Kus on lapse jutus tõde?

Imelised on need tarkuseterad, mida laps teinekord lasteaiast endaga kaasa toob. Täna hakkas vanem laps minult uurima, kas hamstrid karated oskavad. Seletasin talle ära, et äärmisel juhul ainult multikates ja pärisin omakorda, millest selline küsimus. Vastuseks sain, et tema lasteaiakaaslasel Edmondil olevat üks selliste võimetega hamster. Lähemal uurimisel selgus siiski, et hamstri saab Edmond alles siis, kui nad uude majja kolivad - hetk äratundmist, ka mina olen lapsele kodulooma võtmise lubaduse sama ebamäärase tulevikuväljavaatega sidunud - ja Edmond alles kavatseb oma tulevasele hamstrile karated õpetama hakata.

See suur maailm on väikese inimese jaoks ikka üks keeruline koht küll. Pole ime, kui teinekord tõelisus väljamõelduga vahetusse läheb. Peale hamstriküsimuse lahendamist tahtis ta teada, mida tähendab legend ja vastas ise sealsamas, et tegu on väga vana muinasjutuga. Edasi tekkis küsimus, kuidas neid legende teatakse. Ütlesin, et inimesed on juba ammu üksteisele seda kõike edasi jutustanud ja nii need lood meieni jõuavad. No ja siis tuli näiliselt täiesti teemat mitte puudutav küsimus:
"Kas lõvid ja tiigrid on päriselt ka olemas?"
Lego´l on välja töötatud koltside seeria Chima, mis sisaldab mitmeid loomakujulisi tegelasi, keda legendielukate nime all müüakse. Teiste hulgas on seal näiteks ka lõvi legendielukas. Minu vanem laps on suur Lego Chima austaja. Kui nüüd legend on muinasjutt ja lõvi legendielukas, on küsimus, kas lõvid on päriselt ka olemas, täiesti õigustatud.

Kui mu vanem laps alles äsja lasteaias käima oli hakanud, jäi ta ühel õhtul otsustavalt keset kööki seisma ja nõudis suitsu. Juba enne tema kollektiivi lubamist oli mu alateadvuses peidus eelarvamus, et ta sealt halbu kombeid koju võib tuua. Suitsu küsimise läbi tundusid mu hirmud tõelisuseks saanud olevat. Tegelikult tahtis ta hoopis, et ma talle külmkapist suitsuvorsti ulataksin.

Umbes pool aastat hiljem hakkas ta lasteaiast tulles mulle suure elevusega jutustama, kuidas päeval oli nende rühma tunginud Äblikmees, ühte poissi labidaga peksnud ja muidu palju segadust tekitanud. Aga mis päriselt juhtunud oli? Õuesoleku ajal oli nende rühma mänguplatsile jalutanud Ämblikmehe pildiga mütsi kandev poiss ühest vanemast rühmast, kes kogemata üht last liivakasti mängukühvliga riivas ja kasvatajate korraldustele oma rühma õuealale naasta ei allunud.

Ühel õhtul saabus mu laps lasteaiast koju niiskete sokkidega. Kui ma teada tahtsin, miks nii, oli tal valmis pikk lugu sellest, kuidas õpetaja oli päeval tervet rühma sundinud nii sügavast lombist läbi minema, et vesi üle kummiku ääre voolas. Edasi läks lugu veel haledamaks. Lõunasöögiks olevat personal veel neile kõigile meelega nii väikesed portsud ette tõstnud, et lastel kõhud korisesid ja rühma kollektiivne näljahäda saabus.
Oma vanema lapse vahetut siirust teades seda hirmu mul ei ole, et temast patoloogiline valetaja võiks kasvada. Pigem pelgan, et sellest tüdrukust hoopis kirjanik sirgub.