2015/01/24

Vestlused

Käisin eile poes. Vahetult enne seda alustasin lõpuks ühe enda jaoks tüütu pisimure lahendamist. Kuna ma sellega eriti tegeleda ei viitsi, nõudis esimese sammu tegemine teatavat eneseületust. Pärast oli tuju muidugi hea, et ehk saab nüüd asja kaelast ära. Ladusin nägu naerul kassast läbi läinud asju kotti, samal ajal, kui müüja veel lindil olevaid läbi piiksutas. Märkasin, et müüja on tülpinult silmitsema jäänud märga laiku minu piimapaki ja coca-cola pudeli vahel. Ma selle coca ostmise üle uhke ei ole, aga teen seda siiski regulaarselt. Nii nagu vanem, on ka mu noorem osutunud rahutu unega lapseks, ka on mul olnud probleeme liiga madala vererõhuga. Kofeiini sisaldavad vedelikud on muutunud mu headeks sõpradeks ja hädavajalikeks kaaslasteks igas päevas. Kassapidaja uuris nii koolapudelit kui piimapakki ja tuvastas, et kumbki ei leki. Kummardusin ninaga loigu kohale. Lõhnas kloori, sidruni ja millegi tundmatu järele. Tõstsin pea ja raporteerisin võidukalt:
"Puhastuskemikaal!"
Minu rõõm kestis vaevalt pool sekundit, sest meenus, et olin just ühe vannitoapuhastusaine ja pesukapslid endale kotti pakkinud. Kontrollisin mõlemad üle ja ka need olid terved. Vangutasin nõutult pead. Müüja kuivatas loigu ära ja arvas, et eelmised kliendid olid mingit üldpuhastusainet ostnud, küllap see siis lekkis.
"Teil on väga hea mälu, et nii hästi inimeste ostud meeles seisavad," ei saanud ma mainimata jätta. Kassapidaja ei ütelnud midagi, aga mulle paistis, et tundis komplimendist head meelt. Uuris hoopis, mis mu lapsega juhtus, et ta nina nii kriime täis on. Need olid mälestused paari päeva tagusest kohtumisest asfaldiga. Väike laps kukub ju sirgelt nagu puu ja käsi ette panna ei oska. Vastasin müüjale, et tuleb välja, et oled sa noor või vana, selle aasta jäine ja libe talv ei ole magus kellelegi. Müüja muigas ning noogutas kaastundlikult. Lisasin veel, et eks me ole kõik kunagi kõndima õppima pidanud, võtsin oma ostukotid ja soovisin head õhtut. Enne tüdinenud näoga olnud kassapidaja jäi nägu naerul järgmist klienti teenindama. Ka minul oli tuju isegi veel parem, kui enne.

Uudishimuliku inimesena satun päris tihti suvalistes olukordades võõrastega vestlema. Kui midagi põnevat näen, ei suuda end tihti tagasi hoida ja hakkan mõnelt teadjama näoga lähemalseisjalt asjaolusid uurima. Nendest lühikestest jutuajamistest on alati meeldivad hetkelised kontaktid kujunenud. Siiski olen alati enne vestluse alustamist väga mures, ega ma liiga pealetükkiv pole. Eestlased on kinnised ja võõraste suhtes umbusaldavad. Olin siis küll algklassides, aga mäletan täiskasvanute juttudest, kui ebameeldiv ja võõrastav tundus neile algul 90. aastate alguses poodides juurutatud komme, et müüja teretab klienti - pole tuttav inimene ju!
Tegelikult hakkab vist ka Eestis teeninduskultuur vaikselt sinna poole liikuma, et on normaalne lisaks võõra müüja teretamisele temaga väike igapäevaseid teemasid puudutav vestlus maha pidada. Üle-eelmisel kolmapäeval sattusin kuulma ka noore meeskassapidaja omavahelist jutuajamist. Tegu oli selliste ülilühikeste soengute ja keskmise jämedusega kaelakettidega poistega, keda eriti tihti toidupoe kassas ei kohta, aga näiteks öösel pimedas Kopli liinidel kindlasti kohata ei tahaks. Üks poistest rääkis teisele, et tegelt on see poetöö jumalast normaale. Üks klient oli talle näiteks ükspäev šokolaadi toonud, noh, et toreda teeninduse eest. Teine poiss arvas, et nii peabki olema, kui oled sõbralik ja oma tööd hästi teed.

2 comments:

  1. eks ta nii ole jah, Allikene

    ReplyDelete
  2. ammu pole uut lugu tulnud. Ootame väga

    ReplyDelete