2015/03/29

Loomaarmastusest mitme nurga alt

Kassid on lapsepõlvest saadik minu lemmikloomad olnud. Nad pehmed ja armsad, samas vastupidavad, tugevad, plastilised ja nutikad ellujääjad. Tõeline looduse ime. Oleks evolutsioon neile veel mürgihambad ja tiivad andnud, oleks tegu tõelise üliliigiga ja täna valitseksid nad inimese asemel maailma.

Lapsehoolduspuhkuselt naastes leidsin kontorihoovist sinna vahepeal püsiasukana kolinud kassi. Keegi tark - kahtlustan turvameest - oli ühel päeval hakanud seda looma toitma ja nüüd ta lihtsalt ei lähe ära. Pole midagi imestada ka. Kuigi ma kasse armastan, on mul nüüd probleem. Kontorist suuremal alal käideldakse meie territooriumil ülisuurtes kogustes toitu, ka kõrge riskiteguriga tooteid nagu liha ja pakendamata kaup. Kass mulle meeldib. Mulle ei meeldi kassikarvad, parasiidid ja haigused mida ta kanda võib. Mulle ei meeldi teised kahjurid, keda kassi toidukauss kohale võib meelitada. Mulle ei meeldi võimalus, et kass leiab tee lattu poegima lipsata.

Probleem

Oleme majas toiduohutuse tagamiseks juurutamas uut kvaliteedijuhtimissüsteemi, mis esialgsete plaanide kohaselt poole aasta pärast sertifitseerimisele võiks minna. Iseenesest ei keela kvaliteedistandard kassi territooriumil. Ta tuleks sisse kirjutada riskianalüüsi. Olenevalt analüüsi tulemustest võib tema ohjamiseks vaja minna eraldi protseduuri. Inimene minus väga tahaks seda protseduuri kirjutada. Kvaliteedijuht minus keeldub seda tegemast. Sellise pseudoprobleemi pärast ei ole mõtet bürokraatiat kasvatada ja meie monsterdokumendihunnikut veelgi suuremaks ajada. Protseduur või mitte, aga kui Inglismaalt saabunud toiduohutusaudiitorit ettevõtte uksel esimese asjana tänavakass tervitab, on see kõike muud kui väärikas. Või isegi audiitor audiitoriks. Kassi lögased toidukausid 360-miljonilise käibega 2700 töötajaga ettevõtte peaukse kõrval on ebaväärikas juba iseenesest.

Rüüstatud kassi toidukauss majaseina ääres. Suurem hall kast on näriliste mürgisöödaga püünis. Kui nüüd kass peaks leidma mürki söönud poolsurnud hiire ja selle ära sööma, võib kass ise mürgistuse saada. Võib ju mõelda head, aga sellises kohas kassi toita on talle endale ohtlik.

Keegi midagi ette võtta ka ei taha. Meil on haldus-, büroo- ja turvajuhid ning mitukümmend erinevat spetsialisti, kes võiksid territooriumi heakorrast huvituda, aga räpased toidunõud vedelevad kuude kaupa ukse taga. Tegevjuht vaatab mulle üht silma pilgutades otsa ja ütleb: "We have to do something about the cat..." (me peame kassi osas midagi ette võtma). Osade meelest on kass armas, teiste meelest sobimatu, aga keegi ei taha radikaalseid samme astuma hakata. Mismõttes pean mina midagi ette võtma? Mina, kes ma olen ühel perioodil oma elust käinud regulaarselt kasside varjupaigas vabatahtlikuks, neid ravinud, toitnud, nende liivakaste rookinud, raha annetanud, tänavalt leitud poolsurnud vedelikupuuduses ja põletikus paarinädalase kassipoja endale koju tassinud ja elule aidanud!

Mul on üks Tartu eramajade piirkonnas elav linnuarmastajast ja kassivihkajast sõber. Muus osa on meil elule üsna sarnased vaated. Ainult, et mina armastan kasse, tema aga vihkab neid. Üsna pikalt vaatasime sellest põhimõttelisest vastasseisust iroonilise lõõbi abil mööda. Kuni mu sõbra aias omavolitsevate naabrite kasside teema järjest enam eskaleerus. Üks naabri kassidest käis tema tulbipeenras ja vist ka mujal regulaarselt kakal. Minu tuttav oli kassi juba korduvalt koos väikese rahalise annetusega varjupaika viinud. Omanik lunastas looma ikka uuesti välja. Siis leiutas mu tuttav midagi, mida ise kutsus kasside püüdmise ja mullastamise lõksuks. Ma isegi ei tahtnud selle tööpõhimõttest midagi kuulda. Tulemus oli selline, et mõned päevad hiljem oli terve tänav täis kassi pildiga plakateid tekstiga umbes kus on meie armas kiisu, kas keegi on meie armsat kiisut näinud.
Peale selle kuulmist tahtsin ma esimesel hetkel oma kassiroimarist tuttavaga kõik suhted katkestada. Pärast hakkasin mõtlema, et kahjulugu küll, aga kui oled ikka kolm korda lühikese aja jooksul pidanud oma armsat kiisut varjupaigast ära toom, siis võiks omaniku peas ikka mingi ohutuli põlema lüüa.

Mina kasse püüdma ja mullastama ei hakka. Mul on pool aastat aega asi pehmete meetoditega lahendada. Esimese asjana viskasin ära kassi toidukausid lootes, et kassi söötja vihjest aru saab ja kass ise mujale toitu lunima läheb. Järgmisel päeval oli ukse taga uus kauss värske konserviga. Ohkasin ja tegin kontori peal väikese ringi jagades selgitusi teemal ärge toitke kassi kui te ei taha, et tarbijad meie toodetest kassikarvu ja -poegade osi leiaksid. Vastukaja oli seinast seina. Turvaosakonna tursked tegelased vaatasid mind selliste nägudega, nagu oleks ma neil just palunud pensionipäeval vanadekodu röövima minna. Osad arvasid, et mis mõttes, see kass tuleks pikema jututa maha lüüa ja oleks pidanud seda juba ammu tegema. Nojah, rääkima on kõik kõvad mehed, aga nagu näha pole kuude kaupa keegi reaalselt midagi teha suutnud. Üldiselt saadi asjast vist siiski aru ja uusi kassi toidunõusid nädala jooksul silma pole vähemalt jäänud. Neljapäeva õhtul koju minnes leidsin kassi kerratõmbunult parkla haljasalat eelmise aasta muru sees õnnetult magamas. See loom oli vurrukarvadest sabaotsani üks suur haledus. Ma olen ise vist pehmete meetodite jaoks liiga pehme. Olin sealsamas valmis poodi tormama ja talle veise sisefileed ning forellimarja ostma. Meenutasin kiiresti, kuidas mu alla aastane laps suvel mänguväljakul liivakastist vaklu täis kassikaka üles kaevas, sinna sõrmed sisse suskas ja siis neid suhu tahtis ajada. Selle mälestuse abil sain südame õnneks uuesti külmaks, istusin autosse ja sõitsin minema.

Ma tõesti ei taha kasvõi kaudselt oma käsi meie kontorikassi verega määrida. Sertifitseeritud kvaliteedijuhtimissüsteemi tahan ma küll. Pekki, lõppude lõpuks sõltub mu aasta boonus sertifikaadi saamisest ja ma kavatsen osa rahast ka hulkuvate kasside hüvanguks annetada. Täielik saatuse iroonia.

2015/03/26

Puusalt tulistajad ja mürgiämblikud

Igal kütil oma stiil. On snaipereid, kes sihivad hoolikalt ja teevad asja ühe lasuga vaikselt ära. On hajutatud laenguid kasutavaid jahipüssidest haavlite tulistajaid. Mõned inimesed ei soostu üldse relva pihku võtma ja pauku tegema. Mammutit küll palja käsi ei püüa ja peret nii ei toida, aga vähemalt ei ole muret, et mõni selline lillelaps eales kellelegi liiga võiks teha. Ja siis on veel üks tüüp inimesi, kes tulistavad laskemoona kokku hoidmata kõike, mis liigub. Sedasi täristades võib mõni kuul teinekord märki ka tabada, aga enamus laskemoona läheb siiski ümbrust hävitades niisama raisku. Kui lähedal juhtud seisma, siis vaata ainult, kuidas eest ära saad.

 
Kaugelt vaadates või sündmuste kokkuvõtet lugedes oleks eesmärk nagu täidetud. Kuna sihtmärgile on siiski vähemalt osaliseltki pihta saadud, oleks edulugu nagu olemas ja kõik hästi. Kui vaadata sedasi saadud tabamuste ja raisatud kuulide suhet ning võrrelda saadud kasu sihtmärgi ümbruses toime pandud hävitustööga, on asjad ikka väga paigast ära.

Minu tööandja ridadesse tundub mingite asjaolude kokkusattumiste läbi üks selline puusalt tulistav terminaator sattunud olevat. Alguses võtsin asja teadmiseks ja otsustasin mitte sekkuda. Viimasel paaril nädalal on tulnud välja mitmeid kohti, kus pean oma inimressurssi täristaja poolt kõrvalproduktina süüdatud tulekahjude kustutamisele suunama. Pole midagi teha, pean selle lahmija enda juurde audientsile paluma.
Olukord on ebameeldiv mitmel viisil. Esiteks olen ma meie megaettevõtte püramiidis samal astmel problemaatilise töötaja ülemusega. Endast madalamal asetseva probleemiga tegelemine on paras ajaraiskamine, sama ei taha ma teemat enne tema juhini tõsta, kui olen töötaja endaga otse rääkinud.
Teiseks on kogu see värk nagu palja käsi mürgiämblikule lähenemine. Kui ma olen halb protsesside ja inimeste juhtija, siis astun ma ämbliku lihtsalt laiaks. Kui ma olen keskpärane juht, võtan ma mürgiämbliku oskuslikult nii kätte, et ta mulle viga teha ei saaks, asetan uude kohta maha ja laseksin tal minna suunas, mis minust ja minu tegemistest ohutusse kaugusesse viib. Hea juht suudab tarantli rakendada viisil, mis nii talle endale kui ettevõttele kasu toob, isegi siis, kui see otseselt tema kontrolli all ei ole. Nüüd tuleb ainult välja mõelda, mis kasu ühest automaatrelvaga mürgiämblikust olla võiks...

2015/03/22

Näts

Minu noorem laps on kujunenud täielikuks säästuprojektiks. Esiteks on nad mõlemad mul samast soost, mis tähendab, et kogu riidekraam, mänguasjad, spordi- ja  muu varustus rändab 100% vanemalt õelt nooremale. Nende vanusevahe on täpselt ühe päeva võrra väiksem kui neli aastat. Sellel on kaks väga head külge:
  • vanem on auto turvatoolidest, vankrist ja teistest suuregabariitsetest asjadest umbes siis välja kasvanud, kui noorem sinna üsna kohe sisse kasvamas on. Nii ei kulu panipaigas asjade hoiustamisele liiga palju ruumi ja ka topelt ei ole me siiani midagi peale kelkude soetama pidanud;
  • samal ajal sündinutena on nad hooajaliste riiete kandmiseks samadel aastaaegadel 4-aastase intervalliga samades mõõtudes. Kui üks oleks näiteks talve ja teine suvelaps, siis väikelapse kasvukiirust arvestades on selge, et talves sündinud aastasele enam sama saabas jalga ei läheks, mida suvel sündinud pooleaastane omal ajal kandis.
Miinuseid on muidugi ka. Kuna nad mõlemad minu ja selle läbi ka üksteise pisikesed koopiad on ning samu riideid kannavad, lähevad beebipildid maru kergelt segamini.

Nende kolme aasta ja 364 päevase vanusevahe kujunemine on omaette lugu. Minu vanem laps keeras ennast mõned nädalad enne tähtaega tagumikuga väljapääsu poole ja keeldus sündimast nagu loodus neid asju ette näeb. Minu pisut vulgaarse suuvärgiga mees arvas selle kohta, et ta lihtsalt ei tahtnud siia maailma tualeti ukse kõrvalt siseneda. Ega muud üle ei jäänudki, kui keisrilõikeks aeg kirja panna. Arst vaatas arvutist operatsioonigraafikuid, vangutas pead, et kõik operatsioonisaalid on üsna täis, aga 27. juulil ja 31. juulil mõned vabad ajad lõikuseks siiski on ja kumb päev mulle endale rohkem sobiks. Küsimuse kohta, millal mu graafikusse lapse ilmale toomine paremini klapiks ei osanudki algul nagu midagi vastatagi. Kui ennast natuke kogunud olin, avasin, et kuna ametlik sünnitähtaeg algusest peale 31. juuli on olnud, siis võiks sel päeval asja ka ära teha. Ma olen üsna punktuaalne inimene nimelt.
Laps arvas teisiti. 26. juuli õhtul hakkas mul natuke imelik olla. Mitte nii nagu filmides vaadata võib, et naine haarab kahe käega kõhust kinni ja röögatab: "Issandjumal! Laps hakkab sündima!!!", vaid kusagil kõhus tekkis nagu mingi tunne, et vist jah... või siis mitte... või äkki ikka? 27. juuli varahommikul me siiski haiglasse sõitsime ja mõned tunnid hiljem ta varuväljapääsu kaudu ka ilmale aidati. Ühesõnaga vilistas ta juba enne sündi igasugustele tavapärastele meetoditele ja operatsioonisaali broneeringutele. Väga iseteadlik on ta siiani.
Teine laps jäi sündimisega üheksa päeva hiljemaks, kui esialgne prognoos ette nägi. Algselt plaanis olnud 17. juuli asemel tuli ta hoopis 26. ja täitsa ise. Oleks 49 minutit veel viivitanud, oleks ta õega tulevikus ka sünnipäeva jaganud. Ja oma õe asju on ta palju kasutama pidanud. Vähemalt sai ta õe poolt proovimata väljapääsu ja täitsa isikliku sünnipäeva.

Teise lapse saamisega seoses oli mul suur hirm, et vanem võib end kuidagi tõrjutuna tundma hakata. Keegi kusagil kirjutas, et noorema õe või venna sünd on väikelapse jaoks sama, mis siis, kui sinu abikaasa võtaks endale uue mehe või naise ja sulle tullakse veel rääkima, et sa pead seda võõrast armastama ka. Rasedus- ja sünnituspuhkusele jäädes võtsin ka vanema lapse lasteaiast ära. Tahtsin vältida olukorda, et ta tunneks ennast kuhugi ära saadetuna. Ka peale noorema lapse sündi üritasin päeva võimalikult palju vanema huvide kohaselt sättida: hulkusime mööda mänguväljakuid, ikka leidsin veerand tunnikest, et temaga üks-ühele aega veeta, talle natuke raamatut ette lugeda, lauamängu mängida vmt. Ma arvan, et see kõik on väga okei, aga kahjuks on alateadvuses peituvad hirmud endale ka ebatervema väljundi leidnud - olen oma süütunnet ka materiaalsusega kompenseerinud. Minu vanemal lapsel on selgelt liiga palju Legosid, trendimänguasju nagu Zelf`id, My Little Pony`d jmt.

Liiga palju asju. Ja pildil on vist umbes kümnendik. Muide, kuigi need riiulid täiesti organiseerimatud välja näevad, on seal mingi kindel kord ja mäng pooleli. Kui ma vahel koristades mõnd mänguasja liigutan, saadakse sellest kohe aru ja skandaal on taevani, et ma ta mängu segi olevat keeranud.

Kui noorem laps oli natuke alla poole aasta vana oli, tõi mu ema talle jõulukingiks ühe rohelise kõrina. Tabasin end mõttelt, et see on esimene päris isiklik uus mänguasi, mis mu nooremal lapsel oma elus olnud on. Sinnani oli pidanud ta hakkama saama õe vanadega, mida iseenesest täiesti piisavalt oli.
Eelmisel nädalal ostsin vanemale tüdrukule paki Hubba-Bubba mullinätsu. Meil on majas selline kord, et poes käimisel saab laps endale ühe mõistlikus hinnaklassis asja valida. Seekord läks siis roosa näts loosi. Kuna mu väiksem laps mullinätsu jaoks veel liiga noor on, palusin vanemal Hubba-Bubbaga kuidagi nii majandada, et noorem haisu ninna ei saaks ja kadedust ei tekiks. Pooleteistaastast ei tasu siiski alahinnata. Loomulikult noorem aru, mis teoksil. Üsna varsti oli ta prügikastist välja õngitsenud tühja Hubba-Bubba nätsupaberi. Nii käis ta pikalt ringi tühi prügikastist võetud nätsupaber näpus, nuusutas selle võltsitud maasikalõhna ja oli ise seejuures nii õnnelik, nii õnnelik... Minu väike kallis säästulaps. Ausalt öeldes tunnen ma end vahel kohutava emana.

2015/03/17

Kus on lapse jutus tõde?

Imelised on need tarkuseterad, mida laps teinekord lasteaiast endaga kaasa toob. Täna hakkas vanem laps minult uurima, kas hamstrid karated oskavad. Seletasin talle ära, et äärmisel juhul ainult multikates ja pärisin omakorda, millest selline küsimus. Vastuseks sain, et tema lasteaiakaaslasel Edmondil olevat üks selliste võimetega hamster. Lähemal uurimisel selgus siiski, et hamstri saab Edmond alles siis, kui nad uude majja kolivad - hetk äratundmist, ka mina olen lapsele kodulooma võtmise lubaduse sama ebamäärase tulevikuväljavaatega sidunud - ja Edmond alles kavatseb oma tulevasele hamstrile karated õpetama hakata.

See suur maailm on väikese inimese jaoks ikka üks keeruline koht küll. Pole ime, kui teinekord tõelisus väljamõelduga vahetusse läheb. Peale hamstriküsimuse lahendamist tahtis ta teada, mida tähendab legend ja vastas ise sealsamas, et tegu on väga vana muinasjutuga. Edasi tekkis küsimus, kuidas neid legende teatakse. Ütlesin, et inimesed on juba ammu üksteisele seda kõike edasi jutustanud ja nii need lood meieni jõuavad. No ja siis tuli näiliselt täiesti teemat mitte puudutav küsimus:
"Kas lõvid ja tiigrid on päriselt ka olemas?"
Lego´l on välja töötatud koltside seeria Chima, mis sisaldab mitmeid loomakujulisi tegelasi, keda legendielukate nime all müüakse. Teiste hulgas on seal näiteks ka lõvi legendielukas. Minu vanem laps on suur Lego Chima austaja. Kui nüüd legend on muinasjutt ja lõvi legendielukas, on küsimus, kas lõvid on päriselt ka olemas, täiesti õigustatud.

Kui mu vanem laps alles äsja lasteaias käima oli hakanud, jäi ta ühel õhtul otsustavalt keset kööki seisma ja nõudis suitsu. Juba enne tema kollektiivi lubamist oli mu alateadvuses peidus eelarvamus, et ta sealt halbu kombeid koju võib tuua. Suitsu küsimise läbi tundusid mu hirmud tõelisuseks saanud olevat. Tegelikult tahtis ta hoopis, et ma talle külmkapist suitsuvorsti ulataksin.

Umbes pool aastat hiljem hakkas ta lasteaiast tulles mulle suure elevusega jutustama, kuidas päeval oli nende rühma tunginud Äblikmees, ühte poissi labidaga peksnud ja muidu palju segadust tekitanud. Aga mis päriselt juhtunud oli? Õuesoleku ajal oli nende rühma mänguplatsile jalutanud Ämblikmehe pildiga mütsi kandev poiss ühest vanemast rühmast, kes kogemata üht last liivakasti mängukühvliga riivas ja kasvatajate korraldustele oma rühma õuealale naasta ei allunud.

Ühel õhtul saabus mu laps lasteaiast koju niiskete sokkidega. Kui ma teada tahtsin, miks nii, oli tal valmis pikk lugu sellest, kuidas õpetaja oli päeval tervet rühma sundinud nii sügavast lombist läbi minema, et vesi üle kummiku ääre voolas. Edasi läks lugu veel haledamaks. Lõunasöögiks olevat personal veel neile kõigile meelega nii väikesed portsud ette tõstnud, et lastel kõhud korisesid ja rühma kollektiivne näljahäda saabus.
Oma vanema lapse vahetut siirust teades seda hirmu mul ei ole, et temast patoloogiline valetaja võiks kasvada. Pigem pelgan, et sellest tüdrukust hoopis kirjanik sirgub.

2015/03/11

Kuidas ma naistepäevaks lillede asemel kive sain

Pühapäeval oli naistepäev. Kingisaak oli vägev, aga naisena ei saa ma lihtsalt teisiti, kui pean ikka natuke virisema. Reedel meeskolleegide poolt kingitud roosil olid küljes okkad, mis mu näpu ära veristasid. Laupäeval täitis mees oma vana lubaduse ja ladus koos vennaga mu uue ratta kokku. Uhke näeb välja ja raam on korralik, aga kui lähemalt vaatama hakata, siis selgub, et rattale on alla pandud mu mehe ratta vanad jooksud. Üldse on ta mulle ratta ladunud sellise, millega ta ise sõita tahaks, mitte sellise, mis mulle meeldiks. Korra rattale otsa vaadates palusin tal esimese asjana lenksu kõrgemale tõsta. Selgus, et ei saa. Endise rattasportlasena on tema jaoks oluline, et ratas võimalikult kerge oleks ja nii on lenksu post kaalu optimeerimise mõttes nii lühikeseks saetud, et seda tõsta kuidagi ei anna. Mees muidugi arvas, et enne, kui midagi muutma hakata, peaks ma rattaga ikka natuke sõita ka proovima, mis on ka iseenesest õige. Enne kritiseerimist tuleks asi ära katsetada. Pealegi ei olnud ma enne täpsustanud ka, milline see ratas siis täpselt olema peab. Nüüd ei ole kedagi süüdistada, kui valesti on. Õigupoolest oli minu ainus nõudmine rattale see, et lapse rattatooli peab sinna kinnitada saama. Kui nüüd mehel seda teha palusin selgus, et süsinikraamile seda väga soovitav külge panna ei olegi. Ma arvan, et pekki see raamigarantii ja peaks ikka panema. Parem ikka, kui laps kukil turule või poodi sõita.



Kuna 8. märtsil naisel hommikuputru vaaritada ei sobi, läksime pühapäeval hommikusöögile lähedal asuva kohviku bufeesse. Koht ise oli mõnus, laud räpane, toit keskpärane ja üks võõras mees üritas mu juusturulli pihta panna. Naistepäeval! Tõstsin endale saiakeste korvist viimase juusturulli taldrikule, panin taldriku korra maha, et ise kohviautomaadiga opereerida ja juba osutaski üks suvaline arvates, et see on ei kellegi oma, minu saiakesele ja uuris oma abikaasalt, kas see juusturulli tahaks. Õnneks ei tahtnud ja mul ei olnud vaja oma toidupalakese pärast võitlusesse asuda.

Lillede asemel tõi mees mulle naistepäevaks saunakerise jaoks uued kivid. Vanad, lõigatud graniidist, ajasid hirmsasti musta sodi välja. Uued on ilusad ja valged, aga kerisesse mahub neid umbes kolm korda rohkem, kui toodi. Väike lootus oli, et kui ta mulle nüüd sünnipäevaks ka lillede asemel kive peaks tooma, oleks juba enam-vähem. Täna, kui mees töölt koju tuli, suri selles osas ka viimane lootuseraas. Esimese asjana kuulutas ta, et kavatseb mu sünnipäeval Pariisi viia. Normaalne oleks vist rõõmustada, aga mina kavatsen selle plaani juba eos lämmatada. Ma ei ole mehega kaks aastat kuhugi kaugemale reisinud ja ei kavatse seda ka edaspidi teha.
Kaks aastat tagasi käisime poolseljakotireisil Türgis. Olime just bussiga Loode-Türgist Istanbuli saabunud. Edasi oleksime pidanud leidma metroopeatuse, õige liini, natuke sõitma, leidma trammipeatuse, õige liini, natuke sõitma, leidma õiged tänavad, natuke kõndima ja hotelli jõudma. Meie reisimine käib muidu nii, et mina uurin välja, mis, kus, kuidas, kuhu, kui palju maksab, kas on vaja broneerida ja teised sellised asjad. Seekord olin meest palunud, et kas ta võiks kodutöö teemal, kuidas bussipeatusest hotelli saab ise ära teha. Istanbuli bussijaam kujutab endast muide 250-tuhanderuutmeetrist mitmekordset garaaži, mida läbib päevas üle poole miljoni inimese. Ühesõnaga on tark varem välja uurida, kus korrusel millises nurgas buss täpselt peatub ja kus metroojaam asub. Bussilt maha tulles jäi ta tähtsa näoga keset seda paabelit seisma ja minu äreva "Nooh, kuhu nüüd?" peale vastas ainult: "No ma tean, kus suunas hotell olema peaks."
Nii ma seisin peale kuuetunnist bussisõitu kaheksandat kuud rasedana 3-aastane laps süles keset lõunamaist kära, palavust ja räpasust 15 miljoni elanikuga linnas teadmata kohas ja tema ütleb, et teab suunda. Vist. Sel hetkel tahtsin ta ära kägistada, aga kui seda tegema hakkasin, silmasin hoopis üle ta õla paistmas metroopeatust tähistavat M-tähte. Tänu sellele uskumatule kokkusattumusele on ta siiani elus.
Peale seda ongi nii, et kui tema ütleb, et lähme Pariisi, siis mina ütlen, et pigem mitte. Eriti, kui ta kõik ise organiseerida lubab.

Muide, ma ei ole ainus naine, kes mehe romantiliste plaanide üle rõõmustada ei oska. Minu ülemus lendas täna viieks päevaks oma abikaasaga Viini puhkama ja ooperisse. Ta ei oleks tegelikult vist eriti minna tahtnud, sest homme on meil üks suuremat sorti seminar ja ülehomme temal emafirma juhtkonna koosolek. Vist kõige halvem mõeldav aeg üldse puhkuseks. Keelduda aga ei saanud, sest mees oli talle valentinipäeval need lennuki- ja ooperipiletid pihku pistnud. Sellistel hetkedel lihtsalt ei öelda ei. Lisaks sellele, et mu ülemuse kimbatus minus äratundmist ja empaatiat tekitab, hakkasin aru saama, et kivid on võrreldes vastumeelse puhkusega naistepäevakingina puhas rõõm.

2015/03/01

Lehtersokid

Mu mehel oli üks näru paar vanu narmendavaid rohelisi villaseid sokke, mida ta vahel talvel armastas toas kanda, kui ilmad jahedad või nina natuke nohune. Ma proovisin nii hea kui halvaga: lubasin talle uued sokid kududa, ähvardasin vanad salaja konteinerisse viia või neile meie kaminas avalik põletamine korraldada. Mees vastas kõigele kõikumatult, et tema ei soovi mingeid uusi sokke, vanad on veel head küll ja pealegi - need on ta ema kootud!
Lõpuks oli nendest villastest sokkidest säilinud vaid sääreosa ja jalalabapealne, mida paar allesjäänud tallaalust lõnga kinni hoidsid. Ükskord, kui mees kodust ära oli, jäi sellises olekus sokike mulle keset koristamistuuri näppu. Viisin oma teise ähvarduse, selle prügikasti viimise kohta käiva, täide. Kahjuks ei leidnud ma teist sokki ja pidin vaid ühe äraviskamisega piirduma. Õhtul koju jõudes avastas mees õige kiiresti, mis päeval sündinud oli ning asus mult teist sokki taga nõudma. Tunnistasin süü ausalt üles. Peale seda loivas mees kaks päeva üksik allesjäänud hargnev sokk jalas, surnumatja ilme näol mööda maja ringi ja halas, nagu oleks ma äsja ühe meie lastest salaja Aafrika hõbedakaevandustesse eluaegseks orjaks müünud. Seda südantlõhestavat vaatepilti nähes natuke leebusin ja natuke ei leebunud ka. Nii kui sobiv hetk tekkis, saatsin ka teise poole vanast sokipaarist esimesega sama teed. Samas haarasin vardad, et mehele uued sokid kududa, et tal ikka jalad kenasti soojas oleks. Eks ma sisimas muidugi lootsin, et ta võiks natuke ka rõõmustada, kui tänapäeval keegi veel mehele sokke kududa viitsib. Puhas naiivus.

Kui umbes kolmandik sokki valmis oli, palusin mehel seda jalga proovida ja jäin ise imetlevat kiitust ootama. Selle asemel porises tema: "Ma ei taha neid sokke! Need on mingid nõmedad lehtersokid."
Lehtersokid on tema kõnepruugis lehtrikujuliseks veninud sääreosaga sokid, mis kuidagi jalas ei püsi. Ütlesin, et ma koon neid sokke täpselt sama moodi nagu ta ema sokid tehtud olid ja need ei veni välja. Mees vastas selle peale, et igaljuhul ei ole need sokid nagu ta ema tehtud ja kindlasti venivad. No selge siis. Käi tööl, majanda kahte väikest last ja 130-ruutmeetrist majapidamist, koo sokke ning siis kuula, kuidas kõik valesti on.

Tulevane lehtersokk. Mees on rääkinud.
See on väga tüüpiline minu mees ja selle pärast ma isegi ei viitsi ärrituda - küll ta neid sokke veel kandma ja kiitma hakkab. Ämmaga võistlemast olen nagunii ammu loobunud. Pole ka mõtet, sest oleme muide enamuses maailma asjades mehe emaga samal arvamusel. Iseendaga vaidlemine võib inimese skisofreeniliseks muuta.

Ükskord, kui maalt mehe vanemate juurest tulime, hakkas mees heietama, et miks mina kunagi poest seda head leiba ei too, mida ta ema ostnud oli. Ja meil oli täpselt see sama Vänrda ökoleib, mida ta vanemate juures sõi, samal ajal kodus köögis korvis olemas!

Kui viimane kord Rootsis käisime, otsis mees endale laevast reisiajakirja GO. Sellest järeldasin, et ju siis teda selline lugemine huvitab. Jõulukingiga hädas nagu tavaliselt, otsustasin viimaste jõulude ajal talle GO aastatellimuse kinkida. Saatsin nädal enne jõule toimetusse vastavasisulise e-kirja ja jäin tellimuse kinnitust vmt ootama, mille saaks siis välja printida ja kena ümbrikuga jõuluõhtul kuuse alla sättida. Mida ei tulnud, oli vastus GOst. Pole hullu, sest meie majas on romantikat umbes sama palju kui jalamatis porisel novembriõhtul. Vahel, kui suvehommikul pastellides päikesetõusu ajal udus ujuvatest heinamaadest mööda sõidame, hakkan mina heietama mõtteid soojade ja külmade õhumasside kohtumisest. Mees seletab samal ajal midagi heina kaarutamisest ja traktoritest.
Peale seda, kui esmase armumise tuhin mööda läks, ei toonud ta mulle mitu aastat lilli. Ma vahel moepärast nokkisin teda selle tõttu ja nii on ta jälle hakanud paar korda aastas kimbuga koju tulema. Välja näeb see nii, et viskab paberis lilled lauaservale ühmab: "Näh, Kass, pane vaasi! Kodus süüa ka midagi on või?"
Ühesõnaga ei ole maitsekalt pakendatud kingi  kuuse alt puudumine probleem. 24. detsembri õhtul ütlesingi moka otsast mehele, et jõuluvana on talle järgmiseks aastaks GO ajakirja tellinud. Selle peale tegi mees suured silmas ja uuris, miks ma talle selle mõttetu ajakirja tellisin. Mina vastasin, et ta Rootsis käies ju luges seda. Selle peale seletas mees, et laevas lihtsalt ei olnud ühtegi normaalset ajakirja müügil, mida lugeda. Kuna GO tellimust nagunii ära ei olnud kinnitanud, siis mõtlesin, et las see asi jääb siis pealegi.

Jaanuari keskpaigas, kolm nädalat peale tellimuse tegemist, saatis GO mulle lõpuks vastuse ja arve. Mõtlesin juba peas valmis kurja kirja teemal, mida te laiskloomad õige arvate, kui kolm nädalat ei suuda tellmust ära kinnitada, inimesed teevad üksteisele kinke ja nii. Olgu peale, et pühad ja puhkepäevad on vahel, aga selle kolme nädala sees oli ka üle 10 tööpäeva ja kui ikka nii kaua kedagi kirjadele vastamas pole, on viisakas meilile out-of-office teade peale panna ja sellise suhtumisega võivad nad oma ajakirja Marsile missioonile saata. Hakkasin juba GOle sellesisulist vastust kirjutama, aga siis mõtlesin, et mis ma ennast ikka võõra inimese peale välja elan ja parem ignoreerin neid. Äkki saavad isegi aru, et ma seda tellimust ei taha enam.
Kuigi ma arvet tasunud ei olnud, leidsin veebruarikuu alguses oma postkastist ajakirja GO värske numbri. Panin selle lauaservale, ütlesin mehele, et näed, mis meil postkastis oli ja mõtlesin, et nojah, tuleb GOle see sõimukiri siiski ära saata. Mees võttis ajakirja, istus diivanile ja ei tõusnud enne püsti, kui see kaanest kaaneni läbi oli loetud.
"Kass, kas seda head ajakirja tuleb ikka veel meile?" tahtis mees teada.
Ütlesin et tuleb küll, läksin arvuti taha ja maksin GOle arve ära.

Nii olen üsna kindel, et kui ma lehtersokid valmis koon, kannab mees need lõpuks rõõmsal meelel ribadeks ja nõuab uut paarigi.