2015/02/15

Ma elan keset logistilist katastroofi

Tänasega saab mul läbi esimene nädal peale lapsehoolduspuhkust tagasi nii öelda päristöökohal. Minu noorema lapse jaoks tähendab see esmakordset lahusolekut vanematest, vanema jaoks üle kahe aasta jälle täie rauaga lasteaeda. Minu jaoks on see kõik logistiline katastroof. Mitmetel põhjustel otsustasime mehega, et noorema lapse jaoks on lapsehoidja hetkel lastehoiust või -sõimest parem valik. Kahjuks elame Tallinnaga piirnevas vallas, kus on väga palju hoidmist vajavaid lapsi, aga väga vähe hoidjaid. Kasutame sama hoidjat, keda omal ajal vanema lapsega. Tegu on inimesega, kes on end juba tõestanud usaldusväärsena ja oskab lastega kontakti leida - minu mõlemad lapsed on häbeliku loomuga ja pigem ebasotsiaalsed. Meie Mary Poppinsi ainus viga on see, et ta hoiab lapsi Tallinna kesklinnas. Vanema lapse lasteaed asub Pirital, kus me varem elasime. Nii alustame hommikut ühes vallas, olenevalt hommikust toimetan mina, või teeb seda mees, vanema lapse Piritale aeda, teise kesklinna hoida, mees läheb kolmandasse linnaossa ja mina ühte teise Tallinnaga piirnevasse valda tööle. Õhtul kordub sama ring vastupidi. Eks näe, kaua ma nii vastu pean.

Olin üle-eelmisel nädal küll last enne hoidjaga tutvustanud ning neid mõneks hetkeks ka kahekesi jätnud, kuid esmaspäeval tuli tal esimest korda süüa ja päevasele uinakule minna kellegi teise, kui oma ema või isaga. Teisipäevaks oli mulle planeeritud käik Riiga. Sõitsin välja nii vara, et sain vaid magavatele lastele põsemusi teha. Riias venis koosolek planeeritust pool tundi pikemaks. See tähendas, et jõudsin koju veerand tundi peale noorema lapse uinumist. Teisipäeval oli ta üks aasta, kuus kuud, kaks nädalat ja kaks päeva vana ning see oli esimene päev tema elus, kui ta kordagi oma ema ei näinud. Minu väike vapper laps, kes alles poolteist aastat tagasi oskas ainult omaenda röhatuse peale ehmatada ja endal niimoodi mööda selga üles kakada, et kuklakarvad ka koos olid, räägib nüüd juba nii palju sõnu ja saab terve päeva ilma minuta hakkama. Mu süda põleb. Vanema lapse jõudsin õnneks siiski tagasi tulles ärkvel ära näha, sain temaga koos hambaid pesta, natukeseks kaissu võtta ja talle kaks unejuttu rääkida. Kõige selle juures kibeles tema ennekõike teada saama, kas ma sõidu ajal Hesburgerist läbi ka käisin. Pean tunnistama, et käisin küll.
Hesburger on mu vanema lapse El Dorado. Ükskord, kui ta hommikuks kaerahelbeputru süüa ei tahtnud, ütlesin, et see on Herburgerist toodud. Peale seda sõi ja kiitis.

Minu riiasõitu otsustas noorem laps silmapõletikuga tähistada. Siinkohal tulevadki välja hoidja eelised lasteaia ees. Kui nii nakkava haigusega last kollektiivi viia ei sünni, siis hoidja võtab ta mul siiski vastu. Nagu vanem on ka mu noorem laps siiani olnud eeskujuliku tervisega. Silmapõletikus ei osanudki midagi peale stressi süüdistada ja kolmapäeval teda hoidja juurde viia ei raatsinud. Hommikul oli minuga kontoris kaasas, lõunast tulime koos ära ja nokitsesin kodus tööd teha. Neljapäeva hommikul sain kohe siluma hakata konflikti, mis minu äraolekul eelmisel pealelõunal ühe teise ja minu osakonna vahel puhkenud oli. Süüdi olid mõnes mõttes mõlemad pooled ja samas ka mitte kumbki. Vähemalt sai esialgu vaenukirve silma alt kappi ära tõsta. Head tunnet sellest asjast sisse muidugi ei jäänud ja kuigi kõik jälle näiliselt sõbraks said, arvab igaüks raudselt enda sees, et just tema töö on see kõige raskem ja tähtsam ning teine on rumal, kui selle spetsiifikast aru ei saa.

 
 
Reede algas 5-tunnise juhtkonna koosolekumaratoniga, millele veel üks teine pooleteisttunnine järgnes. Sel ajal, kui seinal eelmise kuu finantstulemused jooksid, lasin pilgul ruumis ringi käia. Juhtkond koosneb meil 12 valdkonnajuhist, kellest neli on naised, kes kõik on pereinimesed ja emad ning omakorda kolmel neist on väike laps või lapsed. Üks naistest on alustanud madalalt positsioonilt ja end väikese lapse kõrvalt üles töötanud, kaks on saanud pakkumise valdkonnajuhi kohale kas kohe või vahetult peale seda, kui nad peale viimase lapse sündi tööle tagasi tulid. Seejuures läksid nad lapsehoolduspuhkusele madalamalt positsioonilt, kui naastes said. Mina tulin nüüd tööle tagasi oma vanale ametikohale ja olin väga oodatud.
Omal ajal sisenesin tööturule buumiajal, mil kõik tahtsid palju palka ja head tööd. Mina olin valmis tegema palju tööd ja saama vähe palka. Tüüpiline viga, mida meedias palgalõhest rääkides naistele ette heidetakse. Läks aga hoopis nii, et tänu sellele suhtumisele hakati mulle pakkuma järjest suurema palgaga paremaid töökohti. Ma ei ole kunagi ambitsioonikas olnud ja see kõik on lihtsalt kuidagi iseenesest juhtunud. Medalil on ka teine pool. 24-aastaselt olin saanud valdkonnajuhuks üle 2500 töötajaga, miljonieurose päevakäibega rahvusvahelises ettevõttes. 24-aastaselt sain ka maohaavad.
 
Teisipäeval, kui Lätti sõitsin, sain aru, et pole see elu minu kodus oldud ajal palju edasi läinud midagi. Läti poolel, kohe peale Ikla piiripunkti, on kohutavalt aukus asfalt. Viimane kord juba väga rase olles sama teed sõites, olin täiesti kindel, et kui selle loksutamise peale laps kohe sündima ei hakka, saab temast vähemalt astronaut. Nüüd, kaks aastat hiljem, olid augud täpselt samasugused. Korra käis küll peast läbi mõte, et vaata kui huvitav, kuigi sellel teejupil tihe kaubaautode liiklus peal on, ei ole see ometi hullemaks lagunenud. Pärast üks kolleeg mainis, et vahepeal on seda teed remonditud küll. Nüüd on see lihtsalt endisesse olekusse tagasi jõudnud. Tuleb välja, et lastega kodus olles ei mandu mitte naine, vaid vahel võib seda teha hoopis muu maailm ja naine saab karjääri teha isegi mitte hoolimata väidetavast diskrimineerimisest, vaid lausa tänu sellele.



4 comments:

  1. Väga karm naisterahvas oled, Ally. Sinuga koosolekul kohtuda ei tahaks, sest kaotus oleks ilmselge tulemas. Ma parem rohkem ei kommenteeri. Head päeva!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nojah, ja mina veel arvasin, et kirjutan oma pehmest poolest. Aga sellegi poolest pole põhjust karta oma mõtteid siia kommentaaridesse kirja panna.

      Delete
  2. Võimsad naised jah.
    Olen mees, keskealine, kõrgharidusega, aga mingit karjääri pole minu puhul ollagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tööalane edenemine on lisaks inimese enda ambitsioonile ja isiksuseomadustele vist suures osas ka juhuste kokku langemises kinni.

      Delete