalikuks mainida, et mul seal üldse kohta pole.

Rääkisin asja lennuteenindajale ära. See vaatas korra mu pardakaarti ja seletas siis tähtsalt, et imikul ei peagi istekohta olema, kuna ta reisib süles. Näitasin, et ma olen sellel kärnasel pardakaardil koos oma kalli imikuga ja ühel meist siiski peaks olema, kuhu oma tagumik taeva all toetada. See oli hetk, mil stjuuardess ära jagas, et meil on nelja inimese peale kaks istekohta.


Jumal õnnistagu mu mehe flegmaatilisust. Kui mina lapsi ja kotte organiseerisin ning samal ajal närviliselt meest instrueerisin: "NOH, MINE ÜTLE NEILE, ET MUL EI OLE KOHTA!", siis tema vastas vaid: "Oota nüüd, aega on küll..."
Nii venitas ta pommuudise meeskonnale teatavaks tegemisega nii kaua, kuni oli kõlanud boarding completed (pardaleminek lõpetatud) teadaanne, lennukiuksed sulgunud ja minu väljaviskamine oleks tõenäoliselt tähendanud mingit suuremat organiseerimist, mida ette ei viitsitud võtta. Õnneks oli lennukis kaks vaba kohta ja minu illegaalne isik ühele neist ka suruti.
Riias kordus sama. Minu pardakaardi skännimisel vilgutas masin punast tuld ja tegi kurja häält. Lennuteenindaja luges üle meie ID-kaardid ja pardakaardid. Kuna tulemus ei klappinud, siis arutas asja ühe kolleegiga, avas mingi salapärase nimekirja, milles tõenäoliselt kõik loo tegelased olid üles loetud, sest meid lubati edasi lennukisse. Nüüd olin ma juba targem. Varitsesin vaikselt pardalemineku lõppu ja hõivasin siis sujuvalt ühe vabaks jäänud aknaaluse koha.

Hoolimata segadusest peab airBalticu suhtes komplimendina ütlema, et lendavad nad täpselt ja jõudsime kenasti lubatud ajaks koju. Isegi minu suur murelaps äraantav pagas tiirles Tallinna lennujaamas kenasti lindil. Üldiselt on siiski nii, et nagu eelmisel korral, kui airBalticuga lendasin, lubasin ka nüüd endale, et enam ma seda ei tee. Viimane kord taheti mind muide rasedana nende lennukist välja visata, aga see on juba teine jutt... Inimene ei õpi ka kunagi.


Kuidas narkodiiler mind korrale käis kutsumas ehk Alli Kass Christiania Vabalinnas

Algas see kõik nii, et juba kahel viimasel aastal olen kaalunud oma sünnipäeva Pariisis tähistamist. Lennupiletid ja majutus meie neljaliikmelisele perele oleks seal aga näruselt kalliks läinud. Valisin mehe passiivsest vastuseisust hoolimata odavama linnapuhkuse alternatiivi...
...ja lõpetasin hipikommuunis, kus mustades maskides meeste valve all avalikult kanepit müüakse.


Aprilli alguses ostsin airBalticu sooduskampaania ajal mai alguse pikaks nädalavahetuseks piletid Kopenhaagenisse. Varem olin siin jala maha saanud ühe korra paariks tunniks kaheksa aastat tagasi kui Frankfurtist tulles Kopenhaageni lennujaamas Tallinna lennukile ümber istusin. Tookord jäi lennujaama põhjal linnast väga steriilne mulje. Umbes selline Kopenhaageni üks pale ongi: skandinaavialik. Samas võib see linn olla ka lõunamaalikult räpane ja isegi mitte hipsterlik, vaid lausa tõeline hipiparadiis.



Võimalik vaid Taanis: taaraautomaat poes otse piimakülma kõrval
Puhtuselt on automaat selline, et isegi Kopli Maxima omale ei ole selle kõrval midagi ette heita
Lendasime Tallinnast vahemaandumisega Riia kaudu. Kui Tallinnas ja Riias sadas ning termomeeter näitas +7°C, siis Kopenhaagenis paistis päike, kõik õitses ja lõhnas. Tegu oli mu noorema lapse jaoks esimese lennureisiga. Õhkutõusmine ja maandumine talle eriti ei meeldinud, aga kuna Riias ja Tallinnas ilm kehv oli, siis raputas ka natuke, eriti seda väikest Bombardieriküna, millega viimase otsa lendasime. Vanem laps oli mul selleks ajaks juba mitu korda lennanud. Tema omal ajal magas enamasti lennu algused ja lõpud lihtsalt maha.


Lennud läksid ilusti, isegi otse saadetav pagas ei läinud kaduma
Elamisega on Kopenhaagenis nii, et hotelle on vähe ja need on kallid. Meie puhul piiras valikuvõimalusi ka see, et nelja inimest standardtuppa ära ei mahuta. Lõpuks sebisin meile elamiseks apartemendi mõneminutilise metroosõidu kaugusele lennujaamast.


Metroo ise on mugav ja hästi organiseeritud. Metroorongid sõidavad mehitamata automaatjuhtimisel. Pilt on tehtud esiaknast, all servas olen juhtimispaneel on ainult lastele rongijuhi mängimiseks
Olime vist sattunud mingisse natuke getomasse linnaossa. Koht oli muidugi põnev. Korter ise ja maja, kus see asus, sama moodi. Umbes 150 euro eest öö kohta saime endale neli tuba, köögi vannitoa ja WC, mis Kopenhaageni hindu arvestades vist kõige hullem diil ei ole.



Metroost maa peale ronides vaatas seinalt kohe vastu selline pilt
Trepikoda
Veel trepikoda

Üks meie neljast toast
Vaade köögi aknast
Tagahoovi viiva trepikoja uks korteris

Natuke tagahoovi. Lillekastide eest maas tatsab hoovis pesitsev metstuvi



Ja veel natuke tagahoovi
Kui ma alguses meie uut pesakest hipiparadiisiks pidasin, siis peale järgmise päeva pealelõunal Christiania Vabalinnas nähtuga võrreldes võis seda lausa mõne suurkorporatsiooni rangeks peakontoriks pidama hakata.

Varasemast teadsin vaid seda, et Christiania on Kopenhagenis asub poolautonoomne vabameelsete inimeste kogukond. Ootasin midagi trendikate Kalamaja hipsteripiirkondade ja Kopli vahepealset. Vabameelne oli Christiana tõepoolest. Tegu on asumiga, kus elab pisut alla 1000 inimese, mis katab alla poole ruutkilomeetri, kus ei ole vist ühtegi maja, mis mõnda ehitus- või tuleohutusseadust ei rikuks, mille juurde kuulub nudistide rand koos ise kokku klopsitud paatide ja jahikestega ning tänav nimega Pusher Street, kus avalikult kioskitest kanepit müüakse. Omad kirjutamata seadused on siiski ka Christianias. Tsoonist väljudes astus minu juurde mustas maskis mees (selliseid patrullib Pusher Street`il palju), kes palus mul viisakalt mõned äsja tehtud pildid ära kustutada.















Tagasi tõelisusesse


Christiania Vabalinna sümboliks pidi olema tigu - iga asja jaoks oma kiirus. Selliseid suuri viinamäetigusid on Kopenhaagenis ohtralt
Loomulikult tegime ära ka väikesed merineitsid, okeanaariumid, paadiekskursioonid, legopoed ja muud kohustuslikud Kopenhaageni turistikad. Päris tore oli, aga lisan parem mõned pildid muust põnevast, mis siin silma jäänud on.


Tsüklijoodikud
Kopenhaageni kesklinn - normaalne

Detailid! Uskumatult ilusad, uskumatult palju ja täiesti suvalistes kohtades


Selline vallatu skulptuur seisab otse kiriku kõrval. Ausalt öeldes see mind enam eriti ei üllatanudki, sest vahetult enne olime läbi jalutanud sama kiriku peaukse eest, kuhu keegi oli teinud hunniku inimsõnnikut...
Homme hommikul vara on kojulend. Kui see plaanipäraselt sujub, veedame Kopenhaagenis kokku kaks päeva ja kolm ööd. Superkoht linnapuhkuseks!



2015/05/01

Meie pere käigud EMOsse

Tänase töörahvapüha ja puhkepäeva puhul vedelesin kella poole kümneni lihtsalt niisama voodis ja lubasin endale kasututest asjadest mõtlemist. Samal ajal tähistas noorem laps kabinetis volbripäeva hommikut sellega, et tõmbas riiulist valimatult raamatuid välja. Pärast segadust koristades jäin korraks imestama, kui palju on kogunenud igasugust beebinduse ja väikelaste kasvatamise teemalisi asju riiulisse. Seoses esimese lapse sünniga oli paljudel inimeste alates sõbrannadest kuni ämmani oma arvamus, milliseid raamatuid ma peaksin lugema, et oma lapsest inimene kasvatada. Selliseid raamatukesi jagavad ka arstid. Nii tassiti mulle kokku kõike alates väikelapse esmaabist kuni õppekirjanduseni teemal milline peaks olema normaalne peresuhe. Kõige tipp oli muidugi mu ema, kes mulle selle sama doktor Spock`i tõi, mille järgi ta omal ajal mind kasvatas.



Pean ausalt ütlema, et vajadust pole nendest raamatutest mitte ühegi järele olnud. Mõne lastesse puutuva küsimuse tekkimisel on ikka doktor Google appi tulnud. Täiesti geniaalne leiutis! Üks mu sõbranna rääkis kunagi, kuidas ta peale seda, kui tema mõnekuune beebi voodist maha kukkus, käte värisedes googeldama tormas. Probleemiasetusele "laps kukkus" vastas doktor Google küsimusega "kui kõrgelt?", mille kõrvale oli joonistatud joonlaud. Mul endal pole õnnestunud küll sama tulemuseni jõuda, aga kui ta nii rääkis, ju ta siis nii oli ka.

Esimese lapse beebieast välja saades oli minu jaoks üldse täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik lasta imikul kusagilt maha kukkuda. Iga kord, kui keegi selliseid jutte rääkis vangutasin sisemiselt laitvalt peab ja mõtlesin, kuidas minu vanem laps minu järelevalve all küll kordagi ei kukkunud. Tegu oli veel keskmisest aktiivsema beebiga. Selle, mis vanemal lapsel tegemata jäi, tegi noorem tasa. Minu tippsaavutuseks oli see, kui suutsin tal lasta 4-kuuselt poole meetri kõrgusel käe otsas rippuvast turvahällist nii välja libiseda, et ta sirgelt näoli asfaldile maandus. Oli natuke verd ja palju kisa, millesse mu mees ka oma panuse andis - olin ju lasknud tema pisikesel tibul haiget saada. Võtsin lapse sülle ja ei hakanud isegi mehele meelde tuletama, et kui tema paar nädalat varem vanema lapse sõrmed niimoodi auto ukse vahele lõi, et luud ragisesid, ei öelnud mina talle küll mitte ühtegi halba sõna. Sõitsin tookord lihtsalt lastega EMOsse vanema tüdruku sõrmedest röntgenit tegema. Midagi katki õnneks ei olnud - lapse luud on väga elastsed. See oli siiani viimane ja kokku neljas kord, kui olen pidanud kedagi traumapunkti viima.

Esimene kord oli siis, kui mu ema esimeste külmadega kiilasjääl kätte mõra kukkus.
Teine oli üks mu osakonna töötaja, kes suutis meil laos niimoodi puuviljalava ümbert noaga kilet maha tõmmata, et endal tüki sõrmeotsa maha rapsas. Inimese esimene reaktsioon on sellisel juhul kohe näpp suhu toppida. Tegu oli üsna soliidse habemega meesterahvaga. Kui ta siis verest tilkuva habemega ja punaste hammastega kontorisse astus ja ütles, et abi oleks vaja, arvasid seal viibivad inimesed esiteks, et ta on suurest vihast mõnda halva kvaliteediga köögivilja toonud Poola autojuhti hammustanud ja nüüd tuleb vaest poolakat siduma hakata. Lõpus keegi ikka jagas lahti, mis tegelikult sündinud oli ja helistas mulle. Meil ettevõttes näeb kehtiv kord ette, et tööõnnetuse korral viib kannatanu otsene juht inimese vajadusel erakorralise meditsiini osakonda. Loomulikult oli minu see alluv, kellele noakangelane omakorda allus, sel päeval puhkusel ja nii tuli minul see sõit ette võtta.

Kolmas kord oli mu vanema lapsega, kui see umbes paariaastane oli. Ühel õhtul hakkas tunduma, et laps hingab kuidagi vilisedes. Järgmisel paaril päeval asi paremaks ei läinud - selgelt oli näha, et ühest ninasõõrmest ei käi õhk läbi. Laps ise oli rõõmus ja taskulambivalgel ninna vaadates midagi näha ei olnud. Nii ei osanud midagi muud peale veidra nohu kahtlustadagi. Kolmandal päeval hakkas lapse ninast määrdeõli tilkuma. Peale tööd lapse hoidja juurest kätte saanud, sõitsime otse Lastehaigla traumapunkti. Seal on registratuuri juures lastele kohe väike liumäega mängunurk. Sel ajal, kui mina seletasin, kes me oleme ja et kahtlustame võõrkeha hingamisteedes, lustis laps seal. Ühel hetkel registratuuritädi siis uuris, et aga kus patsient on. Osutasin lapsele, kes parajasti huilates liumäest alla sööstis. Samal ajal olid ülejäänud ruumis viibivad lapse olid kõik seinäärsetel pinkidel valgete nägudega pikali ja oigasid vaikselt. Registratuuritädi pilk ütles vaid üht: "Simulandid!"
Lastehaigla EMOs jagatakse saabunud haiged vastavalt olukorra tõsidusele gruppidesse, keda siis selle alusel teenindama hakatakse. Meie sattusime vist sellest kõige viimasest grupist veel allapoole ja pidime päris mitu tundi ootama. Kui lõpuks arstikabinetti pääsesime, oli töö kiire ja korralik. Sel ajal kui kolme inimesega last kinni hoidsime, võttis doktor pintsettidega lapse ninast välja esiteks hunniku tualettpaberit ja siis poolesentimeetrise läbimõõduga mutri. Laps oli selle suutnud nii sügavale suruda, et see oli juba nina luustunud ossa jõudnud. Nii ei olnud seda katsudes tunda. Täielik müstika, kuidas mutter sinna üldse ära mahtus. Oma pahateo varjamiseks oli ta siis igaks juhuks tropiks natuke paberit ka peale toppinud. Kui mutter paar päeva nina soojenenud oli, muutus ka määrdeõli lõpuks nii vedelaks, et hakkas ninast välja voolama.

Ühe loo räägin veel juurde. See juhtus siis, kui vanem laps oli 2,5-aastane ja olime Tais puhkamas. Mina vedelesin parajasti basseini ääres lamamistoolis ja mees oli samal ajal lapsevalves. Laps nautis asja täiega. Hüppas ujumisrõngaga juba vist viiesajandat korda basseini, ujus redelini, ronis basseinist välja ja siis jälle uuele ringile. Ühel hetkel ta vist otsustas, et on nüüd nii tegija, et oskab ise ka ja hüppas ilma rõngata vette. Mees pärast rääkis, et pilt oli olnud nagu filmis: laps vajus aeglaselt silmad pärani käed üleval basseinipõhja poole. Kui mees ta välja tõmbas, nentis laps ainult korraks, et jajah, Jänku Juss ei tohi ka üksinda ujumas käia ja sulistas rahulikult edasi.

Sellised on siis olnud meie pere õnnelikud õnnetused.