2015/04/22

Kohad, kus töökaaslaseid kohata ei taha

Talveperioodil käime lapsi ujutamas minu töökoha lähedal asuvas spordikompleksis. Meil on küll kodu juures ka tunduvalt suurem veekeskus, aga selle raha eest, mis seal ühe täiskasvanu pileti eest maksma peab, saame teises kohas terve perega ujutud ja jääb veel üle ka. Asja miinus on see, et odavam ujula pidevalt mu töökaaslaseid täis. Mulle meeldivad mu kolleegid küll väga, aga vot avalik dušširuum pole just päris see koht, kus ma nendega suhelda tahaks. Alati on hirmus piinlik, kui mõni neist sulle saunapunasena sorakil juustega tselluliit ja pintsel välkumas riietusruumi kitsas kapivahes oma palja tagumikuga ette jääb. Midagi sellises olukorras nagu eriti rääkida ka ei ole. Järgneva päeva koosoleku agendat pesuväel arutama ei hakka ja katsu sa ise pärast koosolekul tõsiselt võetavana mõjuda inimese ees, kes teab, milline sa alasti välja näed.
Võib muidugi ka hullemini minna. Ükskord juhtusin spordiklubis kõrvuti dušši alla oma endise poiss-sõbra uue neiuga. Tänu Facebookile teadsime me muidugi mõlemad, kes teine on, aga pidime tegema nägu, et ei tea ja eriti ei huvita ka. Väga ebamugavad hetked olid.

Teine koht on toidupood. No ei meeldi mulle intiimhügieenivahendeid kassalindile laduda, kui mõni töökaaslane su selja taga järjekorras seisab. Ja ma tõesti ei taha näha, milliseid kondoome, libesteid vmt tema ostab.
Kunagi korraldas mu mees oma sünnipäeva ühe oma töökaaslasega kahasse. Neil jäi kokkulepe nii, et töökaaslane hoolitseb toidu ja peokoha ning minu mees jookide eest. Kokku oli pidu planeeritud 30 inimesele. Läksime siis poodi kogu seda kraami kokku ostma. Loomulikult kadus mees kuhugi riiulite vahele ja mina jäin üksinda alkoholi pilgeni täis käru lükkama. Ja kes teine saigi mulle sellisel hetkel vastu tulla, kui mitte meie ostudirektor. Mul oli siis veel laps ka kaasas ja käru oli see autokujuline laste oma, kuhjaga pudeleid täis. Käru hüljata ja teeselda, et tegu pole minu kaubaga ka ei saanud, sest mu laps istus seal sees. Kaalusin käru piinliku sisu varjamiseks võimalust see sügavkülmaletti crashida või alkohol kiiresti kohapeal hävitada, aga selle jaoks ei jagunud enam aega. Ei jäänudki muud üle, kui punastades seletada, et noh, mehe sünnipäev, 30 külalist ja tegu ei ole meie pere tavapärase kolmapäevaõhtuse ostukorvi sisuga või nii.

Kuu aja pärast üks mu alluvatest lapsehoolduspuhkusle minemas. Meil on osakonnas tõsine massirasestumine puhkenud, sest ta on juba neljas inimene viimase aasta jooksul. Vahepeal tekkis mul juba plaan meie toa toolid doktor Sõritsa viljatusravi kliinikule rendile anda, aga üks naisterahvas naaberkabinetist keelas selle ära ja käis lõunapauside ajal regulaarselt meie juures kõiki toole läbi istumas. Ta saab muide nüüd ka lapse suvel. Igatahes käis see minu osakonna neiu täna hommikul ämmaemanda juures korralises kontrollis. Kliinikus rasedate naiste jälgimiseks mõeldud kabinettide uste taga kohtas ta meie ettevõtte tähtsuselt teist meest, kes oli väliselt oma veel mitterasedat kaaslast toetama tulnud. Eeldatavasti on tegu tema naisega, aga ega täpselt ei tea ja nüüd on hea ka selle üle spekuleerida. Tegelikult päris armas, kui isa värskelt lapseootel naist niimoodi arsti juures saatmas käib. Eriti arvestades, et tegu on juba üle 40-aastase mehega, kellel rohkem kui üks laps olemas.
Fakt on see, et kuna meil kontoris 60% töötajatest naised on, siis saladuseks see lugu küll ei jää. Isegi mina jõudsin selle juba internetti üles riputada.

2015/04/14

Elu nagu käik tapamajja

Ise ka imestan vahel, mida kõike ma selle nimel tegema olen, et mu lastel tuba soe ja toit laual oleks. Mai alguses pean oma igapäevase leiva välja teenimise jaoks sõna otseses mõttes tapamajja minema. Tööl jookseb minu vastutusvaldkonda üsna tugevalt sisse ka meie emafirma korporatiivse vastutuse programmist tulenev. See tähendab ettevõtte eetilist käitumist igal oma sammul ja sama eeldamast ka oma koostööpartneritelt. Sellel aastal on tugevas fookuses loomade heaolu. Auditeerime erinevates riikides suurema tähtsusega lihatarnijate tapamaju. Jah, nii tobedalt kui see ka kõlab, loomade heaolu tagamiseks tuleb kontrollida, kas nad viiakse tapale neid säästval viisil.

Tegu ei ole millegagi, mida ma õigupoolest tegema peaks - Lätis on meil selleks tarbeks tööl suurepärase kompetentsiga audiitor. Ühel päeval oli minu postkastis temalt kiri, kus ta väga avatult seletas, et nüüd on kätte jõudnud aeg ühe Eesti tapamaja kallale asuda, aga tema seda enam teha ei suuda. Ta ei olevat kunagi suutnud vaadata veiste veristamast ja  pärast 5-6 sigade tapamaja auditeerimast olevat tal tekkinud unehäired, sisemine süütunne ja kontrollimatud äkilised nutuhood. Kusjuures ma pidasin teda üsna emotsioonituks vintskeks naiseks siiani. Ühesõnaga palus ta mul uurida, kas keegi minu meeskonnast oleks selliseks asjaks valmis. Küsisin oma kolmelt lähedal asuvalt alluvalt, aga nemad ütlesid ei. Kuna olen oma Läti kolleegilt aastate jooksul palju head nõu ja tuge saanud, siis keelduda ma ei tahtnud ja vastasin, et olen ise nõus auditid ära tegema. Pärast tuli õnneks välja, et üks küsimise hetkel mitte ruumis viibiv alluv ei tunne loomade veristamise vaatamise vastu mingit psühholoogilist tõrget ja tuleb minuga kaasa mul vajadusel kätt hoidma.

Olen tegutsenud toiduohutusaudiitorina, aga loomade tapaeelne heaolu on minu jaoks uus teema. Minu nõrkenud audiitorist kolleeg tegi mulle õnneks väga hea teoreetilise kursuse, mida jälgida tuleb. Kuidas peab olema korraldatud loomade transport, ajamine, tapaeelne puhkus, uimastamine, noh, siis see asi ja mis sealt pärast tuleb. Ta rääkis ka seda, kuidas hinnata liha kvaliteedinäitajate järgi, kas on kinni peetud loomade heaolu tagamise reeglitest. Väga hariv ja praktilise väärtusega kogemus. Näeb muidugi, mis juttu ma peale auditeid räägin. Olen kunagi paar aastat taimetoitlane olnud. Äkki pöördungi vanade liistude juurde tagasi...

Liha kvaliteet sõltuvalt looma tapaeelsest stressist. Vasakpoolne PSE liha (kahvatu, roosakashall, pehme ja kuiv) viitab looma lühiajalisele tapaeelsele stressile. Tegu on meie kauplustes väga tihti esineva kvaliteediveaga. Keskmine RFN liha (punakasroosa, normaalse konsistentsiga) on nö ideaalne liha. Loomal ei ole tapaeelset stressi esinenud. Parempoolne DFD liha (tume lillakaspunane, jäik, kleepuva pinnaga ja väga vedelikku täis) viitab samuti halvale tapmispraktikale.

Eelmise neljapäeva õhtul töölt koju jõudes tõstsin ühe käega nõudepesumasinast (täiesti geniaalne leiutus ja töötava ema parim sõber!) nõusid välja ning teisega segasin sügavkülmutatud köögiviljadest ja lihapallidest ühepajatoitu kokku. Samal ajal tekkis meil mehega arutelu, kumb õhtul jooksma saab minna. Mina olin viimati trennis käinud pühapäeval ja tema laupäeval. Moraalselt oleks nagu mehel eesõigus olnud seekord. Kuna mina spordiriided enne selga sain, läksin ise. Jooksmast tulles nägin juba kaugelt, kuidas noorem laps mind aknal ootas ja rõõmsalt lehvitas, et emme, emme, emme tuleb! Kõlab armsalt, ainult, et aknal ootamine tähendas püsti olemist väga kitsal laual, kust on üle meetri kukkumist, ühes käes sulav jäätis ja teises keraamiline kruus, mille ta kohe ka klirinal maha virutas. Vaatasin kohe huviga aknast sisse. Mees istus tugitoolis teleka ees, arvuti süles. Sügavkülma uks oli irvakil - järelikult oli laps ennast jälle iseseisvalt jäätisega varustanud. Keegi oli valgele köögiseinale laiali tõmmanud hautatud brüsseli kapsa. Tore, et lapsed ikka köögiviljadest, mida poolakate virgad käed nende jaoks kasvatanud ja meie Eesti Premia kaubamärgi all müümiseks sügavkülmutanud on, lugu oskavad pidada.
Irooniliste märkuste peale, et polegi ammu kedagi EMOsse viia saanud vastas mees külmalt, et las laps ronib kui tahab. Ta on lastega seotud küsimustes ikka maru rahulik. Vahel ajab see ahastusse, teinekord on jälle kasulik. Minu noorem laps on juba üle nädala nutuga hoidja juurde läinud. Reede hommikul istusime viis minutit koos lapsega trepil maas. Tema seletas oma aasta ja kaheksa kuuse piiratud sõnavara ja kehakeele abil pisarad üle põskede voolamas, et ei taha hoidja juurde sõiduks autosse istuda. Tahab hoopis emmega rattaga sõitma minna. Minu närvikava on selle talumiseks liiga nõrk ja nii olengi hommikuti mehel nooremat last viia lasknud. Tema ütleb külmalt, et mis teha, elu on selline. Mina aga oleks nõus enne iga päev viite tapamaja auditeerima kui neid pisaraid nägema.


2015/04/12

Elu tagasilöögid ja sellest, kuidas meestele liiga tehakse

Sellel nädalal läks lõplikult hapuks juba enne käärinud halb aprillinali. 1. aprilli õhtul juhtusin koos kontorist väljuma ühe oma nais- ja juhtkonna liikmest meeskolleegiga. Esimene asus teise kallal aasima, et kuule, koridorides räägitakse, et sinu osakonnas on mingid jamad ja et mingid ümberkorraldused on tulemas. Ühesõnaga umbes, et oled olnud kehv juht ja käivad jutud, et hakkad kinga saama. Ma ei märganudki, et poiss selle peale näost halliks läks ja andsin hagu veel alla, et jajah, ma olen ka kuulnud sellist asja. Naljast ta igatahes aru ei saanud. Tõmbas ennast õhku täis, lasi siis selle korraga pahinal kopsudest välja ning lendas mööda koridori minema kiiremini kui NATO hävitaja ja tigedalt nagu sügisene herilane.

Järgmisel hommikul proovisin asja natuke siluda. Ohver tunnistas naerdes, et oli jah kurjaks saanud ja õhtul kodus isegi lapse peale karjunud, kui see talle aprilli tegi. Ma ütlesin, et ma sain ka 1. aprilli hommikul oma 5-aastase käest tünga, naersime koos ja arvasin, et asi on lahendatud.
Vähem kui nädal hiljem istusin selle sama valdkonnajuhi ja veel ühega koosolekul. Ma ei teadnud, et neil mingi vana lahendamata vimm tuha all hõõgub ja lajatasin kogemata sinna keskele bensiinikanistri. Kärgatust oli vist vähemalt Kuule kuulda ja ka selle möllu keskel sain ma ise ka kenasti kõrvetada. Meestel on mingi selline imelik asi, et kui nad naela seina löövad, peavad vähemalt kolm inimest pealt vaatama ja käsi plaksutama. Soovitavalt naised. Tohutu tunnustusvajadus ühesõnaga. Need kaks tüüpi konkureerivad tihti samade loorberite pärast ja nüüd on tekkinud oht, et teine pääseb esimese eest ühe projektiga seoses Äripäeva kaanele poseerima. Selle sama poisi eest, kes arvab, et oma hea töö eest liiga vähe pai saab ja selle tõttu ka aprillinalja nii südamesse võttis. Ma tegin koosolekul veel ühe ebaõnnestunud nalja sinna otsa, kuidas nad selle pea kahe aasta jooksul, mil mina kodus last kasvatasin, midagi pole ära suutnud teha. Peab muidugi ütlema, et üks asi on nende poolt vahepeal näruselt hooletusse jäätud tõesti.
Kellel on töö üle pea kasvanud, kellel on kodune elu üle pea kasvanud, kellel on ego üle pea kasvanud. Mina ei oska lihtsalt oma teravat keelt hammaste taga hoida. Nüüd on paksu verd palju.

Hakkasin mõtlema, et meestel on naistega võrreldes ikka raske elu. Ühiskond ootab neilt meeletult palju: nad peavad olema edukad, tegema karjääri, omama ilusat autot, naist, tegelema lastega, olema abikaasa suhtes tähelepanelikud ja truud, head välja nägema ja tuhat muud asja. Ma kujutan ette, et kui mees on ka majja põhilise sissetuleku tooja, on pere hakkama saamise eest üksi vastutada päris kena psüühiline koorem. Seda suurem on hirm oma palgatöö kaotuse pärast. Kui nüüd keegi, eriti mõni naine, peaks su kallal norima tulema, et sa tegelikult kottigi ei oska ja koondamisteade on juba printeris soojas, siis võib katuse pealt ära visata küll.
Naisena on mul lihtne. Mul on kaks väikest last, kes on puhtad, mängitud ja kellele ma vähemalt korra päevas sooja toitu teen. See on sisuliselt kõik, mida vaja, et naine ühiskonnas aktsepteeritud oleks. Emana eeldatakse minult tunduvalt vähem, ka laienevad mulle mitmed sotsiaalsed lisagarantiid. Rääkimata sellest lisaboonusest, et ma ei pea igal hommikul habet ajama.

2015/04/03

Magamatus ja makra

Eile hakkasid töökaaslased arutama, kui kaua keegi vabade päevade hommikutel magab. Kes magas kella poole üheksani, kes kümneni, kes üheni päeval. Ma ei osanud muud sekka öelda, kui et ma ei teagi enam, mis tunne võiks olla üles ärgata ilma igasuguse välise sunduseta siis, kui uni on täis magatud. Need, kes omavad või on kunagi omanud väikeseid lapsi, saavad asjast vist kõik aru. Kes seda teed ette võtnud ei ole, siis ma räägin asjad nii ära nagu nad on. Pärast ei saa vähemalt keegi ütelda, et teda hoiatatud ei ole. Puht tehniliselt on mul võimatu lapsele seletada, et kallis tütreke, kuna sa sellise nigela magajana oled sündinud ja kogu sinu rohkem kui aasta ja kaheksa kuu pikkuses elus ei ole olnud ühtainukestki ööd, mil sa ei oleks vähemalt kaks korda ärganud ja keeldunud ilma täiendava sussutamiseta edasi magamast, siis emme tõesti tahaks veel paar tundi magada, kuna juhtub olema laupäev. Palun ära tao talle oma mänguautoga mööda pead ja korra nädalas võiksid sa endale ise hommikueine ette tõsta.

Mis juhtus täna hommikul? On 3. aprill, suur reede ja riigipüha. Keegi idioot, kes internetiavarustes tutvustab end  kui Alli Kassi, oli telefonilt maha unustanud võtta äratuskella, mis ta halastamatult kell 7:30, see on pool tundi enne lapsi ilma igasuguse vajaduseta üles äratas. Kahe väikese lapse kõrvalt on pool unetundi ütlemata väärtuslik. Üle-eelmisel neljapäeval läks muidugi veel hullemini. Üleüle-eelmisel neljapäeval olin käinud Riias ja selle tõttu pidanud hommikul 5:45 ärkama. Olin suutnud telefoni selle ebainimlikult varajase äratuse kuidagi nii sisestada, et see end igal neljapäeval korrata tahtis ja ka nädal hiljem mind kell 5:45 üles sundis. Oleksin tahtnud esiteks telefoni aknast välja visata ja siis ise ka sealt alla hüpata.
Ei ole vaja ikka oma raskes elus lapsi ja ülejäänud maailma süüdistada, kui päris tihti asjad enda lolluses kinni on.

Üks töökaaslastest lohutas mind, et pikkade hommikuste magamiste aeg tuleb. Lapsed kasvavad ja iseseisvuvad uskumatult kiiresti. Kui aus olla, siis ega ma väga ei muretsegi. Vanemast lapsest mäletan, et temast sai "suur laps" kuidagi väga äkki ja ootamatult vara. Ta oli 3-aastane, kui olin üksi juba tund aega vannis ligunenud, aga välja ei osanud tulla. Olin juba nii harjunud, et minu kvaliteetaja iseendaga peab katkestama mõni mürtsatus, klirin või lihtsalt nõudlik hääl: "Emme, tahan...!"
Olin juba üsna krimpsu ligunenud, kui taipasin end ära kuivata ja riidesse panna. Laps istus rahulikult ja värvis oma värviraamatut. Enne seda oli ta külmkapist iseseisvalt kätte saanud endale meelepärase toidu ning mis kõige uskumatum - seda söönud mitte diivanil ja läbustades, vaid laua taga ja taldrikult. Šokk vanema lapse äkilisest iseseisvumisest oli muidugi nii suur, et oli vaja kohe uus hakkama panna. Nii olengi nüüd enam-vähem samas kohas tagasi. Vaikselt hakkab ka nooremal mingi iseteenindusoskus tekkima, aga minu pärast võiks ta sellega veel siiski pisut oodata. Võtsin äsja kaminast tuhka välja ja organiseerisin maja peal muid asju. Noorem laps arvas, et võiks samal ajal mind kaasamata kapist makrat võtta. Tulemus nägi välja umbes selline, nagu oleks kaks kuud nälginud kajakad makrapaki kallal käinud.

Kallis laps, sa tõesti ei pea proovima nii ruttu suureks kasvada. Ma ärkan hea meelega Sinuga koos veel vähemalt tuhandel ööl ja koorin Sulle kuni koolini makraid!

Sinu emme

 
 
 

2015/04/01

Meeste loogika

No proovin, mis ma proovin, aga meeste mõttemaailm ja loogika on teinekord ikka ühed täiesti käsitlematud asjad. Täna hommikul jäi noorem laps isaga kauemaks magama. Ma ei hakanud neid üles ka võtma. Natuke kell kaheksa läbi viisin vanema lapse lasteaeda ja sõitsin ise tööle edasi. Mees siis oli nooremaga millalgi ärganud, lapse hoidja juurde viinud ja ise ka kontorisse suundunud. Õhtul sain hoidjalt kätte lapse, kellele olid hommikul neli aastat vanema õe sukkpüksid jalga tõmmatud.



Püksid ise olid ilusad, terved ja puhtad. Ainult, et lapsele umbes nii 30 sentimeetrit liiga pikad ja lohisesid kõndides umbes sama palju tal järel. Täielik müstika, kuidas mehel oli õnnestunud selle ülearuse sukkpüksihunniku otsa veel jalanõud toppida, aga ega see ei olnudki kõige suurem hämming minu tänases päevas. Õhtul siis uurisin mehelt, et mis tal last riietades arus oli olnud. Mees probleemi ei näinud - laps oli riides ja rahul. Hommikul oli tüdruk just nimelt seda konkreetset paari pükse nõudnud, kuna talle imponeerisid sellel olevad lambapildid. Pooleteistaastase lapse puhul tähendas see siis eufooriliselt elevil olekus sukkpükstele osutamist, "Mää, mää! Anna!", "Siiaaaa!!!" ja "JAAAA!" kilkamist. Noh, tegelikult probleemi vist ei olnudki. Laps oli terve päeva puhastes soojades riietes ja üleni rahul. Hakka või arvama, et on naised need, kes igast väikesest asjast pseudoprobleeme suudavad üles tõmmata.

Tegelikult on tõesti mees see, kes mulle pidevalt naistele omast ebaloogilist ja -mõistlikku käitumist ette heidab. Näiteks poes olevat mu liikumistees täiesti optimeerimata ja ma kasutavat absoluutselt liiga pikki liikumisteid vajalikust tootest A vajaliku toote B-ni jõudmisel. Millest üks keskmine mees eales aru saama ei hakka saama, on see, et kõige otsem tee kahe punkti vahel ei ole sirge. Kui on ikka vaja minna puu- ja köögiviljade juurest kassadeni ning sul on kaasas pooleteistaastana ning viie ja poole aastane laps, siis ei lähe kõige kiirem tee läbi mitte kommide, vaid pesupulbrite riiulite vahelt. Isegi, kui pesupulber on paigutatud hoopis teise poe otsa ning liikumisel tule manööverdada lastele mõeldud autokujulist ostukäru, mis igal võimalusel rataste blokeerumise tõttu külge ette üritab keerata. Ja mina ei saa aru, kuidas mees aru ei saa, et kahe lapsega kommiosakonnast läbi minek võrdub kestvuselt ja kulukuselt marsimissiooniga...