2015/01/02

Uus velo ja vanad asjad

Uus aasta on alanud umbes täpselt sama moodi nagu kogu eelmine kulges - rahulikult. Nüüd, kus õuest kõik suure pinna ja väikese kaaluga kinnitamata esemed kokku on korjatud ja tehtud panused, millised naabrite terrassidel olevad asjad ilmateenistuse poolt täna ööseks lubatud supertornaados lendu võiksid minna, ei olegi midagi asjalikumat peale mehe suunas kirumise kirja panna. Nagunii olen siiani iga kord pettuma pidanud, kui ma oma lootused seoses hüdro-müdroloogide poolt lubatud ekstreemsustega liialt üles kütnud olen.

Ma pean ütlema, et ka minu mehes on vist ilmaennustaja kaduma läinud. Täna õhtul lubas ta näiteks mu uut ratast kokku laduma minna, nüüd istub aga hoopis teleka ees. Uus ratas (süsinikraamiga!) on mul juba suve lõpust saadik soolas olnud. Õigupoolest pole ma spordivarustuse ega liikumisvahendite suhtes kuigi nõudlik ja oleks vabalt võinud vanaga edasi sõita, aga kui korra juba lubatud on, siis väike ootusärevus on vaikselt tekkima hakanud küll. Lisaks on vanal käiguvahetaja täiesti läbi. Igal teisel korral, kui ma sõitu lõpetades käike keskele kokku vahetan, tuleb kett maha. Kui ma seda mehele kurtsin, siis ohkas tema vaid, et kass, millal sa ükskord oma asjade eest hoolitsema õpid. Halloo!!! Kui ma ratta eest ei hoolitseks, siis ei hakkaks ma ka iga kord enne ratta seisma panemist käike maha kerima, eks ole. Rääkimata sellest, et enne minu tagumiku alla jõudmist on see ratas olnud kahe inimese kasutada, kellest esimene sellega Eesti Meistrivõistlusteks treenis ja need ka võitis ning teine suurema au ja hiilguseta sellega tuhandeid kilomeetreid läbis, mille hulka vähemalt kaks Tartu Rattamaratoni jäi. Kui velol jupid peale seda tuumasõda lõpuks lagunema hakkavad, siis on loomulikult süüdi see kolmest omanikust, kes sellega kõige vähem sõitnud on. Mu mehel on üldse veider arusaam, et kõik asjad alates sokkidest kuni sülearvuti adapterini peaks vähemalt tema lastelasteni kestma.
Umbes nagu mu vanaema, kes mu emale kurtma hakkas, kuidas ta vatiteki ostmisel petta saanud on. See olevat vaikselt topiliseks hakanud minema. Teki ostis ta 20 aastat tagasi.

Kui ma ükskord last kallistasin ja nunnutasin, avaldas mees arvamust, et see on nüüd küll vist ainus asi, mida ma oma elus hoidnud olen. Need sõnad pidi ta ka paar nädalat tagasi ära sööma. Hakkasime perega kuhugi minema. Mees läks enne mind õue, et prügi veel enne autosse minekut välja viia. Ma panin noorema lapse riidesse ja tegin talle ukse lahti, et mine jookse nüüd issi juurde. Ise jäin veel jopet selga kohmitsema. Poole minuti pärast tuli mees laps kaenlas kurjalt tuppa tagasi. Õues oli pool kraadi sooja ja ma olin lapsele saapad unustanud jalga panna.
Üldse olen viimasel ajal unustama hakanud. Täna käisime ujumas ja mul oli nooremale lapsele puhas mähe kaasa võtmata jäänud. Haarasin vanema lapse vahetuspesu, toppisin selle kätekuivatuspaberit täis ja tõmbasin nooremale jalga. Milleks olla hoolikas, kui saab olla MacGyver!



Laps ei saanud algul muidugi aru, mis toimub ja kõndis nagu oleks tal mõlemad jalad lahasesse pandud ning tegi iga paari meetri järel poolkükke. Kui funktsionaalne see kaadervärk oli, ma teada ei saanudki, sest hoolimata poeringist jõudsime enne tsunamit õnneks koju.

Teema juurde tagasi tulles olen ma erinevalt enda mehest siiski arvamusel, et elu on elamiseks ja asjad kasutamiseks. Sinna, et kohe, kui ma valge pluusi selga panen, kogu ruumis leiduv šokolaad nagu magnetiga tõmmatuna minu külge naks-naks-naks kinni lendab, ei saa ma midagi parata ja mees võib oma "sa pead hoolikam olema" jutuga jaanipäevaks oksi koguma minna, kui tahab. Sellised asjad ei ole isegi koduses kasvatuses või geneetikas kinni, vaid saatuses. Minu ema on sarnaselt mu mehega seda tüüpi inimene, et ka kõige porisema ilmaga oskavad nad elegantselt valgete käppadega kassi kombel ümber kõikide lompide tippida ja puhtalt koju jõuda. Mina suudan seevastu püksid vastu siledat kummipalli ka puruks tõmmata.

Teine asi, milles me mehega absoluutselt eriarvamusel oleme, on asjade ära viskamine. Olen avastanud, et kui tekib mõne asja suhtes mõte "äkki läheb kunagi vaja", tuleb see heaga ära visata või anda, sest ega ikka ei lähe küll. Minu mees on jälle selline, et tema poolest kasvaks rajal prügikastini juba meetrine hein. Ükskord pani ta mu kašmiirkampsuni pesumasinasse ja see ei oleks pärast isegi kassile selga läinud. Hakkasin seda asjakohaste etteheidete saatel prügikasti poole toimetama, kui mees mind šokeeritult peatas: "Miks sa selle ära viskad? Seda võib veel vaja minna! See oli ju korralik kampsun."
Nojah, oli jah korralik kampsun.

Seitsme aasta jooksul oleme kahele kõvale kivile kohaselt väliselt teineteise elufilosoofia suhtes algse põlguse säilitanud. Eks sisimas saame vist mõlemad aru, et kui ta mu kallal üldse ei näägutaks, ei oleks meil majas enam ammu ühtegi tervet klaasist eset või kui ma tema vastuseisu tõttu vanad asjad ära tassimata jätaks, ei mahuks me ise varsti siia enam ära.



Nii kaua, kuni mees teleka ees istub, peaks äkki katsuma salaja noorema lapse vanad kingad enne konteinerisse toimetada, kui tuul selle ära viib?

2 comments:

  1. eks need hoiame/viskame ära on igas peres vaidluste objektiks

    ReplyDelete
  2. Kui oma uue terava jalgrattaga sõidad, Ally, siis tee pilti ja juttu blogisse ka. Me juba kannatamatult ootame. Lase rohkem õli panna, siis jooksep libem.

    ReplyDelete