2015/02/21

Palju rõõmu halvast eesti keelest. Mina ja vene keel

Eelmisel nädalal oli mehel liistu vaja. Kolmapäeva õhtul käisime ühe ringiga toidu- ja ehituspoes ära. Selles samas ehituspoes, kus tööriiete osakonnast on osta saanud riietusesemeid nimega tootama voo ja puksid hoidma. Neid kõiki asju seab seal muide selga passida väikeses kardinaga eraldatud boksis, mille peal on suur silt Proovi Cab. See kord pidin pettuma, kõige põnevamaks tooteks osutus puurima hoidma, nailon.  Nende varasemaid tõlkepärle arvestades jääb see siiski üsna lahjaks. Õnneks oli ka kassatsooni uusi tooteid välja pandud ja seal järjekorras seistes leidsin müügilt Ohutusvesti komplekti autodele. Elava kujutlusvõimega inimesena kerkis kohe silme ette pilt, mismoodi see kaadervärk välja võiks näha ja tuju läks hetkega heaks.
 


 

Reede õhtul tungiski peale mitmepäevast üritamist nohu lõpuks mu vasakusse põsekoopasse. Kohe sellise raevuga, et tekkis tahtmine teha midagi, mida ma üldiselt mitte teha eelistan - käsi antibiootikumikarbi järele sirutada. Minu ja päästvate droogide vahel oli vaid üks takistus nimega digiretsept. Kuna teisipäev on riigipüha ja esmaspäev lühendatud tööpäev, haistsin isegi oma kinnise ninaga võimalust, et selle saamine võib kolmapäevani venida. Pea viis päeva oodata oleks siiski liiga palju olnud. Laupäeva hommikul peale turulkäiku läksin apteeki käsimüügikraami jahtima. See oli klientidest tühi ja leti taga oleval farmatseudil ilmselgelt igav. Ainus riigikeelne soovitus mis ta mu mure peale anda oskas oli kumm jokk (soe tee). Tõeline päikesekiir mu piinu täis hommikus. Mind rõõmustab iga võimalus umbvenelasega suhelda. Päris tõsiselt ja ilma irooniata. Mu vene keel vajab praktikat ja vajab seda ohtralt, eelistatult võimalikult erinevates olukordades. Kahjuks on mu lätlastest ja leedukatest kolleegid järjest enam inglise keeles suhtlemist hakanud eelistama. Vene teenindajad, kes natukenegi eesti keelt tonkavad üritavad enamasti, nii hästi kui halvasti neil see parajasti välja tuleb, ikka eesti keeles rääkida. Vähemalt minu kogemus on selline. Nii ei olegi nagu eriti võimalust harjutada.
Hakkasin kohe olukorda ära kasutama ja uurisin apteekrilt isegi selliste rohtude kohta, mida mitte mingil juhul nagunii osta ei kavatsenud. Talle ilmselgelt meeldis oma teadmiseid näidata. Lobisesimegi seal nii kaua, kuni uksest astus sisse mees, kes kohe üle apteegi kuulutas: "Ma olen täiesti haige!"
Põhimõtteliselt oleks ta sama palju abi saanud, kui oleks kurtnud et tal on tagumikust põdrasarved hakanud välja kasvama. Farmatseut oskas ainult "chevo?" vastata. Maksin oma ninaloputussprei eest ära ja tulin tulema.

Sellise aastakäigu inimesena, kes kunagi koolivormi pole kandnud ja vene keele asemel inglise keelt räägivad, olen oma vene keelega palju madistanud. Selle eest pole mul selle keele suhtes kujunenud vastumeelsust nagu paljudel, kellele seda vägivaldselt peale on surutud. Koolis õppisime vene keelt vist alates 5. või 6. klassist, aga ära seda seal küll keegi ei õppinud. Põhikoolis vahetus meil vene keele õpetaja umbes iga poole aasta tagant. Pole imestada ka, sest paralleelklassi poiste meelelahutuseks oli tunni ajal õpetajat kas niidi või WC-paberi sisse kerida. Iga kord, kui uus õpetaja tuli ja uuris, mida me oskame, vastasime, et mitte midagi. Kui ta küsis, kas me numbreid teame, vastasid kõik kooris: "Ei!"
Nii hakkaski kaks korda aastas jälle peale odin, dva, tri, chetyre...
Gümnaasiumisse sattusin natuke viisakamasse kooli. Seal lugesime vene keele tunnis vene kirjandusklassikat. Kuna keegi vene keelt ei osanud, oli tempo muidugi madal ja külge nii keerulise keelekasutusega tekstidest suurt ei jäänud.

Tööalaselt on mul vene keelt vaja olnud. Nii olengi pidanud asja ise kätte võtma. Esimese lapsega kodune olles, kui aega rohkem käes oli, sain oma vene keele nii kaugele, et hakkasin keelest aru saama. Võisin vaadata venekeelseid filme ja igapäevateemadel jutust sain aru, aga ise rääkida eriti ei tihanud. Teise lapsega koduseks jäädes hakkasin uuesti oma vene keele kallal tööd tegema. Nüüd räägin üsna julgelt. Kui peaksin kolmandat korda lapsehoolduspuhkusele jääma, tahaks lihvida veel grammatika ja kirjalik vene keel. Kuna see juhtub arvatavasti ainult siis, kui mu mees seekord ise rase olema ja sünnitama nõustub, pean tõenäoliselt elu lõpuni vigaste käändelõppudega läbi ajama.
Omad vitsad peksavad.

3 comments:

  1. Alli, näita meile ka oma pehmemat poolt. Palun.

    ReplyDelete
  2. Alli, oled meie kangelane!
    Sul on palju tööd, aga kirjuta meile ikka.

    ReplyDelete
  3. Alli, aeg on oma lugejate peale mõtelda!

    ReplyDelete