2015/03/22

Näts

Minu noorem laps on kujunenud täielikuks säästuprojektiks. Esiteks on nad mõlemad mul samast soost, mis tähendab, et kogu riidekraam, mänguasjad, spordi- ja  muu varustus rändab 100% vanemalt õelt nooremale. Nende vanusevahe on täpselt ühe päeva võrra väiksem kui neli aastat. Sellel on kaks väga head külge:
  • vanem on auto turvatoolidest, vankrist ja teistest suuregabariitsetest asjadest umbes siis välja kasvanud, kui noorem sinna üsna kohe sisse kasvamas on. Nii ei kulu panipaigas asjade hoiustamisele liiga palju ruumi ja ka topelt ei ole me siiani midagi peale kelkude soetama pidanud;
  • samal ajal sündinutena on nad hooajaliste riiete kandmiseks samadel aastaaegadel 4-aastase intervalliga samades mõõtudes. Kui üks oleks näiteks talve ja teine suvelaps, siis väikelapse kasvukiirust arvestades on selge, et talves sündinud aastasele enam sama saabas jalga ei läheks, mida suvel sündinud pooleaastane omal ajal kandis.
Miinuseid on muidugi ka. Kuna nad mõlemad minu ja selle läbi ka üksteise pisikesed koopiad on ning samu riideid kannavad, lähevad beebipildid maru kergelt segamini.

Nende kolme aasta ja 364 päevase vanusevahe kujunemine on omaette lugu. Minu vanem laps keeras ennast mõned nädalad enne tähtaega tagumikuga väljapääsu poole ja keeldus sündimast nagu loodus neid asju ette näeb. Minu pisut vulgaarse suuvärgiga mees arvas selle kohta, et ta lihtsalt ei tahtnud siia maailma tualeti ukse kõrvalt siseneda. Ega muud üle ei jäänudki, kui keisrilõikeks aeg kirja panna. Arst vaatas arvutist operatsioonigraafikuid, vangutas pead, et kõik operatsioonisaalid on üsna täis, aga 27. juulil ja 31. juulil mõned vabad ajad lõikuseks siiski on ja kumb päev mulle endale rohkem sobiks. Küsimuse kohta, millal mu graafikusse lapse ilmale toomine paremini klapiks ei osanudki algul nagu midagi vastatagi. Kui ennast natuke kogunud olin, avasin, et kuna ametlik sünnitähtaeg algusest peale 31. juuli on olnud, siis võiks sel päeval asja ka ära teha. Ma olen üsna punktuaalne inimene nimelt.
Laps arvas teisiti. 26. juuli õhtul hakkas mul natuke imelik olla. Mitte nii nagu filmides vaadata võib, et naine haarab kahe käega kõhust kinni ja röögatab: "Issandjumal! Laps hakkab sündima!!!", vaid kusagil kõhus tekkis nagu mingi tunne, et vist jah... või siis mitte... või äkki ikka? 27. juuli varahommikul me siiski haiglasse sõitsime ja mõned tunnid hiljem ta varuväljapääsu kaudu ka ilmale aidati. Ühesõnaga vilistas ta juba enne sündi igasugustele tavapärastele meetoditele ja operatsioonisaali broneeringutele. Väga iseteadlik on ta siiani.
Teine laps jäi sündimisega üheksa päeva hiljemaks, kui esialgne prognoos ette nägi. Algselt plaanis olnud 17. juuli asemel tuli ta hoopis 26. ja täitsa ise. Oleks 49 minutit veel viivitanud, oleks ta õega tulevikus ka sünnipäeva jaganud. Ja oma õe asju on ta palju kasutama pidanud. Vähemalt sai ta õe poolt proovimata väljapääsu ja täitsa isikliku sünnipäeva.

Teise lapse saamisega seoses oli mul suur hirm, et vanem võib end kuidagi tõrjutuna tundma hakata. Keegi kusagil kirjutas, et noorema õe või venna sünd on väikelapse jaoks sama, mis siis, kui sinu abikaasa võtaks endale uue mehe või naise ja sulle tullakse veel rääkima, et sa pead seda võõrast armastama ka. Rasedus- ja sünnituspuhkusele jäädes võtsin ka vanema lapse lasteaiast ära. Tahtsin vältida olukorda, et ta tunneks ennast kuhugi ära saadetuna. Ka peale noorema lapse sündi üritasin päeva võimalikult palju vanema huvide kohaselt sättida: hulkusime mööda mänguväljakuid, ikka leidsin veerand tunnikest, et temaga üks-ühele aega veeta, talle natuke raamatut ette lugeda, lauamängu mängida vmt. Ma arvan, et see kõik on väga okei, aga kahjuks on alateadvuses peituvad hirmud endale ka ebatervema väljundi leidnud - olen oma süütunnet ka materiaalsusega kompenseerinud. Minu vanemal lapsel on selgelt liiga palju Legosid, trendimänguasju nagu Zelf`id, My Little Pony`d jmt.

Liiga palju asju. Ja pildil on vist umbes kümnendik. Muide, kuigi need riiulid täiesti organiseerimatud välja näevad, on seal mingi kindel kord ja mäng pooleli. Kui ma vahel koristades mõnd mänguasja liigutan, saadakse sellest kohe aru ja skandaal on taevani, et ma ta mängu segi olevat keeranud.

Kui noorem laps oli natuke alla poole aasta vana oli, tõi mu ema talle jõulukingiks ühe rohelise kõrina. Tabasin end mõttelt, et see on esimene päris isiklik uus mänguasi, mis mu nooremal lapsel oma elus olnud on. Sinnani oli pidanud ta hakkama saama õe vanadega, mida iseenesest täiesti piisavalt oli.
Eelmisel nädalal ostsin vanemale tüdrukule paki Hubba-Bubba mullinätsu. Meil on majas selline kord, et poes käimisel saab laps endale ühe mõistlikus hinnaklassis asja valida. Seekord läks siis roosa näts loosi. Kuna mu väiksem laps mullinätsu jaoks veel liiga noor on, palusin vanemal Hubba-Bubbaga kuidagi nii majandada, et noorem haisu ninna ei saaks ja kadedust ei tekiks. Pooleteistaastast ei tasu siiski alahinnata. Loomulikult noorem aru, mis teoksil. Üsna varsti oli ta prügikastist välja õngitsenud tühja Hubba-Bubba nätsupaberi. Nii käis ta pikalt ringi tühi prügikastist võetud nätsupaber näpus, nuusutas selle võltsitud maasikalõhna ja oli ise seejuures nii õnnelik, nii õnnelik... Minu väike kallis säästulaps. Ausalt öeldes tunnen ma end vahel kohutava emana.

2 comments:

  1. Minu tüdrukutel on vahet vaid kaks aastat ja kümme päeva, aga nii palju tuttavaid tähelepanekuid on su jutus. Välja arvatud nätsupaber. Aga kes teab, mis vajatud saladusi mu noorem endas hoiab :-)

    ReplyDelete
  2. Killuke on väga kaunis naisterahvas

    ReplyDelete