2015/02/08

Arvamusjuttu: Kuidas pildistada lapsi

Mul on oma varasest lapsepõlvest palju pilte. Isal oli fotokaamera, mida ta tihti ka kasutas. Pildid on tolle aja võimalusi arvestades tehniliselt heal tasemel, kuid ühe ja sama veaga - nad on lavastatud. Ühel fotol istun oma söögitoolis taldrik praekartulitega ja joogikruus ees. Ema on rääkinud, et sõin sel ajal juba ammu iseseisvalt kahvliga, aga tassist joomast keeldusin ning nõustusin vaid lutipudelit kasutama. Pildi tegemise ajaks oli ema pudeli kruusiga asendanud. Fotol olen küll mina söömas, aga ma ei ole seal sellena, kes ma tegelikult olin. Pildistamine tähendab mu ema jaoks siiani spetsiaalset sättimist ja poseerimist.
Nii ongi mu lapsepõlvefotode hunnikus vist ainult üks seeria lavastamata olustikufotosid. Olin isaga kahekesi koju jäänud. Käisime õues, ilm oli ilus ning ta klõpsis mõned pildid teha. Need on olemas ainult diapositiividena, sest ema ei tahtnud neid paberile ilmutada lasta.
"Lapsele on mingid imelikud riided selga pandud," nagu ta ise kommenteeris.
Mul oli seljas helesinine veduri pildi ja kapuutsiga dressipluus ning sinised püksid. Paradoksaalselt eelistan nüüd, täiskasvanuna, samas stiilis riideid kanda. Kui võimalus oleks, käiksin hommikust õhtuni kulunud sinistes teksades ringi, armastan kapuutsiga riideid ja minu lemmiksärgil on Miki Hiire pilt. Kui olukord nõuab, tõmban triiksärgi, viigipüksid või volditud seeliku selga, aga mitte tihedamini kui vajalik.
Nende dressipluusipiltide tegemist ma vist isegi mäletan. Päikest, lõhnu värskes õhus teravusega, millega ainult lapse nina neid kogeda suudab, krookuseid muru sees, mina neid uurimas, isa mind vaatamas ja ise samal ajal tegemas midagi, mille eesmärgist ma päris täpselt aru ei saanud. Kuna sel ajal fotot kohe peale tegemist ekraanilt vaadata ei saanud, oli pildistamine väikese lapse jaoks paberil fotoga raskesti seostatav tegevus. Need on hinnalised mälestused, sest õige varsti peale seda mu isa suri.

Hiljem viis ema mind kuni koolini igal aastal fotograafi juurde. Kui dokumendifotod välja arvata, on täiskasvanuna profifotograaf minust kaks korda pilti teinud. Mõlemal korral on mulle enne selle jaoks eraldi meik tehtud ning siis mõned portree- ja täispikkuses fotod. Seda on korraldanud meie turundusosakond, et vajadusel oleks kohe olemas kobe pilt, mida kuhugi pressiteate juurde torgata. Ise ei ole ma endast ega oma lastest fotograafil ühtegi seeriat teha lasknud. See ei ole mingi põhimõtteline otsus, pigem laiskuse taha jäänud asi. Kuigi mu oma lapsepõlvepiltide hulgas ei ole lavastatud fotod need, mida ma kõige kõrgemalt hindaksin, leian siiski, et lapsi võiks vahel ka sätituna valitud ümbruses pildistada.

Igapäeva olustikupilte on lastest ikka kogunenud. Mu mehel on päris korralike objektiividega Nikoni peegelkaamera. Tehnilisi parameetreid ma parem üles lugema ei hakka, sest erinevalt oma mehest ma sellest fotovärgist suurt ei jaga. Korra paari kuu jooksul seab mees oma objektiivid ja statiivid üles, timmib värvid ja valguse paika ning tulemused teeb teinekord täitsa kenad. Mulle tundub, et tal on selle jaoks natuke kätt ja silma. Sellisel mehelikul moel. Ta võib printsessiks riietatud ja kammitud tütrest ideaalse fookuse ja täiuslike värvidega pilte teha, aga seda ta ei märka, et koos lapsega jääb taustal pildile ka prügikonteiner või murul kakav kass. Ka ei ole hetke tabamiseks tema poolprofi kaadervärkidest suurt tolku. Kujundlikult rääkides on reisidel tiiger ammu enne põõsasse jooksnud kui tema oma torud ükskord paika saab sätitud. iPhone'ide saabumisega meie majja on õnneks ka see mure lahendatud. Isegi, kui teiste telefonide kaamerad tehniliste näitajate poolest samaväärsed või paremad on, teeb iPhone'i oskamatutes kätes ikka parema pildi. Mulle tundub, et hea tarkvara abil on see nii lollikindlaks tehtud, et fookusest väljas, üle- või alavalgustatud pildi tegemiseks peab väga palju ebaõnne olema.
Aga mis siin ikka lobiseda, üks näide ka:

Tegelikult on mul oma lastest internetti piltide üles riputamise vastu mingi sisemine tõrge. Iseenest oleks ju nagu okei pilt ja poleks põhjust. Või ikkagi on?

Pole just fotograafia tippsaavutus, kui mulle siiski meelepärane tabamus. Pilt on tehtud telefoniga läinud suvel, augustikuus, koduhoovis, täiesti spontaanselt ja lavastamata. Vanem laps on siin pisut üle viie ja noorem üle aasta vana. Värvid on päris ilusad, aga eelkõige meeldib, kuna pildile on jäänud palju ka neid asju, mis mulle ei meeldi. Esiteks on lapsed ratastel ilma kiivriteta. Pean ausalt tunnistama, et kuigi see õige asi ei ole, lasen vanemal hoovis ilma kiivrita sõita. Nooremale panen ka kiivri vaid siis pähe, kui ta suurele rattale lapsetooli tõstan, sellel pulgaga lükataval kolmekal kärutan teda niisama ringi. Minu laste elud on mulle rohkem, kui mu enda oma, aga selle koha pealt peaksin siiski hoolikam olema. See on pilt ka minu vigadest.
Ka on vanema lapse rattal alles abirattad küljes. Ilma õppis ta sõitma samal suvel, mõned nädalad peale pildi tegemist. Ma olen pööraselt uhke tema füüsilise osavuse üle. Ta uisutab, suusatab ja triblab jalgpalli nagu noor jumal. Ainult abiratasteta sõitu kartis nagu tuld. Nüüd on selle pildi näol mälestus, et tal juba suure lapsena ikka abirattad kasutusel olid. Nii, nagu ma ise kaua tassi asemel lutipudelist jõin. Samas on pildil kõik nii nagu see tegelikult oli. Nii nad mul kasvanud on: tihti ilma kiivriteta ja pikalt abiratastaga.

Mis mulle pildi juures veel meeldib, on pilkudes näha olev lastevaheline side. Kuna nende kasvamine käib tihti omavahelise nagina saatel, ei pane ma vahel tähele, kui olulised nad juba praegu teineteisele on. Mul ei ole lastega seoses erilisi soovunelmaid. Ma ei unista, et neist saaksid kuulsad kirjanikud, matemaatikud või sportlased. Sellest unistan ma vahel küll, et mul oleks tarkust nad niimoodi kokku kasvatada, et neil oleks hilisemas elus teadmine ja kindlus, et kui nad peaksid vajama, on nad teineteise kõrval alati olemas.
Vahetult enne pildi tegemist käisin noorema lapsega perearsti juures aastastele määratud vaktsiini saamas. Vanem laps oli ka kaasas. Kui uksest sisse astusime, ütles arst esimese asjana, et noorem on täpselt vanema õe nägu ja vanem täpselt minu nägu ning mina omakorda noorema moodi. Tõesti on vanem laps välimuselt minuga nii sarnane, et vahel tuleb hirm peale. Iseloomult mitte nii väga. Noorem on küll vanema lapse moodi, kuid sisult minusse ja kestalt pigem isasse. Ütlesin arstile ka, et kui ta isa näeks, siis ta nooremat nii väga minu sarnaseks enam ei peaks. Arst arvas selle peale: "Õnnelik pere."
Seda tean ma isegi, et kaks tervet ja taltsast last on suurim kingitus, mis elu mulle eales teha võib, aga igapäevarutiinis kipun seda liiga tihti unustama. Nii ei saanud ma esimese hooga aru, mis mõttes me nüüd siis niiväga õnnelikud oleme. Kui sellest rutiinist tehtud ilusaid fotosid vaatan, siis saan väga hästi.

Ühesõnaga meeldivad mulle oma lastest sellised fotod, kus nad on nagu nad on. Vahel pliiatsitriip põsel või arooniaplekk kleidil, mänguasjad ümber vedelemas. Peaasi, et olulised tegelased fookuses, pilt talutava valguse ja enam-vähem viisaka kompositsiooniga on. Sekka on muidugi toredad ka täiuslikud fotod, kus nad pildistamise jaoks kenadesse riietesse stsenaariumi järgi tegutsema on pandud, aga seda mitte liiga tihti.

1 comment:

  1. Ootame kannatlikult fotot senjoriita Allist voldikutega seelikus.

    ReplyDelete