2015/03/01

Lehtersokid

Mu mehel oli üks näru paar vanu narmendavaid rohelisi villaseid sokke, mida ta vahel talvel armastas toas kanda, kui ilmad jahedad või nina natuke nohune. Ma proovisin nii hea kui halvaga: lubasin talle uued sokid kududa, ähvardasin vanad salaja konteinerisse viia või neile meie kaminas avalik põletamine korraldada. Mees vastas kõigele kõikumatult, et tema ei soovi mingeid uusi sokke, vanad on veel head küll ja pealegi - need on ta ema kootud!
Lõpuks oli nendest villastest sokkidest säilinud vaid sääreosa ja jalalabapealne, mida paar allesjäänud tallaalust lõnga kinni hoidsid. Ükskord, kui mees kodust ära oli, jäi sellises olekus sokike mulle keset koristamistuuri näppu. Viisin oma teise ähvarduse, selle prügikasti viimise kohta käiva, täide. Kahjuks ei leidnud ma teist sokki ja pidin vaid ühe äraviskamisega piirduma. Õhtul koju jõudes avastas mees õige kiiresti, mis päeval sündinud oli ning asus mult teist sokki taga nõudma. Tunnistasin süü ausalt üles. Peale seda loivas mees kaks päeva üksik allesjäänud hargnev sokk jalas, surnumatja ilme näol mööda maja ringi ja halas, nagu oleks ma äsja ühe meie lastest salaja Aafrika hõbedakaevandustesse eluaegseks orjaks müünud. Seda südantlõhestavat vaatepilti nähes natuke leebusin ja natuke ei leebunud ka. Nii kui sobiv hetk tekkis, saatsin ka teise poole vanast sokipaarist esimesega sama teed. Samas haarasin vardad, et mehele uued sokid kududa, et tal ikka jalad kenasti soojas oleks. Eks ma sisimas muidugi lootsin, et ta võiks natuke ka rõõmustada, kui tänapäeval keegi veel mehele sokke kududa viitsib. Puhas naiivus.

Kui umbes kolmandik sokki valmis oli, palusin mehel seda jalga proovida ja jäin ise imetlevat kiitust ootama. Selle asemel porises tema: "Ma ei taha neid sokke! Need on mingid nõmedad lehtersokid."
Lehtersokid on tema kõnepruugis lehtrikujuliseks veninud sääreosaga sokid, mis kuidagi jalas ei püsi. Ütlesin, et ma koon neid sokke täpselt sama moodi nagu ta ema sokid tehtud olid ja need ei veni välja. Mees vastas selle peale, et igaljuhul ei ole need sokid nagu ta ema tehtud ja kindlasti venivad. No selge siis. Käi tööl, majanda kahte väikest last ja 130-ruutmeetrist majapidamist, koo sokke ning siis kuula, kuidas kõik valesti on.

Tulevane lehtersokk. Mees on rääkinud.
See on väga tüüpiline minu mees ja selle pärast ma isegi ei viitsi ärrituda - küll ta neid sokke veel kandma ja kiitma hakkab. Ämmaga võistlemast olen nagunii ammu loobunud. Pole ka mõtet, sest oleme muide enamuses maailma asjades mehe emaga samal arvamusel. Iseendaga vaidlemine võib inimese skisofreeniliseks muuta.

Ükskord, kui maalt mehe vanemate juurest tulime, hakkas mees heietama, et miks mina kunagi poest seda head leiba ei too, mida ta ema ostnud oli. Ja meil oli täpselt see sama Vänrda ökoleib, mida ta vanemate juures sõi, samal ajal kodus köögis korvis olemas!

Kui viimane kord Rootsis käisime, otsis mees endale laevast reisiajakirja GO. Sellest järeldasin, et ju siis teda selline lugemine huvitab. Jõulukingiga hädas nagu tavaliselt, otsustasin viimaste jõulude ajal talle GO aastatellimuse kinkida. Saatsin nädal enne jõule toimetusse vastavasisulise e-kirja ja jäin tellimuse kinnitust vmt ootama, mille saaks siis välja printida ja kena ümbrikuga jõuluõhtul kuuse alla sättida. Mida ei tulnud, oli vastus GOst. Pole hullu, sest meie majas on romantikat umbes sama palju kui jalamatis porisel novembriõhtul. Vahel, kui suvehommikul pastellides päikesetõusu ajal udus ujuvatest heinamaadest mööda sõidame, hakkan mina heietama mõtteid soojade ja külmade õhumasside kohtumisest. Mees seletab samal ajal midagi heina kaarutamisest ja traktoritest.
Peale seda, kui esmase armumise tuhin mööda läks, ei toonud ta mulle mitu aastat lilli. Ma vahel moepärast nokkisin teda selle tõttu ja nii on ta jälle hakanud paar korda aastas kimbuga koju tulema. Välja näeb see nii, et viskab paberis lilled lauaservale ühmab: "Näh, Kass, pane vaasi! Kodus süüa ka midagi on või?"
Ühesõnaga ei ole maitsekalt pakendatud kingi  kuuse alt puudumine probleem. 24. detsembri õhtul ütlesingi moka otsast mehele, et jõuluvana on talle järgmiseks aastaks GO ajakirja tellinud. Selle peale tegi mees suured silmas ja uuris, miks ma talle selle mõttetu ajakirja tellisin. Mina vastasin, et ta Rootsis käies ju luges seda. Selle peale seletas mees, et laevas lihtsalt ei olnud ühtegi normaalset ajakirja müügil, mida lugeda. Kuna GO tellimust nagunii ära ei olnud kinnitanud, siis mõtlesin, et las see asi jääb siis pealegi.

Jaanuari keskpaigas, kolm nädalat peale tellimuse tegemist, saatis GO mulle lõpuks vastuse ja arve. Mõtlesin juba peas valmis kurja kirja teemal, mida te laiskloomad õige arvate, kui kolm nädalat ei suuda tellmust ära kinnitada, inimesed teevad üksteisele kinke ja nii. Olgu peale, et pühad ja puhkepäevad on vahel, aga selle kolme nädala sees oli ka üle 10 tööpäeva ja kui ikka nii kaua kedagi kirjadele vastamas pole, on viisakas meilile out-of-office teade peale panna ja sellise suhtumisega võivad nad oma ajakirja Marsile missioonile saata. Hakkasin juba GOle sellesisulist vastust kirjutama, aga siis mõtlesin, et mis ma ennast ikka võõra inimese peale välja elan ja parem ignoreerin neid. Äkki saavad isegi aru, et ma seda tellimust ei taha enam.
Kuigi ma arvet tasunud ei olnud, leidsin veebruarikuu alguses oma postkastist ajakirja GO värske numbri. Panin selle lauaservale, ütlesin mehele, et näed, mis meil postkastis oli ja mõtlesin, et nojah, tuleb GOle see sõimukiri siiski ära saata. Mees võttis ajakirja, istus diivanile ja ei tõusnud enne püsti, kui see kaanest kaaneni läbi oli loetud.
"Kass, kas seda head ajakirja tuleb ikka veel meile?" tahtis mees teada.
Ütlesin et tuleb küll, läksin arvuti taha ja maksin GOle arve ära.

Nii olen üsna kindel, et kui ma lehtersokid valmis koon, kannab mees need lõpuks rõõmsal meelel ribadeks ja nõuab uut paarigi.



11 comments:

  1. Jumal jumal Alli sa kirjutad nagu Balsakk.
    Lugesin ja ei saanud aru kus ma olen, mis kell on, mis mu ümber toimub, enne, kui lugu ära lõppes. Siis hakkas tasapisi tomuma "returning to reality".

    ReplyDelete
  2. Alli, viska see toidukeemiku töö kus seda ja teist.
    Jää koju ja asu kirjutama, novelle, romaane, lühijuttusid, vesteid, blogikandeid, ... mida iganes. Sina kirjutad ja meie loeme, usu, sellest võidame kõik.

    ReplyDelete
  3. Ühtin ülaltooduga! :-) Lausa lust lugeda!

    ReplyDelete
  4. Mmmmm, killuke,
    mis kaunis naine

    ReplyDelete
  5. Palun veel lugemist!
    (aga tegelikult kirjuta ikka täpselt niipalju kui isu ja on ja materjali jagub. Siis on kindel, et lugudest see säde ei kao)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ikka rohkem, rohkem kui mullu tuleb kirjutada. Ning otse loomulikult rohkem kui tunamullu. Sädet polegi nii väga vaja, peaasi et on intriigi ja draamat ja ärapanemist ja sellist imelikku värinat (teate küll nagu õudusfilmi vaadates peale tuleb).

      Delete
  6. Sellega on jah nii, et enamus lugusid minu elus sisaldab hetkel erinevaid bakterite ja molekulide nimesid. Iseenesest põnev maailm, aga niisama lugemiseks vist natuke kuivad teemad.

    ReplyDelete
  7. Ära muretse Alli, ongi hea, baktereid on palju, kirjuta nad kõik üles, tekst saab pikem ja meil jälle mõnna lugeda.
    /Voldemar

    ReplyDelete
  8. Karm, väga karm on meie kangelanna elu. Eriti läks mulle hinge see koht -

    "Käi tööl, majanda kahte väikest last ja 130-ruutmeetrist majapidamist, koo sokke ning siis kuula, kuidas kõik valesti on. "

    Tahaks lohutada. Aga sensitiiv ütles mulle et igaüks peab ise oma karmaga toime tulema. Kurb ikka.

    tervitustega Joakim (loodame et läheb kergemaks)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Päevad ei ole vennad. Eks elus ole nii helgemaid kui raskemaid hetki. Eile ei olnud näiteks veel pool tööpäevagi mööda saanud, kui juba kaks inimest oli jõudnud ähvardada mind kohtusse anda. Täna tuli tegevjuht ise välja mõttega, et minu osakonnas võiks üks töötaja rohkem olla. Isegi, kui see idee ei peaks realiseerumiseni jõudma, on ikka tore, kui lisavägede andmist vähemalt kaalutakse.

      Delete
  9. Alli, millal see bakterite lugu tuleb? Väga ootan.

    ReplyDelete