2015/02/21

Palju rõõmu halvast eesti keelest. Mina ja vene keel

Eelmisel nädalal oli mehel liistu vaja. Kolmapäeva õhtul käisime ühe ringiga toidu- ja ehituspoes ära. Selles samas ehituspoes, kus tööriiete osakonnast on osta saanud riietusesemeid nimega tootama voo ja puksid hoidma. Neid kõiki asju seab seal muide selga passida väikeses kardinaga eraldatud boksis, mille peal on suur silt Proovi Cab. See kord pidin pettuma, kõige põnevamaks tooteks osutus puurima hoidma, nailon.  Nende varasemaid tõlkepärle arvestades jääb see siiski üsna lahjaks. Õnneks oli ka kassatsooni uusi tooteid välja pandud ja seal järjekorras seistes leidsin müügilt Ohutusvesti komplekti autodele. Elava kujutlusvõimega inimesena kerkis kohe silme ette pilt, mismoodi see kaadervärk välja võiks näha ja tuju läks hetkega heaks.
 


 

Reede õhtul tungiski peale mitmepäevast üritamist nohu lõpuks mu vasakusse põsekoopasse. Kohe sellise raevuga, et tekkis tahtmine teha midagi, mida ma üldiselt mitte teha eelistan - käsi antibiootikumikarbi järele sirutada. Minu ja päästvate droogide vahel oli vaid üks takistus nimega digiretsept. Kuna teisipäev on riigipüha ja esmaspäev lühendatud tööpäev, haistsin isegi oma kinnise ninaga võimalust, et selle saamine võib kolmapäevani venida. Pea viis päeva oodata oleks siiski liiga palju olnud. Laupäeva hommikul peale turulkäiku läksin apteeki käsimüügikraami jahtima. See oli klientidest tühi ja leti taga oleval farmatseudil ilmselgelt igav. Ainus riigikeelne soovitus mis ta mu mure peale anda oskas oli kumm jokk (soe tee). Tõeline päikesekiir mu piinu täis hommikus. Mind rõõmustab iga võimalus umbvenelasega suhelda. Päris tõsiselt ja ilma irooniata. Mu vene keel vajab praktikat ja vajab seda ohtralt, eelistatult võimalikult erinevates olukordades. Kahjuks on mu lätlastest ja leedukatest kolleegid järjest enam inglise keeles suhtlemist hakanud eelistama. Vene teenindajad, kes natukenegi eesti keelt tonkavad üritavad enamasti, nii hästi kui halvasti neil see parajasti välja tuleb, ikka eesti keeles rääkida. Vähemalt minu kogemus on selline. Nii ei olegi nagu eriti võimalust harjutada.
Hakkasin kohe olukorda ära kasutama ja uurisin apteekrilt isegi selliste rohtude kohta, mida mitte mingil juhul nagunii osta ei kavatsenud. Talle ilmselgelt meeldis oma teadmiseid näidata. Lobisesimegi seal nii kaua, kuni uksest astus sisse mees, kes kohe üle apteegi kuulutas: "Ma olen täiesti haige!"
Põhimõtteliselt oleks ta sama palju abi saanud, kui oleks kurtnud et tal on tagumikust põdrasarved hakanud välja kasvama. Farmatseut oskas ainult "chevo?" vastata. Maksin oma ninaloputussprei eest ära ja tulin tulema.

Sellise aastakäigu inimesena, kes kunagi koolivormi pole kandnud ja vene keele asemel inglise keelt räägivad, olen oma vene keelega palju madistanud. Selle eest pole mul selle keele suhtes kujunenud vastumeelsust nagu paljudel, kellele seda vägivaldselt peale on surutud. Koolis õppisime vene keelt vist alates 5. või 6. klassist, aga ära seda seal küll keegi ei õppinud. Põhikoolis vahetus meil vene keele õpetaja umbes iga poole aasta tagant. Pole imestada ka, sest paralleelklassi poiste meelelahutuseks oli tunni ajal õpetajat kas niidi või WC-paberi sisse kerida. Iga kord, kui uus õpetaja tuli ja uuris, mida me oskame, vastasime, et mitte midagi. Kui ta küsis, kas me numbreid teame, vastasid kõik kooris: "Ei!"
Nii hakkaski kaks korda aastas jälle peale odin, dva, tri, chetyre...
Gümnaasiumisse sattusin natuke viisakamasse kooli. Seal lugesime vene keele tunnis vene kirjandusklassikat. Kuna keegi vene keelt ei osanud, oli tempo muidugi madal ja külge nii keerulise keelekasutusega tekstidest suurt ei jäänud.

Tööalaselt on mul vene keelt vaja olnud. Nii olengi pidanud asja ise kätte võtma. Esimese lapsega kodune olles, kui aega rohkem käes oli, sain oma vene keele nii kaugele, et hakkasin keelest aru saama. Võisin vaadata venekeelseid filme ja igapäevateemadel jutust sain aru, aga ise rääkida eriti ei tihanud. Teise lapsega koduseks jäädes hakkasin uuesti oma vene keele kallal tööd tegema. Nüüd räägin üsna julgelt. Kui peaksin kolmandat korda lapsehoolduspuhkusele jääma, tahaks lihvida veel grammatika ja kirjalik vene keel. Kuna see juhtub arvatavasti ainult siis, kui mu mees seekord ise rase olema ja sünnitama nõustub, pean tõenäoliselt elu lõpuni vigaste käändelõppudega läbi ajama.
Omad vitsad peksavad.

2015/02/19

Tööinimese rõõmud

Jookseb minu teine töönädal peale lapsehoolduspuhkselt tagasitulekut. Kollektiivi naasmise puhul olen üles korjanud silmapõletiku, angiini ja nohu, mis üritab põsekoobastesse tungida. Teiste pereliikmete öise une säästmiseks kolisin oma lurisemiste ja ragisemistega alumisele korrusele diivanile magama. Näole põsesarnade ja nina vahele ning ümber kaela ladusin eile ööseks viinalahusega niisutatud vatipadjad, mille salliga pea külge kinni tõmbasin. Kole ja ebamugav, aga väga tõhus asi on see viinakompress.
Sellel nädalal olen kontoris ringi käinud riidest respiraatormask kolleegide kaitseks näo ees, silmavalged verd täis ja hääl kähisemas. Ma ei imestaks, kui mind varsti SARSiks või Ebolaks hüüdma hakataks.

Eile käisin inspekteerimias üht osa oma tagasisaadud valdustest, mille hulka kuulub ka mitusada ruutmeetrit ruume, kus erinevates tsoonides valitsevad temperatuuri +8 kuni -20 °C. Ma kaua ei olnud, aga ikkagi hakkas külm ja nohu tegi hullemaks. Need poisid, kes meil päevad läbi -20 °C juures toimetavad, pidi isegi kõige vähem haiged olema. Eks nad on õppinud ka juba, kui Arktikas ellu jääda. Kõige hullem pidi olema ennast vahepeal soojendamas käia, parem koguaeg külmas olla. Igal tööl omad rõõmud.
Eelmisel nädalal kurtis meie finantsjuht, et kuigi ta saab raha jagada, pidi töö mõnes mõttes ikkagi nõme olema. Ta on muidu päris peene huumoriga poiss, aga tööalaselt on ta kohustatud olema vana negatiivsus ise. Kui asjad lähevad ootustest paremini, tohib ta maksimaalselt ütelda, et kõik on enam-vähem, kui kõik on plaanipärane, siis peab ta ütlema, et jälgime olukorda ja kui midagi natuke halvasti on, siis ei jõua seda hala ja kokkuhoiujuttu keegi ära kuulata.
Ega teistegi elu kerge ei ole. Üks IT-poistest arvas kunagi, et tema töö arvutiprobleemide kõrvaldamisel on nagu muinasjutukangelase võitlus lohega – raiud ühe pea maha, aga juba on kaks uut asemele kasvanud.
Täna büroojuhi laua juures päevalehti sirvides juhtusin kuulma, kuidas ta ühe ärritunud tarbija kõnele vastas. Inimene arvas, et meie kapsatükid on liiga suured. Miks see nii on, ta kuulda ei tahtnud. Tahtis hoopis telefoni karjuda, et me oleme Putini firma ja teisi ilusaid asju. Ei tea, kas Putin ei luba kapsastele noaga läheneda või millest selline seos. Selliseid kõnesid vahel ikka tuleb. Enamasti täiskuu ajal või kuu lõpus, kui inimestel on raha otsas ja ei saa rohtusid välja osta.

Homme hommikul on mul arenguvestlus. Kuna mina elan Eestis ja mu ülemus Leedus, teeme seda üle interneti. Meil ei ole see mingi naljajutt, vaid on paigas väga kindlad vormid ja protseduurid, mida arenguvestlusel kasutada tuleb. Muu hulgas pean vastama küsimustele mida ma tahan, et mu ülemus edaspidi tegema hakkaks, mida ma tahan, et mu ülemus ka edaspidi edasi teeks ja mida ma tahan, et mu ülemus edaspidi enam ei teeks. Olukorrale lisab põnevust see, et olen oma ülemusega eelnevalt üldse kokku kolm korda rääkinud.
Järgmisel nädalal pean kuulama minu kohta käivaid vastuseid samadele küsimustele oma alluvatelt.

2015/02/15

Ma elan keset logistilist katastroofi

Tänasega saab mul läbi esimene nädal peale lapsehoolduspuhkust tagasi nii öelda päristöökohal. Minu noorema lapse jaoks tähendab see esmakordset lahusolekut vanematest, vanema jaoks üle kahe aasta jälle täie rauaga lasteaeda. Minu jaoks on see kõik logistiline katastroof. Mitmetel põhjustel otsustasime mehega, et noorema lapse jaoks on lapsehoidja hetkel lastehoiust või -sõimest parem valik. Kahjuks elame Tallinnaga piirnevas vallas, kus on väga palju hoidmist vajavaid lapsi, aga väga vähe hoidjaid. Kasutame sama hoidjat, keda omal ajal vanema lapsega. Tegu on inimesega, kes on end juba tõestanud usaldusväärsena ja oskab lastega kontakti leida - minu mõlemad lapsed on häbeliku loomuga ja pigem ebasotsiaalsed. Meie Mary Poppinsi ainus viga on see, et ta hoiab lapsi Tallinna kesklinnas. Vanema lapse lasteaed asub Pirital, kus me varem elasime. Nii alustame hommikut ühes vallas, olenevalt hommikust toimetan mina, või teeb seda mees, vanema lapse Piritale aeda, teise kesklinna hoida, mees läheb kolmandasse linnaossa ja mina ühte teise Tallinnaga piirnevasse valda tööle. Õhtul kordub sama ring vastupidi. Eks näe, kaua ma nii vastu pean.

Olin üle-eelmisel nädal küll last enne hoidjaga tutvustanud ning neid mõneks hetkeks ka kahekesi jätnud, kuid esmaspäeval tuli tal esimest korda süüa ja päevasele uinakule minna kellegi teise, kui oma ema või isaga. Teisipäevaks oli mulle planeeritud käik Riiga. Sõitsin välja nii vara, et sain vaid magavatele lastele põsemusi teha. Riias venis koosolek planeeritust pool tundi pikemaks. See tähendas, et jõudsin koju veerand tundi peale noorema lapse uinumist. Teisipäeval oli ta üks aasta, kuus kuud, kaks nädalat ja kaks päeva vana ning see oli esimene päev tema elus, kui ta kordagi oma ema ei näinud. Minu väike vapper laps, kes alles poolteist aastat tagasi oskas ainult omaenda röhatuse peale ehmatada ja endal niimoodi mööda selga üles kakada, et kuklakarvad ka koos olid, räägib nüüd juba nii palju sõnu ja saab terve päeva ilma minuta hakkama. Mu süda põleb. Vanema lapse jõudsin õnneks siiski tagasi tulles ärkvel ära näha, sain temaga koos hambaid pesta, natukeseks kaissu võtta ja talle kaks unejuttu rääkida. Kõige selle juures kibeles tema ennekõike teada saama, kas ma sõidu ajal Hesburgerist läbi ka käisin. Pean tunnistama, et käisin küll.
Hesburger on mu vanema lapse El Dorado. Ükskord, kui ta hommikuks kaerahelbeputru süüa ei tahtnud, ütlesin, et see on Herburgerist toodud. Peale seda sõi ja kiitis.

Minu riiasõitu otsustas noorem laps silmapõletikuga tähistada. Siinkohal tulevadki välja hoidja eelised lasteaia ees. Kui nii nakkava haigusega last kollektiivi viia ei sünni, siis hoidja võtab ta mul siiski vastu. Nagu vanem on ka mu noorem laps siiani olnud eeskujuliku tervisega. Silmapõletikus ei osanudki midagi peale stressi süüdistada ja kolmapäeval teda hoidja juurde viia ei raatsinud. Hommikul oli minuga kontoris kaasas, lõunast tulime koos ära ja nokitsesin kodus tööd teha. Neljapäeva hommikul sain kohe siluma hakata konflikti, mis minu äraolekul eelmisel pealelõunal ühe teise ja minu osakonna vahel puhkenud oli. Süüdi olid mõnes mõttes mõlemad pooled ja samas ka mitte kumbki. Vähemalt sai esialgu vaenukirve silma alt kappi ära tõsta. Head tunnet sellest asjast sisse muidugi ei jäänud ja kuigi kõik jälle näiliselt sõbraks said, arvab igaüks raudselt enda sees, et just tema töö on see kõige raskem ja tähtsam ning teine on rumal, kui selle spetsiifikast aru ei saa.

 
 
Reede algas 5-tunnise juhtkonna koosolekumaratoniga, millele veel üks teine pooleteisttunnine järgnes. Sel ajal, kui seinal eelmise kuu finantstulemused jooksid, lasin pilgul ruumis ringi käia. Juhtkond koosneb meil 12 valdkonnajuhist, kellest neli on naised, kes kõik on pereinimesed ja emad ning omakorda kolmel neist on väike laps või lapsed. Üks naistest on alustanud madalalt positsioonilt ja end väikese lapse kõrvalt üles töötanud, kaks on saanud pakkumise valdkonnajuhi kohale kas kohe või vahetult peale seda, kui nad peale viimase lapse sündi tööle tagasi tulid. Seejuures läksid nad lapsehoolduspuhkusele madalamalt positsioonilt, kui naastes said. Mina tulin nüüd tööle tagasi oma vanale ametikohale ja olin väga oodatud.
Omal ajal sisenesin tööturule buumiajal, mil kõik tahtsid palju palka ja head tööd. Mina olin valmis tegema palju tööd ja saama vähe palka. Tüüpiline viga, mida meedias palgalõhest rääkides naistele ette heidetakse. Läks aga hoopis nii, et tänu sellele suhtumisele hakati mulle pakkuma järjest suurema palgaga paremaid töökohti. Ma ei ole kunagi ambitsioonikas olnud ja see kõik on lihtsalt kuidagi iseenesest juhtunud. Medalil on ka teine pool. 24-aastaselt olin saanud valdkonnajuhuks üle 2500 töötajaga, miljonieurose päevakäibega rahvusvahelises ettevõttes. 24-aastaselt sain ka maohaavad.
 
Teisipäeval, kui Lätti sõitsin, sain aru, et pole see elu minu kodus oldud ajal palju edasi läinud midagi. Läti poolel, kohe peale Ikla piiripunkti, on kohutavalt aukus asfalt. Viimane kord juba väga rase olles sama teed sõites, olin täiesti kindel, et kui selle loksutamise peale laps kohe sündima ei hakka, saab temast vähemalt astronaut. Nüüd, kaks aastat hiljem, olid augud täpselt samasugused. Korra käis küll peast läbi mõte, et vaata kui huvitav, kuigi sellel teejupil tihe kaubaautode liiklus peal on, ei ole see ometi hullemaks lagunenud. Pärast üks kolleeg mainis, et vahepeal on seda teed remonditud küll. Nüüd on see lihtsalt endisesse olekusse tagasi jõudnud. Tuleb välja, et lastega kodus olles ei mandu mitte naine, vaid vahel võib seda teha hoopis muu maailm ja naine saab karjääri teha isegi mitte hoolimata väidetavast diskrimineerimisest, vaid lausa tänu sellele.



2015/02/08

Arvamusjuttu: Kuidas pildistada lapsi

Mul on oma varasest lapsepõlvest palju pilte. Isal oli fotokaamera, mida ta tihti ka kasutas. Pildid on tolle aja võimalusi arvestades tehniliselt heal tasemel, kuid ühe ja sama veaga - nad on lavastatud. Ühel fotol istun oma söögitoolis taldrik praekartulitega ja joogikruus ees. Ema on rääkinud, et sõin sel ajal juba ammu iseseisvalt kahvliga, aga tassist joomast keeldusin ning nõustusin vaid lutipudelit kasutama. Pildi tegemise ajaks oli ema pudeli kruusiga asendanud. Fotol olen küll mina söömas, aga ma ei ole seal sellena, kes ma tegelikult olin. Pildistamine tähendab mu ema jaoks siiani spetsiaalset sättimist ja poseerimist.
Nii ongi mu lapsepõlvefotode hunnikus vist ainult üks seeria lavastamata olustikufotosid. Olin isaga kahekesi koju jäänud. Käisime õues, ilm oli ilus ning ta klõpsis mõned pildid teha. Need on olemas ainult diapositiividena, sest ema ei tahtnud neid paberile ilmutada lasta.
"Lapsele on mingid imelikud riided selga pandud," nagu ta ise kommenteeris.
Mul oli seljas helesinine veduri pildi ja kapuutsiga dressipluus ning sinised püksid. Paradoksaalselt eelistan nüüd, täiskasvanuna, samas stiilis riideid kanda. Kui võimalus oleks, käiksin hommikust õhtuni kulunud sinistes teksades ringi, armastan kapuutsiga riideid ja minu lemmiksärgil on Miki Hiire pilt. Kui olukord nõuab, tõmban triiksärgi, viigipüksid või volditud seeliku selga, aga mitte tihedamini kui vajalik.
Nende dressipluusipiltide tegemist ma vist isegi mäletan. Päikest, lõhnu värskes õhus teravusega, millega ainult lapse nina neid kogeda suudab, krookuseid muru sees, mina neid uurimas, isa mind vaatamas ja ise samal ajal tegemas midagi, mille eesmärgist ma päris täpselt aru ei saanud. Kuna sel ajal fotot kohe peale tegemist ekraanilt vaadata ei saanud, oli pildistamine väikese lapse jaoks paberil fotoga raskesti seostatav tegevus. Need on hinnalised mälestused, sest õige varsti peale seda mu isa suri.

Hiljem viis ema mind kuni koolini igal aastal fotograafi juurde. Kui dokumendifotod välja arvata, on täiskasvanuna profifotograaf minust kaks korda pilti teinud. Mõlemal korral on mulle enne selle jaoks eraldi meik tehtud ning siis mõned portree- ja täispikkuses fotod. Seda on korraldanud meie turundusosakond, et vajadusel oleks kohe olemas kobe pilt, mida kuhugi pressiteate juurde torgata. Ise ei ole ma endast ega oma lastest fotograafil ühtegi seeriat teha lasknud. See ei ole mingi põhimõtteline otsus, pigem laiskuse taha jäänud asi. Kuigi mu oma lapsepõlvepiltide hulgas ei ole lavastatud fotod need, mida ma kõige kõrgemalt hindaksin, leian siiski, et lapsi võiks vahel ka sätituna valitud ümbruses pildistada.

Igapäeva olustikupilte on lastest ikka kogunenud. Mu mehel on päris korralike objektiividega Nikoni peegelkaamera. Tehnilisi parameetreid ma parem üles lugema ei hakka, sest erinevalt oma mehest ma sellest fotovärgist suurt ei jaga. Korra paari kuu jooksul seab mees oma objektiivid ja statiivid üles, timmib värvid ja valguse paika ning tulemused teeb teinekord täitsa kenad. Mulle tundub, et tal on selle jaoks natuke kätt ja silma. Sellisel mehelikul moel. Ta võib printsessiks riietatud ja kammitud tütrest ideaalse fookuse ja täiuslike värvidega pilte teha, aga seda ta ei märka, et koos lapsega jääb taustal pildile ka prügikonteiner või murul kakav kass. Ka ei ole hetke tabamiseks tema poolprofi kaadervärkidest suurt tolku. Kujundlikult rääkides on reisidel tiiger ammu enne põõsasse jooksnud kui tema oma torud ükskord paika saab sätitud. iPhone'ide saabumisega meie majja on õnneks ka see mure lahendatud. Isegi, kui teiste telefonide kaamerad tehniliste näitajate poolest samaväärsed või paremad on, teeb iPhone'i oskamatutes kätes ikka parema pildi. Mulle tundub, et hea tarkvara abil on see nii lollikindlaks tehtud, et fookusest väljas, üle- või alavalgustatud pildi tegemiseks peab väga palju ebaõnne olema.
Aga mis siin ikka lobiseda, üks näide ka:

Tegelikult on mul oma lastest internetti piltide üles riputamise vastu mingi sisemine tõrge. Iseenest oleks ju nagu okei pilt ja poleks põhjust. Või ikkagi on?

Pole just fotograafia tippsaavutus, kui mulle siiski meelepärane tabamus. Pilt on tehtud telefoniga läinud suvel, augustikuus, koduhoovis, täiesti spontaanselt ja lavastamata. Vanem laps on siin pisut üle viie ja noorem üle aasta vana. Värvid on päris ilusad, aga eelkõige meeldib, kuna pildile on jäänud palju ka neid asju, mis mulle ei meeldi. Esiteks on lapsed ratastel ilma kiivriteta. Pean ausalt tunnistama, et kuigi see õige asi ei ole, lasen vanemal hoovis ilma kiivrita sõita. Nooremale panen ka kiivri vaid siis pähe, kui ta suurele rattale lapsetooli tõstan, sellel pulgaga lükataval kolmekal kärutan teda niisama ringi. Minu laste elud on mulle rohkem, kui mu enda oma, aga selle koha pealt peaksin siiski hoolikam olema. See on pilt ka minu vigadest.
Ka on vanema lapse rattal alles abirattad küljes. Ilma õppis ta sõitma samal suvel, mõned nädalad peale pildi tegemist. Ma olen pööraselt uhke tema füüsilise osavuse üle. Ta uisutab, suusatab ja triblab jalgpalli nagu noor jumal. Ainult abiratasteta sõitu kartis nagu tuld. Nüüd on selle pildi näol mälestus, et tal juba suure lapsena ikka abirattad kasutusel olid. Nii, nagu ma ise kaua tassi asemel lutipudelist jõin. Samas on pildil kõik nii nagu see tegelikult oli. Nii nad mul kasvanud on: tihti ilma kiivriteta ja pikalt abiratastaga.

Mis mulle pildi juures veel meeldib, on pilkudes näha olev lastevaheline side. Kuna nende kasvamine käib tihti omavahelise nagina saatel, ei pane ma vahel tähele, kui olulised nad juba praegu teineteisele on. Mul ei ole lastega seoses erilisi soovunelmaid. Ma ei unista, et neist saaksid kuulsad kirjanikud, matemaatikud või sportlased. Sellest unistan ma vahel küll, et mul oleks tarkust nad niimoodi kokku kasvatada, et neil oleks hilisemas elus teadmine ja kindlus, et kui nad peaksid vajama, on nad teineteise kõrval alati olemas.
Vahetult enne pildi tegemist käisin noorema lapsega perearsti juures aastastele määratud vaktsiini saamas. Vanem laps oli ka kaasas. Kui uksest sisse astusime, ütles arst esimese asjana, et noorem on täpselt vanema õe nägu ja vanem täpselt minu nägu ning mina omakorda noorema moodi. Tõesti on vanem laps välimuselt minuga nii sarnane, et vahel tuleb hirm peale. Iseloomult mitte nii väga. Noorem on küll vanema lapse moodi, kuid sisult minusse ja kestalt pigem isasse. Ütlesin arstile ka, et kui ta isa näeks, siis ta nooremat nii väga minu sarnaseks enam ei peaks. Arst arvas selle peale: "Õnnelik pere."
Seda tean ma isegi, et kaks tervet ja taltsast last on suurim kingitus, mis elu mulle eales teha võib, aga igapäevarutiinis kipun seda liiga tihti unustama. Nii ei saanud ma esimese hooga aru, mis mõttes me nüüd siis niiväga õnnelikud oleme. Kui sellest rutiinist tehtud ilusaid fotosid vaatan, siis saan väga hästi.

Ühesõnaga meeldivad mulle oma lastest sellised fotod, kus nad on nagu nad on. Vahel pliiatsitriip põsel või arooniaplekk kleidil, mänguasjad ümber vedelemas. Peaasi, et olulised tegelased fookuses, pilt talutava valguse ja enam-vähem viisaka kompositsiooniga on. Sekka on muidugi toredad ka täiuslikud fotod, kus nad pildistamise jaoks kenadesse riietesse stsenaariumi järgi tegutsema on pandud, aga seda mitte liiga tihti.

Kuidas ma mehega kahekesi saunas käisin ehk nohikute rõõmud

Oleme mehega suured saunasõbrad. Korra nädalas ikka kodus sauna sisse lülitame. Äärmisel juhul jäävad suvise kuumalainega mõned korrad vahele. Kui juhtub külalisi olema, siis teema ka tihedamini sauna. Lisaks üritame talvisel ajal lapsed 3-4 korda kuus ujulasse või veekeskusesse viia ning ka seal kasutame saunu täie piletiraha eest. Peale teise lapse sündi, see on siis viimased poolteist aastat, on meil kodune saunavärk nii käinud, et alguses käin mina saunas ära ja mees hoiab sel ajal last ning pärast vastupidi.
Viimasel korral sättisin end juba lavale, kui hakkasin mõtlema, et mees vaatab ju alumisel korrusel telekat, vanem laps asjatab midagi oma toas ja noorem mängib mul vannitoa ukse taga Lego Duplotega ehk siis hoiab ennast ise. Tegelikult ei oleks laps vist juba viimased pool aastat meie saunatamise ajal hoidmist vajanud, aga harjumuse jõud on suur. Peale noorema lapse sündi oleme mehega kahekesi täpselt ühe korra kusagil käinud: poolteist kuud tagasi jätsime lapsed vanaema hoolde ning olime mõned tunnid mu sõbranna 30. juubelil. Mulle meeldib oma lastega koos olla ja mehega koos olemiseks lastevaba aega ma ise küll ei igatse. Mees on siiski paar korda ütelnud, et tahaks vahel minuga ka kahekesi kas kinno või kuhugi minna. Ka olen mitmest kohast lugenud, et peale laste sündi ei tohiks naine meest unarusse jätta ning peab leidma võimalusi kahekesi olemiseks. Kasutasingi juhust ja hõikasin nüüd mehe endaga sauna.

Vaevalt sauna saanud, hakkas mees kohe väga ebaromantiliselt minu kallal võtma, miks ma saunakappa kraanist külma vett olen lasknud - külma veega ei tohtivat leili visata, kulutan asjatult elektrilt ja üldse. Vastasin ohates, et vee soojendamiseks kuluv energiahulk on kaduvväike võrreldes selle aurustamiseks kuluvaga. Tõesti ei ole olulist vahet, kas leili visata 15- või 50-kraadise veega.

Peale sauna arvutasin vastavad suurused igaks juhuks välja ka:

Vee erisoojus on konstantsel rõhul cp ≈ 4 190 J/(kg*C)
Vee aurustumissoojus ct=100 ≈ 22 500 000 J/kg
Meie saunakibu mahutab umbes liitri vett, ühe saunasessiooniga kulutame sellest ära umbes poole. Võttes liitri vee kaaluks ühe kilogrammi osutub, et külma veega leili visates kulutab see
Qt=15 = 0,5*4 190*(100-15) + 0,5*22 500 000 ≈ 11428075 (J) ≈ 2729 kcal energiat
Sooja vee kasutamisel kulub
Qt=50 = 0,5*4 190*(100-50) + 0,5*22 500 000 ≈ 11354750 (J) ≈ 2712 kcal energiat

Erinevus on umbes pool %.
Ainus, mida mees mu jutu peale kostis oli: "Mismõttes sa nagu mõõdad elektrikulu džaulides või kalorites?!"
Selgitasin talle, et kalorid, Joule'id ja kilovatt-tunnid on ekvivalentühikud. Põhiosa elektrist kulub saunas nagunii ruumi kütteks, mitte kerisele visatud vee aurustamiseks. Külma vee puhul läheb viimaseks vaja 11428075 J ≈ 3,17 kWh ja sooja vee puhul 11354750 J ≈ 3,15 kWh. Kuna rahanumbrid füüsikalistest suurustest enamasti paremini mõistetavad on, siis rehkendasin hiljem samad asjad veel eurodesse ka ümber:

Meil on kahetariifiline elektripakett. Päevane elekter maksab 0,0995 eur/kWh ja nädalavahetuste/öine elekter 0,06721 eur/kWh.

Nädala sees sauna tehes kulutab külma veega leili viskamine 3,17*0,0995 ≈ 0,315 eurot, sooja veega leili viskamine 3,15*0,0995 ≈ 0,313 eurot. Laupäeviti sauna tehes vastavalt 3,17*0,06721 ≈ 0,213 eurot ja 3,15* 0,06721 ≈ 0,212 eurot.

Sooja vee kasutamine leili viskamiseks annab kokkuhoidu alla sendi. Selleks, et kraanist soe vesi kätte saada, tuleb kraani päris soliidse aja niisama tühjalt joosta lasta. Elame vallas, kus kuuldavasti olevat Eesti kõige kallim vesi. Seega on mul kuri kahtlus, et vee solistamine sooja veega leili viskamise nimel läheks kokkuvõttes isegi veel kallimaks, rääkimata vee soojendamise kulust. Neid asju ma küll enam arvutama hakata ei viitsi. Vist ei oleks kasu ka, sest nüüd leidis mu mees uue argumendi külma vee kerisele loopimise vastu: kerisekivid lähevad kiiremini katki. Sellise jutu peale oleks tahtnud soovitada proovida, äkki õnnestub tal ise mõni kerisekivi külma tagumikuga puruks istuda. Lisaks sellele, et ma põhikooli füüsikaõpikut omal ajal suure hoolega lugesin ning ülikoolis elektrotehnika laboris kõik vooluringid midagi lühistamata naks-naks kõige esimesena kokku sain, sunniti mind diplomi saamiseks omandama algteadmised materjalitehnoloogiast ning tugevusõpetusest. Ma võin väga elegantselt ka selle ära tõestada, et ei lähe need kerisekivid paar korda nädalas tunnikese sauna küttes jahedast kraaniveest lõhki midagi.

Need tarkused hoidsin siiski vaka all, et ka järgmine kord kahekesi sauna minnes millestki rääkida oleks. Selline näevad siis välja kahekesi veedetud romantilised hetked meie peres.

2015/02/06

Kuidas võõrkeelses keskkonnas ellu jääda

Umbes poolteist aastat tagasi juhtus ühe mu töökaaslasega selline õnnetu lugu, et ta kummardus natuke liiga sügavale paberihundi kohale, see haaras tema pintsaku servast kinni, automaatika lülitus sisse ning asus vaest meest hõlmapidi vaikselt hukatusse tirima. Välja ta masinat lülitama ei ulatunud ja jakist välja vingerdada kas ei õnnestunud või ei tulnud ta lihtsalt selle peale. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui abitult röökides saatuse armule ja kõrvalisele abile lootma jääda. Üks juhuslikult mööduv kolleeg ta lõpuks apla masina raevunud lõugade vahelt õnneks ka vabastas. Loos on kaks moraali:
1. Püsti tõustes tasub ülikonda kandes pintsaku nööp kinni panna
2. Keeleõpet alustatakse täiesti valest kohast. Õnnetu ülikonnakangelase näol oli tegu sakslasega, kes juba mitu aastat Eestis elanud ning väga head eesti keelt rääkima õppinud on. Kuna meil tööl rahvaste mitmekesisuse suhtes paras paabel lahti on lastud, suhtleb ta kolleegidega siiski enamasti inglise keeles. Intsident ise leidis üldse aset meie Riia kontoris. Segaseid asjaolusid arvestades tekkis mul kohe küsimus, mis keeles ta appi hüüdis. Selgus, et ta olevat kasutanud rahvusvahelist inglise juurtega f-tähega sõna. Asja ajas see ära, aga mitte piisavalt kiiresti. Pintsaku parem esikülg meenutas nüüd pitskardinat ja sellega ei olnud enam muud teha, kui sõpradele naermiseks Facebooki üles pildistada.
Imelik on see, et keelt õppides alustatakse alati fraasidest nagu mina olen, tere, meeldiv kohtuda, hakkame koos mängima vmt. Seda, kuidas appi hüüda, räägitakse alles hiljem, kui üldse.

Aastate jooksul on mulle külge jäänud umbes sadakond lätikeelset sõna. Põhiliselt erialased terminid ja mõned viisakusväljendid. Ka oskan ma Ādaži ja Riia vahelisele lõigule jäävatest teeäärsetest kiirtoidukohtadest endale kohalikus keeles meelepäraseid eineid tellida. Hakkasin juba pisut uhkekski minema oma saja sõnaga ning arvama, et ega ma Lätis küll hätta jääda saa. Niikaua, kuni ühel hommikul Riiga sõites Salacgrīva Statoilis tankima juhtusin. Tankuri küljes oli kolm püstolit: kaks rohelist kirjadega 95 ja 98 ning üks must, D täht peal. Minu autole sobis viimane. Diislipüstoli küljes rippus veel oranž musta kirjaga lätikeelne trükitud lipik. Ma eeldasin, et küllap tähendab see "hea mootorile", "arktiline lisand" või mõnda muud turunduslikku lühilauset, mida ka Eesti tanklates vahel kütusepüstoli külge kinnitatakse. Panin püstoli paaki ja hakkasin kütuselisandite teemal mõtteid mõlgutama. Püstol tegi klõps-klõps ja rohkem ei midagi. Panin püstoli tagasi pesasse, proovisin uuesti, üritasin automaati erinevate maksekaartidega meelitada, aga kütust ikka ei saanud. Mul on rumal komme paak alati pea tilgatumaks sõita ja nii oli mul seda diislit tõesti hädasti vaja. Läksin tanklasse sisse teenindajale oma muret kurtma. Et hommikul normaalsel ajal Riiga koosolekule jõuda, tuleb Salacgrīvas olla ebanormaalselt vara. Nii oligi tanklas alles öise vahetuse üks inimene tööl. Neil on Statoilis vist mingid turvareeglid, mis ei luba teenindajat nii väljuda, et kedagi personalist saali ei jää. Pidin ootama nii kaua, kuni kõik teised kliendid tanklast lahkunud olid ja Statoilineiu mingid asjad lukku keeras. Läksime koos tankuri juurde. Osutasin püstolile ja teenindaja hakkas naerma. Selle oranži lipiku peale oli läti keeles tükitud "Ei tööta".

Ühesõnaga keeli tasub õppida ja enne võõrasse riiki minekut esmajoones välja uurida, kuidas kohalikus keeles appi karjuda ning kuidas selle kohta üteldakse, kui midagi rikkis on.

2015/02/01

Heade riiete ja halbade tõlgete pood

Mõista-mõista, mis see on: kahe- või üherealine, täisnahast, müüakse ehituspoes ja kauba külge kinnitatud sildil on eestikeelse tootenimetusena kirjas "TOOTAMA VOO"? Minu esimene pakkumine oleks olnud mõni indiaanistiilis sisustuselement, aga hoopis püksirihm on. Küllap oli keegi hiinlane inglisekeelse work belt Google'i translaatorisse trükkinud ja pärast täpitähed ära kaotanud. Soetasin endale ka selle imeviguri. Vigasest tootenimest hoolimata tundus vöö ise kvaliteetne olevat. Kuu hiljem ostsin teise veel, seekord üherealise, sest osadel teksades on vööaasad nii kitsad, et laiem, kahe aukudereaga vöö ei mahu läbi. Lisaks ostsin sealt ühe dressipluusi ka. Olen kõigi kolme asjaga väga rahul - tagasihoidliku disainiga vastupidavad ja praktilised esemed on.
Kokku on meil peres nüüd kolm tootama vood, sest enne jõule ostis mees endale ka ühe metsatöödel kandmiseks. Hoolimata soojast talvest on nad isa ja vennaga päris suure koorma puid juba teha jõudnud ning loodavad vähemalt sama palju veel teha. Ka raietöödel on tootama voo ennast õigustanud.

Üle-eelmisel nädalal oli meil ettevõtte uusaastapidu. Jõulupidu meil ei peeta. Minu meelest sai see traditsioon alguse eelmise tegevjuhi aegu, kes enne pidutseda ei tahtnud, kui möödunud aasta majandustulemused kinnitatud on. Tark mõte ka selle tõttu, et jaanuaris on peokohti lihtsam leida ning ka õhtujuhid odavamad, kui detsembri lõpus. Selleaastase peo teemaks oli filmiklassika. Ma kostüümidega vaeva väga näha ei viitsi, selle tõttu mõtlesin riietuda ühte kahest oma olemasolevatest klassikalistest väikestest mustadest kleitidest ja ütelda, et olen Audrey Hepburn filmist Breakfast at Tiffany's. Kuna kaks esimest töökaaslast, kelle kostüümiplaane uurisin, olid sama tegelase valinud, siis otsustasin ohates The Matrix´i Trinity kasuks hoopis. Ka selle jaoks on mul madala talla ja kõrge säärega mustad saapad, tumedad skinnilõikega püksid ning sobivas stiilis must top olemas. Minu mehe musta värvi tootama voo oleks ka komplekti nagu valatult sobinud. Lateksmantliga end vaevama hakata ei kavatsenud. Õige otsus, sest peokohas oli üpris soe. See kolleeg, kes end King Kongiks oli riietanud, tilkus peo lõpus higist ja lõhnas umbes nii, nagu keskmine Kongo metsade gorilla seda teha võiks. Ühe valearvestuse tegin siiski - eeldasin, et gümnaasiumi lõpuklassis soetatud top mulle endiselt selga läheb. Pool tundi enne peo algus avastasin, et ega hästi ei lähe küll. Kaevasin kapis põhjast ühe suvalise maikalõikelise musta värvi särgi välja, punusin juuksed seljale pikka patsi, panin Trinity kostüümi jaoks välja otsitud saapad, püksid ja mehelt laenatud tootama voo üll ning otsustasin väita, et olen Katniss Everdeen The Hunger Games'ist. Väga õnnestunult mu maskeering vist siiski välja ei kukkunud, sest esimese hooga arvasid töökaaslased, et olen üldse kas Lara Croft või naisterminaator. Nagu näha sobib tootama voo nii igapäevaseks kandmiseks, metsatöödeks, peoõhtuks kui ka vähemalt neljale erinevale actionkangelasele.

Täna tegime jälle käigu ehituspoodi. Seda, mida vaja, me loomulikult poest ei saanud. Oleksin peaaegu sealt löödud meeleoluga ülehinnatud hüatsinditaim näpus lahkunud. Siiski otsustasin enne kassade juurde suundumist korra tööriiete osakonnast läbi minna. Tootama vood olid küll läbi müüdud, kuid selle eest oli poodi saabunud uudistoode "PUKSID HOIDMA SININE" (sinised püksitraksid). Ilma tegusate hiinlaste, Google'i tõlkeroboti ja ükskõiksete ehituspoe sisseostuinimesteta oleks see maailm vist tunduvalt igavam koht.