2015/03/29

Loomaarmastusest mitme nurga alt

Kassid on lapsepõlvest saadik minu lemmikloomad olnud. Nad pehmed ja armsad, samas vastupidavad, tugevad, plastilised ja nutikad ellujääjad. Tõeline looduse ime. Oleks evolutsioon neile veel mürgihambad ja tiivad andnud, oleks tegu tõelise üliliigiga ja täna valitseksid nad inimese asemel maailma.

Lapsehoolduspuhkuselt naastes leidsin kontorihoovist sinna vahepeal püsiasukana kolinud kassi. Keegi tark - kahtlustan turvameest - oli ühel päeval hakanud seda looma toitma ja nüüd ta lihtsalt ei lähe ära. Pole midagi imestada ka. Kuigi ma kasse armastan, on mul nüüd probleem. Kontorist suuremal alal käideldakse meie territooriumil ülisuurtes kogustes toitu, ka kõrge riskiteguriga tooteid nagu liha ja pakendamata kaup. Kass mulle meeldib. Mulle ei meeldi kassikarvad, parasiidid ja haigused mida ta kanda võib. Mulle ei meeldi teised kahjurid, keda kassi toidukauss kohale võib meelitada. Mulle ei meeldi võimalus, et kass leiab tee lattu poegima lipsata.

Probleem

Oleme majas toiduohutuse tagamiseks juurutamas uut kvaliteedijuhtimissüsteemi, mis esialgsete plaanide kohaselt poole aasta pärast sertifitseerimisele võiks minna. Iseenesest ei keela kvaliteedistandard kassi territooriumil. Ta tuleks sisse kirjutada riskianalüüsi. Olenevalt analüüsi tulemustest võib tema ohjamiseks vaja minna eraldi protseduuri. Inimene minus väga tahaks seda protseduuri kirjutada. Kvaliteedijuht minus keeldub seda tegemast. Sellise pseudoprobleemi pärast ei ole mõtet bürokraatiat kasvatada ja meie monsterdokumendihunnikut veelgi suuremaks ajada. Protseduur või mitte, aga kui Inglismaalt saabunud toiduohutusaudiitorit ettevõtte uksel esimese asjana tänavakass tervitab, on see kõike muud kui väärikas. Või isegi audiitor audiitoriks. Kassi lögased toidukausid 360-miljonilise käibega 2700 töötajaga ettevõtte peaukse kõrval on ebaväärikas juba iseenesest.

Rüüstatud kassi toidukauss majaseina ääres. Suurem hall kast on näriliste mürgisöödaga püünis. Kui nüüd kass peaks leidma mürki söönud poolsurnud hiire ja selle ära sööma, võib kass ise mürgistuse saada. Võib ju mõelda head, aga sellises kohas kassi toita on talle endale ohtlik.

Keegi midagi ette võtta ka ei taha. Meil on haldus-, büroo- ja turvajuhid ning mitukümmend erinevat spetsialisti, kes võiksid territooriumi heakorrast huvituda, aga räpased toidunõud vedelevad kuude kaupa ukse taga. Tegevjuht vaatab mulle üht silma pilgutades otsa ja ütleb: "We have to do something about the cat..." (me peame kassi osas midagi ette võtma). Osade meelest on kass armas, teiste meelest sobimatu, aga keegi ei taha radikaalseid samme astuma hakata. Mismõttes pean mina midagi ette võtma? Mina, kes ma olen ühel perioodil oma elust käinud regulaarselt kasside varjupaigas vabatahtlikuks, neid ravinud, toitnud, nende liivakaste rookinud, raha annetanud, tänavalt leitud poolsurnud vedelikupuuduses ja põletikus paarinädalase kassipoja endale koju tassinud ja elule aidanud!

Mul on üks Tartu eramajade piirkonnas elav linnuarmastajast ja kassivihkajast sõber. Muus osa on meil elule üsna sarnased vaated. Ainult, et mina armastan kasse, tema aga vihkab neid. Üsna pikalt vaatasime sellest põhimõttelisest vastasseisust iroonilise lõõbi abil mööda. Kuni mu sõbra aias omavolitsevate naabrite kasside teema järjest enam eskaleerus. Üks naabri kassidest käis tema tulbipeenras ja vist ka mujal regulaarselt kakal. Minu tuttav oli kassi juba korduvalt koos väikese rahalise annetusega varjupaika viinud. Omanik lunastas looma ikka uuesti välja. Siis leiutas mu tuttav midagi, mida ise kutsus kasside püüdmise ja mullastamise lõksuks. Ma isegi ei tahtnud selle tööpõhimõttest midagi kuulda. Tulemus oli selline, et mõned päevad hiljem oli terve tänav täis kassi pildiga plakateid tekstiga umbes kus on meie armas kiisu, kas keegi on meie armsat kiisut näinud.
Peale selle kuulmist tahtsin ma esimesel hetkel oma kassiroimarist tuttavaga kõik suhted katkestada. Pärast hakkasin mõtlema, et kahjulugu küll, aga kui oled ikka kolm korda lühikese aja jooksul pidanud oma armsat kiisut varjupaigast ära toom, siis võiks omaniku peas ikka mingi ohutuli põlema lüüa.

Mina kasse püüdma ja mullastama ei hakka. Mul on pool aastat aega asi pehmete meetoditega lahendada. Esimese asjana viskasin ära kassi toidukausid lootes, et kassi söötja vihjest aru saab ja kass ise mujale toitu lunima läheb. Järgmisel päeval oli ukse taga uus kauss värske konserviga. Ohkasin ja tegin kontori peal väikese ringi jagades selgitusi teemal ärge toitke kassi kui te ei taha, et tarbijad meie toodetest kassikarvu ja -poegade osi leiaksid. Vastukaja oli seinast seina. Turvaosakonna tursked tegelased vaatasid mind selliste nägudega, nagu oleks ma neil just palunud pensionipäeval vanadekodu röövima minna. Osad arvasid, et mis mõttes, see kass tuleks pikema jututa maha lüüa ja oleks pidanud seda juba ammu tegema. Nojah, rääkima on kõik kõvad mehed, aga nagu näha pole kuude kaupa keegi reaalselt midagi teha suutnud. Üldiselt saadi asjast vist siiski aru ja uusi kassi toidunõusid nädala jooksul silma pole vähemalt jäänud. Neljapäeva õhtul koju minnes leidsin kassi kerratõmbunult parkla haljasalat eelmise aasta muru sees õnnetult magamas. See loom oli vurrukarvadest sabaotsani üks suur haledus. Ma olen ise vist pehmete meetodite jaoks liiga pehme. Olin sealsamas valmis poodi tormama ja talle veise sisefileed ning forellimarja ostma. Meenutasin kiiresti, kuidas mu alla aastane laps suvel mänguväljakul liivakastist vaklu täis kassikaka üles kaevas, sinna sõrmed sisse suskas ja siis neid suhu tahtis ajada. Selle mälestuse abil sain südame õnneks uuesti külmaks, istusin autosse ja sõitsin minema.

Ma tõesti ei taha kasvõi kaudselt oma käsi meie kontorikassi verega määrida. Sertifitseeritud kvaliteedijuhtimissüsteemi tahan ma küll. Pekki, lõppude lõpuks sõltub mu aasta boonus sertifikaadi saamisest ja ma kavatsen osa rahast ka hulkuvate kasside hüvanguks annetada. Täielik saatuse iroonia.

4 comments:

  1. Ehk oleks mõistlik kassike kinni püüda ja talle kodu leida või varjupaika viia? Näeb teine väga armas välja ja kui ta just väga metsik ei ole, peaks see mitte just ületamatu ülesanne olema. Jääb kiisu ellu ja tooted kassikarvadeta :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul oli endal sama mõte esimese asjana. Keegi kontoripealt ütles, et mõni aeg tagasi olevat ta juba ühe ringi varjupaika teinud. Lõhnab selle järele, et kassil on olemas kiip ja ka teine kodu, kus teda siis nii hästi ei toideta.

      Delete
  2. Ega see kassivihkaja ometi naabriga rääkida tahtnud? Või vähemalt hoiatada, et löön su kassi nüüd mättasse? Ma saan aru, et kaka võib olla hüsteeriasse ajav, aga no anna abi...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seal oli vist selline probleem, et kass ei olnud pärit mitte mõnelt naaberkrundilt, vaid mõnelt kaugemalt ja omanikku ei andnud kindlaks teha. Õigus oleks nagu mõlemal poolel ja samas mitte kummalgi. Inimesel on õigus armastada kasse ning inimesel on õigus armastada linde ja tulpe. Kehtivaid õigusnorme rikkusid ka lõpuks mõlemad.

      Delete