2015/03/11

Kuidas ma naistepäevaks lillede asemel kive sain

Pühapäeval oli naistepäev. Kingisaak oli vägev, aga naisena ei saa ma lihtsalt teisiti, kui pean ikka natuke virisema. Reedel meeskolleegide poolt kingitud roosil olid küljes okkad, mis mu näpu ära veristasid. Laupäeval täitis mees oma vana lubaduse ja ladus koos vennaga mu uue ratta kokku. Uhke näeb välja ja raam on korralik, aga kui lähemalt vaatama hakata, siis selgub, et rattale on alla pandud mu mehe ratta vanad jooksud. Üldse on ta mulle ratta ladunud sellise, millega ta ise sõita tahaks, mitte sellise, mis mulle meeldiks. Korra rattale otsa vaadates palusin tal esimese asjana lenksu kõrgemale tõsta. Selgus, et ei saa. Endise rattasportlasena on tema jaoks oluline, et ratas võimalikult kerge oleks ja nii on lenksu post kaalu optimeerimise mõttes nii lühikeseks saetud, et seda tõsta kuidagi ei anna. Mees muidugi arvas, et enne, kui midagi muutma hakata, peaks ma rattaga ikka natuke sõita ka proovima, mis on ka iseenesest õige. Enne kritiseerimist tuleks asi ära katsetada. Pealegi ei olnud ma enne täpsustanud ka, milline see ratas siis täpselt olema peab. Nüüd ei ole kedagi süüdistada, kui valesti on. Õigupoolest oli minu ainus nõudmine rattale see, et lapse rattatooli peab sinna kinnitada saama. Kui nüüd mehel seda teha palusin selgus, et süsinikraamile seda väga soovitav külge panna ei olegi. Ma arvan, et pekki see raamigarantii ja peaks ikka panema. Parem ikka, kui laps kukil turule või poodi sõita.



Kuna 8. märtsil naisel hommikuputru vaaritada ei sobi, läksime pühapäeval hommikusöögile lähedal asuva kohviku bufeesse. Koht ise oli mõnus, laud räpane, toit keskpärane ja üks võõras mees üritas mu juusturulli pihta panna. Naistepäeval! Tõstsin endale saiakeste korvist viimase juusturulli taldrikule, panin taldriku korra maha, et ise kohviautomaadiga opereerida ja juba osutaski üks suvaline arvates, et see on ei kellegi oma, minu saiakesele ja uuris oma abikaasalt, kas see juusturulli tahaks. Õnneks ei tahtnud ja mul ei olnud vaja oma toidupalakese pärast võitlusesse asuda.

Lillede asemel tõi mees mulle naistepäevaks saunakerise jaoks uued kivid. Vanad, lõigatud graniidist, ajasid hirmsasti musta sodi välja. Uued on ilusad ja valged, aga kerisesse mahub neid umbes kolm korda rohkem, kui toodi. Väike lootus oli, et kui ta mulle nüüd sünnipäevaks ka lillede asemel kive peaks tooma, oleks juba enam-vähem. Täna, kui mees töölt koju tuli, suri selles osas ka viimane lootuseraas. Esimese asjana kuulutas ta, et kavatseb mu sünnipäeval Pariisi viia. Normaalne oleks vist rõõmustada, aga mina kavatsen selle plaani juba eos lämmatada. Ma ei ole mehega kaks aastat kuhugi kaugemale reisinud ja ei kavatse seda ka edaspidi teha.
Kaks aastat tagasi käisime poolseljakotireisil Türgis. Olime just bussiga Loode-Türgist Istanbuli saabunud. Edasi oleksime pidanud leidma metroopeatuse, õige liini, natuke sõitma, leidma trammipeatuse, õige liini, natuke sõitma, leidma õiged tänavad, natuke kõndima ja hotelli jõudma. Meie reisimine käib muidu nii, et mina uurin välja, mis, kus, kuidas, kuhu, kui palju maksab, kas on vaja broneerida ja teised sellised asjad. Seekord olin meest palunud, et kas ta võiks kodutöö teemal, kuidas bussipeatusest hotelli saab ise ära teha. Istanbuli bussijaam kujutab endast muide 250-tuhanderuutmeetrist mitmekordset garaaži, mida läbib päevas üle poole miljoni inimese. Ühesõnaga on tark varem välja uurida, kus korrusel millises nurgas buss täpselt peatub ja kus metroojaam asub. Bussilt maha tulles jäi ta tähtsa näoga keset seda paabelit seisma ja minu äreva "Nooh, kuhu nüüd?" peale vastas ainult: "No ma tean, kus suunas hotell olema peaks."
Nii ma seisin peale kuuetunnist bussisõitu kaheksandat kuud rasedana 3-aastane laps süles keset lõunamaist kära, palavust ja räpasust 15 miljoni elanikuga linnas teadmata kohas ja tema ütleb, et teab suunda. Vist. Sel hetkel tahtsin ta ära kägistada, aga kui seda tegema hakkasin, silmasin hoopis üle ta õla paistmas metroopeatust tähistavat M-tähte. Tänu sellele uskumatule kokkusattumusele on ta siiani elus.
Peale seda ongi nii, et kui tema ütleb, et lähme Pariisi, siis mina ütlen, et pigem mitte. Eriti, kui ta kõik ise organiseerida lubab.

Muide, ma ei ole ainus naine, kes mehe romantiliste plaanide üle rõõmustada ei oska. Minu ülemus lendas täna viieks päevaks oma abikaasaga Viini puhkama ja ooperisse. Ta ei oleks tegelikult vist eriti minna tahtnud, sest homme on meil üks suuremat sorti seminar ja ülehomme temal emafirma juhtkonna koosolek. Vist kõige halvem mõeldav aeg üldse puhkuseks. Keelduda aga ei saanud, sest mees oli talle valentinipäeval need lennuki- ja ooperipiletid pihku pistnud. Sellistel hetkedel lihtsalt ei öelda ei. Lisaks sellele, et mu ülemuse kimbatus minus äratundmist ja empaatiat tekitab, hakkasin aru saama, et kivid on võrreldes vastumeelse puhkusega naistepäevakingina puhas rõõm.

3 comments:

  1. Ilus lugu, aga kurb ka. Seda ta on. Kõik peab ise tegema. Kui minna, siis maale, mitte kuhugi pariisi, viini, amsterdami, seal ju puha neegrid, mustus, tolm, kära, rotid, jõle kraffiti. Arno oli tark poiss, kui rääkis päikesepaistest, järvest, linnulaulust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arnol oli kindlasti õigus, aga samas läks ta lõpuks ise ikka linna ja jäi ka sinna. Teele veel ootas ja ootas...
      Ma hakkasin ka mõtlema, et äkki peaks ikka Pariisi ära proovima. Head tahet ja algatusvõimet tuleks ikkagi tunnustada. Eriti, kui algatus mehe poolt tuleb.

      Delete
  2. Alli, ütle oma aadress. Me saadame sulle lilli. Igal reedel. Ja igal teisipäeval. Naistepäevaks muidugi ka. Seda me ei unusta.

    ReplyDelete