2015/04/22

Kohad, kus töökaaslaseid kohata ei taha

Talveperioodil käime lapsi ujutamas minu töökoha lähedal asuvas spordikompleksis. Meil on küll kodu juures ka tunduvalt suurem veekeskus, aga selle raha eest, mis seal ühe täiskasvanu pileti eest maksma peab, saame teises kohas terve perega ujutud ja jääb veel üle ka. Asja miinus on see, et odavam ujula pidevalt mu töökaaslaseid täis. Mulle meeldivad mu kolleegid küll väga, aga vot avalik dušširuum pole just päris see koht, kus ma nendega suhelda tahaks. Alati on hirmus piinlik, kui mõni neist sulle saunapunasena sorakil juustega tselluliit ja pintsel välkumas riietusruumi kitsas kapivahes oma palja tagumikuga ette jääb. Midagi sellises olukorras nagu eriti rääkida ka ei ole. Järgneva päeva koosoleku agendat pesuväel arutama ei hakka ja katsu sa ise pärast koosolekul tõsiselt võetavana mõjuda inimese ees, kes teab, milline sa alasti välja näed.
Võib muidugi ka hullemini minna. Ükskord juhtusin spordiklubis kõrvuti dušši alla oma endise poiss-sõbra uue neiuga. Tänu Facebookile teadsime me muidugi mõlemad, kes teine on, aga pidime tegema nägu, et ei tea ja eriti ei huvita ka. Väga ebamugavad hetked olid.

Teine koht on toidupood. No ei meeldi mulle intiimhügieenivahendeid kassalindile laduda, kui mõni töökaaslane su selja taga järjekorras seisab. Ja ma tõesti ei taha näha, milliseid kondoome, libesteid vmt tema ostab.
Kunagi korraldas mu mees oma sünnipäeva ühe oma töökaaslasega kahasse. Neil jäi kokkulepe nii, et töökaaslane hoolitseb toidu ja peokoha ning minu mees jookide eest. Kokku oli pidu planeeritud 30 inimesele. Läksime siis poodi kogu seda kraami kokku ostma. Loomulikult kadus mees kuhugi riiulite vahele ja mina jäin üksinda alkoholi pilgeni täis käru lükkama. Ja kes teine saigi mulle sellisel hetkel vastu tulla, kui mitte meie ostudirektor. Mul oli siis veel laps ka kaasas ja käru oli see autokujuline laste oma, kuhjaga pudeleid täis. Käru hüljata ja teeselda, et tegu pole minu kaubaga ka ei saanud, sest mu laps istus seal sees. Kaalusin käru piinliku sisu varjamiseks võimalust see sügavkülmaletti crashida või alkohol kiiresti kohapeal hävitada, aga selle jaoks ei jagunud enam aega. Ei jäänudki muud üle, kui punastades seletada, et noh, mehe sünnipäev, 30 külalist ja tegu ei ole meie pere tavapärase kolmapäevaõhtuse ostukorvi sisuga või nii.

Kuu aja pärast üks mu alluvatest lapsehoolduspuhkusle minemas. Meil on osakonnas tõsine massirasestumine puhkenud, sest ta on juba neljas inimene viimase aasta jooksul. Vahepeal tekkis mul juba plaan meie toa toolid doktor Sõritsa viljatusravi kliinikule rendile anda, aga üks naisterahvas naaberkabinetist keelas selle ära ja käis lõunapauside ajal regulaarselt meie juures kõiki toole läbi istumas. Ta saab muide nüüd ka lapse suvel. Igatahes käis see minu osakonna neiu täna hommikul ämmaemanda juures korralises kontrollis. Kliinikus rasedate naiste jälgimiseks mõeldud kabinettide uste taga kohtas ta meie ettevõtte tähtsuselt teist meest, kes oli väliselt oma veel mitterasedat kaaslast toetama tulnud. Eeldatavasti on tegu tema naisega, aga ega täpselt ei tea ja nüüd on hea ka selle üle spekuleerida. Tegelikult päris armas, kui isa värskelt lapseootel naist niimoodi arsti juures saatmas käib. Eriti arvestades, et tegu on juba üle 40-aastase mehega, kellel rohkem kui üks laps olemas.
Fakt on see, et kuna meil kontoris 60% töötajatest naised on, siis saladuseks see lugu küll ei jää. Isegi mina jõudsin selle juba internetti üles riputada.

5 comments:

  1. väga hea, väga hea lugu. Täpselt nii ongi. Siin kah sama jutt. Töökaaslaseid ei taha enam näha isegi töö juures. Nii vastumeelseks on nende vingus näod muutunud. Meil siin väike meeste kollektiiv, aga glasnost on väga tervitatav. Seega kui see ülemus oma abikaasa/armukese läbivaatusele viis, siis on kõik norm ja tahame teada mis edasi juhtus/juhtub. Sest eestimaalasi meil vähe ja peame elama WAF stiilis. See tähendab We Are Family. Nõnda et kõik mitme naise ja mitme mehe pidajad võiks vabalt avalikkuse ette tulla. Täitsa ise vabatahtlikult. Sest see on uue aja nõue.
    Ootame siis veel (juba teada) salalugusid. Väga põnev lugeda ja võrrelda et meil täpselt samma moodi.

    ReplyDelete
  2. Kutsuge palun Killuke tagasi. Muidu ma suren. Mul on niigi väga raske.

    ReplyDelete
  3. Aidake siis ometi inimest.

    ReplyDelete
  4. Äkki Killuke hakkas pelgama. Inimesed mõnikord ei armasta liiga intensiivset tähelepanu ja kui neilt igasuguseid asju oodatakse.

    ReplyDelete
  5. Ma olen väga õnnetu inimene. Mul on räme depressioon. Killuke oli mulle nagu päikesekiir. Rõõmus ja tore inimene. Ega ma talt muud ootagi kui et ta vahest kommenteeriks. Ma sain temalt energiat. Kutsuge ta tagasi. Palun.
    Madam Kass mõjub mulle samuti hästi. Nagu tops vett kuiva põldu kündvale neegerorjale. Ilma nende naisteta oleks ma juba ammu Aegviidu rongi all. Ega mul muud valikut olegi.

    ReplyDelete