2015/02/06

Kuidas võõrkeelses keskkonnas ellu jääda

Umbes poolteist aastat tagasi juhtus ühe mu töökaaslasega selline õnnetu lugu, et ta kummardus natuke liiga sügavale paberihundi kohale, see haaras tema pintsaku servast kinni, automaatika lülitus sisse ning asus vaest meest hõlmapidi vaikselt hukatusse tirima. Välja ta masinat lülitama ei ulatunud ja jakist välja vingerdada kas ei õnnestunud või ei tulnud ta lihtsalt selle peale. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui abitult röökides saatuse armule ja kõrvalisele abile lootma jääda. Üks juhuslikult mööduv kolleeg ta lõpuks apla masina raevunud lõugade vahelt õnneks ka vabastas. Loos on kaks moraali:
1. Püsti tõustes tasub ülikonda kandes pintsaku nööp kinni panna
2. Keeleõpet alustatakse täiesti valest kohast. Õnnetu ülikonnakangelase näol oli tegu sakslasega, kes juba mitu aastat Eestis elanud ning väga head eesti keelt rääkima õppinud on. Kuna meil tööl rahvaste mitmekesisuse suhtes paras paabel lahti on lastud, suhtleb ta kolleegidega siiski enamasti inglise keeles. Intsident ise leidis üldse aset meie Riia kontoris. Segaseid asjaolusid arvestades tekkis mul kohe küsimus, mis keeles ta appi hüüdis. Selgus, et ta olevat kasutanud rahvusvahelist inglise juurtega f-tähega sõna. Asja ajas see ära, aga mitte piisavalt kiiresti. Pintsaku parem esikülg meenutas nüüd pitskardinat ja sellega ei olnud enam muud teha, kui sõpradele naermiseks Facebooki üles pildistada.
Imelik on see, et keelt õppides alustatakse alati fraasidest nagu mina olen, tere, meeldiv kohtuda, hakkame koos mängima vmt. Seda, kuidas appi hüüda, räägitakse alles hiljem, kui üldse.

Aastate jooksul on mulle külge jäänud umbes sadakond lätikeelset sõna. Põhiliselt erialased terminid ja mõned viisakusväljendid. Ka oskan ma Ādaži ja Riia vahelisele lõigule jäävatest teeäärsetest kiirtoidukohtadest endale kohalikus keeles meelepäraseid eineid tellida. Hakkasin juba pisut uhkekski minema oma saja sõnaga ning arvama, et ega ma Lätis küll hätta jääda saa. Niikaua, kuni ühel hommikul Riiga sõites Salacgrīva Statoilis tankima juhtusin. Tankuri küljes oli kolm püstolit: kaks rohelist kirjadega 95 ja 98 ning üks must, D täht peal. Minu autole sobis viimane. Diislipüstoli küljes rippus veel oranž musta kirjaga lätikeelne trükitud lipik. Ma eeldasin, et küllap tähendab see "hea mootorile", "arktiline lisand" või mõnda muud turunduslikku lühilauset, mida ka Eesti tanklates vahel kütusepüstoli külge kinnitatakse. Panin püstoli paaki ja hakkasin kütuselisandite teemal mõtteid mõlgutama. Püstol tegi klõps-klõps ja rohkem ei midagi. Panin püstoli tagasi pesasse, proovisin uuesti, üritasin automaati erinevate maksekaartidega meelitada, aga kütust ikka ei saanud. Mul on rumal komme paak alati pea tilgatumaks sõita ja nii oli mul seda diislit tõesti hädasti vaja. Läksin tanklasse sisse teenindajale oma muret kurtma. Et hommikul normaalsel ajal Riiga koosolekule jõuda, tuleb Salacgrīvas olla ebanormaalselt vara. Nii oligi tanklas alles öise vahetuse üks inimene tööl. Neil on Statoilis vist mingid turvareeglid, mis ei luba teenindajat nii väljuda, et kedagi personalist saali ei jää. Pidin ootama nii kaua, kuni kõik teised kliendid tanklast lahkunud olid ja Statoilineiu mingid asjad lukku keeras. Läksime koos tankuri juurde. Osutasin püstolile ja teenindaja hakkas naerma. Selle oranži lipiku peale oli läti keeles tükitud "Ei tööta".

Ühesõnaga keeli tasub õppida ja enne võõrasse riiki minekut esmajoones välja uurida, kuidas kohalikus keeles appi karjuda ning kuidas selle kohta üteldakse, kui midagi rikkis on.

1 comment: