Elu tagasilöögid ja sellest, kuidas meestele liiga tehakse

Sellel nädalal läks lõplikult hapuks juba enne käärinud halb aprillinali. 1. aprilli õhtul juhtusin koos kontorist väljuma ühe oma nais- ja juhtkonna liikmest meeskolleegiga. Esimene asus teise kallal aasima, et kuule, koridorides räägitakse, et sinu osakonnas on mingid jamad ja et mingid ümberkorraldused on tulemas. Ühesõnaga umbes, et oled olnud kehv juht ja käivad jutud, et hakkad kinga saama. Ma ei märganudki, et poiss selle peale näost halliks läks ja andsin hagu veel alla, et jajah, ma olen ka kuulnud sellist asja. Naljast ta igatahes aru ei saanud. Tõmbas ennast õhku täis, lasi siis selle korraga pahinal kopsudest välja ning lendas mööda koridori minema kiiremini kui NATO hävitaja ja tigedalt nagu sügisene herilane.

Järgmisel hommikul proovisin asja natuke siluda. Ohver tunnistas naerdes, et oli jah kurjaks saanud ja õhtul kodus isegi lapse peale karjunud, kui see talle aprilli tegi. Ma ütlesin, et ma sain ka 1. aprilli hommikul oma 5-aastase käest tünga, naersime koos ja arvasin, et asi on lahendatud.
Vähem kui nädal hiljem istusin selle sama valdkonnajuhi ja veel ühega koosolekul. Ma ei teadnud, et neil mingi vana lahendamata vimm tuha all hõõgub ja lajatasin kogemata sinna keskele bensiinikanistri. Kärgatust oli vist vähemalt Kuule kuulda ja ka selle möllu keskel sain ma ise ka kenasti kõrvetada. Meestel on mingi selline imelik asi, et kui nad naela seina löövad, peavad vähemalt kolm inimest pealt vaatama ja käsi plaksutama. Soovitavalt naised. Tohutu tunnustusvajadus ühesõnaga. Need kaks tüüpi konkureerivad tihti samade loorberite pärast ja nüüd on tekkinud oht, et teine pääseb esimese eest ühe projektiga seoses Äripäeva kaanele poseerima. Selle sama poisi eest, kes arvab, et oma hea töö eest liiga vähe pai saab ja selle tõttu ka aprillinalja nii südamesse võttis. Ma tegin koosolekul veel ühe ebaõnnestunud nalja sinna otsa, kuidas nad selle pea kahe aasta jooksul, mil mina kodus last kasvatasin, midagi pole ära suutnud teha. Peab muidugi ütlema, et üks asi on nende poolt vahepeal näruselt hooletusse jäätud tõesti.
Kellel on töö üle pea kasvanud, kellel on kodune elu üle pea kasvanud, kellel on ego üle pea kasvanud. Mina ei oska lihtsalt oma teravat keelt hammaste taga hoida. Nüüd on paksu verd palju.

Hakkasin mõtlema, et meestel on naistega võrreldes ikka raske elu. Ühiskond ootab neilt meeletult palju: nad peavad olema edukad, tegema karjääri, omama ilusat autot, naist, tegelema lastega, olema abikaasa suhtes tähelepanelikud ja truud, head välja nägema ja tuhat muud asja. Ma kujutan ette, et kui mees on ka majja põhilise sissetuleku tooja, on pere hakkama saamise eest üksi vastutada päris kena psüühiline koorem. Seda suurem on hirm oma palgatöö kaotuse pärast. Kui nüüd keegi, eriti mõni naine, peaks su kallal norima tulema, et sa tegelikult kottigi ei oska ja koondamisteade on juba printeris soojas, siis võib katuse pealt ära visata küll.
Naisena on mul lihtne. Mul on kaks väikest last, kes on puhtad, mängitud ja kellele ma vähemalt korra päevas sooja toitu teen. See on sisuliselt kõik, mida vaja, et naine ühiskonnas aktsepteeritud oleks. Emana eeldatakse minult tunduvalt vähem, ka laienevad mulle mitmed sotsiaalsed lisagarantiid. Rääkimata sellest lisaboonusest, et ma ei pea igal hommikul habet ajama.