2015/02/19

Tööinimese rõõmud

Jookseb minu teine töönädal peale lapsehoolduspuhkselt tagasitulekut. Kollektiivi naasmise puhul olen üles korjanud silmapõletiku, angiini ja nohu, mis üritab põsekoobastesse tungida. Teiste pereliikmete öise une säästmiseks kolisin oma lurisemiste ja ragisemistega alumisele korrusele diivanile magama. Näole põsesarnade ja nina vahele ning ümber kaela ladusin eile ööseks viinalahusega niisutatud vatipadjad, mille salliga pea külge kinni tõmbasin. Kole ja ebamugav, aga väga tõhus asi on see viinakompress.
Sellel nädalal olen kontoris ringi käinud riidest respiraatormask kolleegide kaitseks näo ees, silmavalged verd täis ja hääl kähisemas. Ma ei imestaks, kui mind varsti SARSiks või Ebolaks hüüdma hakataks.

Eile käisin inspekteerimias üht osa oma tagasisaadud valdustest, mille hulka kuulub ka mitusada ruutmeetrit ruume, kus erinevates tsoonides valitsevad temperatuuri +8 kuni -20 °C. Ma kaua ei olnud, aga ikkagi hakkas külm ja nohu tegi hullemaks. Need poisid, kes meil päevad läbi -20 °C juures toimetavad, pidi isegi kõige vähem haiged olema. Eks nad on õppinud ka juba, kui Arktikas ellu jääda. Kõige hullem pidi olema ennast vahepeal soojendamas käia, parem koguaeg külmas olla. Igal tööl omad rõõmud.
Eelmisel nädalal kurtis meie finantsjuht, et kuigi ta saab raha jagada, pidi töö mõnes mõttes ikkagi nõme olema. Ta on muidu päris peene huumoriga poiss, aga tööalaselt on ta kohustatud olema vana negatiivsus ise. Kui asjad lähevad ootustest paremini, tohib ta maksimaalselt ütelda, et kõik on enam-vähem, kui kõik on plaanipärane, siis peab ta ütlema, et jälgime olukorda ja kui midagi natuke halvasti on, siis ei jõua seda hala ja kokkuhoiujuttu keegi ära kuulata.
Ega teistegi elu kerge ei ole. Üks IT-poistest arvas kunagi, et tema töö arvutiprobleemide kõrvaldamisel on nagu muinasjutukangelase võitlus lohega – raiud ühe pea maha, aga juba on kaks uut asemele kasvanud.
Täna büroojuhi laua juures päevalehti sirvides juhtusin kuulma, kuidas ta ühe ärritunud tarbija kõnele vastas. Inimene arvas, et meie kapsatükid on liiga suured. Miks see nii on, ta kuulda ei tahtnud. Tahtis hoopis telefoni karjuda, et me oleme Putini firma ja teisi ilusaid asju. Ei tea, kas Putin ei luba kapsastele noaga läheneda või millest selline seos. Selliseid kõnesid vahel ikka tuleb. Enamasti täiskuu ajal või kuu lõpus, kui inimestel on raha otsas ja ei saa rohtusid välja osta.

Homme hommikul on mul arenguvestlus. Kuna mina elan Eestis ja mu ülemus Leedus, teeme seda üle interneti. Meil ei ole see mingi naljajutt, vaid on paigas väga kindlad vormid ja protseduurid, mida arenguvestlusel kasutada tuleb. Muu hulgas pean vastama küsimustele mida ma tahan, et mu ülemus edaspidi tegema hakkaks, mida ma tahan, et mu ülemus ka edaspidi edasi teeks ja mida ma tahan, et mu ülemus edaspidi enam ei teeks. Olukorrale lisab põnevust see, et olen oma ülemusega eelnevalt üldse kokku kolm korda rääkinud.
Järgmisel nädalal pean kuulama minu kohta käivaid vastuseid samadele küsimustele oma alluvatelt.

1 comment:

  1. Ole siis Ally kõva. Ära alla anna üheski punktis. Sellele Leedu ülemusele ütle kõik otse näkku ära mis sa temast arvad. See on kõige parem teguviis. Ütle talle et ta on üks hale Putini kintsukaapija ja et sa ei ole nõus sellise lödipüksiga tulevikus koostööd tegema. Seejärel viska telefonitoru hargile ja mine koju tometama.

    ReplyDelete