2015/01/19

Minu sõber Swedbank

Halba reklaami või avalikku tähelepanu ei olevat olemas, aga Swedbank on viimasel ajal tõestanud, et on ikka küll. Enne jõule puhkes meedias torm, kui Swedbank oma kliente teavitas, et on teinud annetuse Luukase fondile, kes omakorda oli andnud rahalise preemia Varro Vooglaiu sihtasutusele, kelle radikaalsed vaated samasooliste inimeste suhetele natuke vähem konservatiivseid inimesi kõvasti ärritanud on. Pahameeletormi puhkedes küsis Swed annetuse tagasi. Kui annetust tehes oli ta välja vihastanud oma Varro Vooglaiu vaadete vastased kliendid, siis raha tagasi nõudmine ärritas nüüd üles ka neid vaateid pooldavad inimesed. Lisaks tekitas selline tuulelipuna käitumine hämmingut ka nendes klientides, kellel homoteemast muidu võrdlemisi ükskõik on, aga kes ettevõttelt, mille hoolde nad oma raha usaldanud on, siiski pisut sirgjoonelisemat käitumist ja stabiilsust oodanud oleks.

Peale seda ilmus pressi üks õnnetu pere, kelle kinnisvara Swed finantskohustuste mittetäitmise pärast tahtis sundmüüki panna ja lõpuks ikka ei pannud. Olgu see tõde ja õigus seal loos, kus ta on, aga ega see eriti usaldust ei tekita, et pank inimeste vara ja kodusid puudutavaid otsuseid meedia survel nii kergekäeliselt valmis üht või teistpidi ümber on tegema. Ka erinevatest kommentaariumitest loetu ning isiklikust tutvusringkonnast kuuldu põhjal on millegi pärast jäänud mulje, et Swedbank on endale teistest finantsasutustest enam rahaahne kolli maine külge korjanud.


Eks igal lool on olenevalt rääkijast muidugi olemas ka teine versioon. Töötan ise ettevõttes, mille esindaja halvasti sõnastatud lausest aastaid tagasi konkurentide kaasabil meedias suur skandaal üles tõmmati. Tegu ei olnud õnneks minu sõnade või vastutusvaldkonnaga, aga selle juhtumi tagajärgi sööme kolleegidega siiani. Ka on mu tööelus olnud aegu, kus meie pressiesindaja mu kabineti ust mitu korda päevas kulutab ja tean seetõttu väga hästi, millise ümbersünni ajalehele antud kommentaar lõpuks artiklis teha võib.

Minu suhe Swedbankiga algas, kui püsiva töökohata vaese üliõpilasena nende noortele suunatud kliendiprogrammiga liitusin. Vahepeal olen kooli kõrvalt öösiti ja nädalavahetustel tööd teinud ning paar hullu ülemust diplomaatiliselt ära talunud. Nii on minust tudengiroti asemel saanud kuldklient ja laenuori. Umbes selline vist Swedi omaaegse noorte kliendiprogrammi siht ka oli, niiet  minu näite põhjal on see projekt ideekohaselt realiseerunud. Siiani olen Swedbankist saanud kõik, mis ma tahtnud olen ja otseselt pole nagu väga valjuks nurinaks põhjust. Siiski on ka minu ja Swedi vahel nii mõnigi kummaline seik ja pisut veidrat suhtlust ette tulnud.

Esiteks muidugi krediitkaardid. Nende süsteem vist kalkuleerib automaatseid krediitkaardilimiidi pakkumisi olenevalt kliendi arveldusarvelt läbi käivatest summadest. Näiteks siis, kui rasedus- ja sünnituspuhkusele minnes riik korraga pea viie kuu palga mulle kontole kandis, oli üsna varsti mu postkastis väga uhke krediitkaardi pakkumine. Teine kord juhtus sama, kui olin just kodulaenu kätte saanud. Enne kinnisvara ostmist käib ka see raha hetkeks kliendi arvelt läbi. Ka siis saatis Swed mulle päris hea limiidiga krediitkaardi pakkumise, kuigi raha minu kontol, mille põhjal nad pakkumise tegid, oli tegelikult samast pangast laenatud.
Krediitkaart on mul muidu kenasti olemas. Sellega on hea internetis asju osta või hotelle broneerida. Kuna liigun tööasjus ja ka eralõbuna tihti väljaspool Eestit, on hea, kui krediitkaart igaks juhuks kotis on. Ka lähiriikides. Mitu aastat tagasi olime autoreisil Põhja-Soomes ülalpool polaarjoont. Proovisime tanklas erinevate kaartidega maksta, aga mitte ükski ei läinud läbi. Asi hakkas natuke nutuseks minema, sest kütus oli juba paagis. Tõmbasin lõpuks oma krediitkaardi välja. Selle peale lõi tanklatöötaja särama, et "ulkomainen Visa" ja kõik sai korda. Ilma Visa'ta oleks me seal vist veel pikalt autosid pesnud. Sellest alates kipun Visat eelistama. Päris pikalt oli mul lisaks Visale ka MaterCard, aga kuna piisas ka ühest krediitkaardist, siis loobusin viimasest.
Ühel hetkel hakkas mu Visa aeguma. Internetipank pakkus võimalust kaart automaatselt uuendada, see postiga koju saata ja turvalisuskaalutlustel siis võrgus aktiveerida. Väga mugav! Tellisin uue kaardi ära ja mõned päevad hiljem leidsin postkastist, et vana Visa asemel oli mulle MasterCard saadetud. Pärisin pangast aru ja sain sellise vastuse:

"Tänan Teid uue krediitkaardiga seoses tekkinud küsimuse eest, ning palun vabandust vastuse viibimise pärast.
Alates 2012. aastast on MasterCard meie peamine partner ning sellega kaasnev tihedam koostöö annab paremad võimalused kaardisüsteemide arendamiseks tulevikus. MasterCard ja Visa on võrdselt tugevad brändid ning mõlemad kaardiorganisatsioonid pakuvad kvaliteetset teenust. Seetõttu aktsepteeritakse neid üle maailma ning kasutamisvõimalused on üldjoontes sarnased nii kauplustes kui ka internetis tasudes.
Eestis ei ole vahet, millise kaardiorganisatsiooni kaardiga maksate, kuid teistes riikides võib esineda väikeseid erinevusi. Seetõttu soovitame enne reisile minekut alati kontrollida, kas kaardiga saab sihtkohariigis sularaha välja võtta. Üldjuhul kehtib reegel, et kui reisi sihtkohas on olemas MasterCard/Maestro pangakaarte aktsepteerivad sularaha automaadid, siis saab sealsetes poodides ka pangakaardiga oma ostude eest tasuda.
Nimekirjaga saab tutvuda MasterCardi lehel http://www.mastercard.com/global/atmlocations/index.html.
Juhul kui eelistate Visa kaardiorganisatsiooni brändi või Teie sihtkoha riikides aktsepteeritakse paremini just neid kaarte, siis on võimalik tellida uus kaart. Selleks piisab kui helistate Nõustamiskeskuse kuldklienditoe numbril 1517 või saadate oma soovi pangateatega. Pangateatesse palun kindlasti märkida, kuhu kontorisse soovite uuele kaardile järele minna. Kontorite asukohad ja lahtiolekuajad leiate internetipanga valikust "erakliendi avaleht > pangakanalid ja -kontaktid
."


Ainus, mis mulle selles vastuses meeldis, oli ausus. See on kena, et Swed otse tunnistas, et neil nüüd MasterCardiga diil tehtud on ja selle pärast nad enam hea meelega Visasid ei väljasta. Mis mulle ei meeldinud on see, et mulle teist toodet ilma minult küsimata kaela määritakse. Oleks nad enne Visa Masteriga asendamist mult luba küsinud, oleks isegi äkki kaardivahetust kaalunud. Nüüd nõudsin küll oma Visa tagasi. Sain ka, aga kui MasterCard mulle kenasti koju saadeti, siis Visale tuli panka omal jalal järele minna.

Swedbankist on pärit minu parim klienditeeninduskogemus. Kui olime endale uue kodu välja valinud, saatsin laenutaotluse kolme panka. Kõige kiirema pakkumise tegi Swedbank, mõned päevad hiljem pakkus umbes samadel tingimustel laenu ka teine pank. Kolmas isegi ei reageerinud taotlusele. Kuna Swed oli kiireim ning suhtlus sealse halduriga ääretult meeldiv, eelistasin muidugi seda. Laenuotsusega oli meil kiire, sest objekti osta soovijatest oli notari ukse taga sõna otseses mõttes järjekord. Swedis juhtus mul sel ajal kliendihalduriks olema ääretult sümpaatne ja pädev naisterahvas. Laenutaotlust tehes teadsin ainult seda, et soovin kindlasti võrdsete põhiosadega laenumaksete, mitte annuiteetgraafikut, sissemaksuks on olemas panga soovitud 30% asemel 20% ning lisatagatist kasutada ei soovi. Kaastaotlejat ma ei kasutanud ja laenusumma oli selline, et võrdsete põhiosadega laenumakse puhul oleks kuumakse moodustanud minu sissetulekutest suurema osa, kui pangal üldiselt laenu andmise tingimuseks on. Annuiteet tagasimaksete graafiku puhul oleks esialgu kuumakse madalam olnud, aga kokkuvõttes oleksin intressidena pangale rohkem maksnud. Haldur arvas, et kui ma kindlasti annuiteetlaenu ei taha, siis ta ikkagi arvestab seda ning pakkus ka ühte Kredexi käendusega analoogilist Swedpanki teenust liiga väikese omaosaluse korvamiseks.
Minu laenukõlbulikust hinnates oli ta seejuures ka vajalikke isikliku sisuga küsimusi küsides väga diskreetne. Näiteks finantseerisin kolmandiku sissemaksest oma säästude arvelt, ülejäänu andis mees, kes ei olnud kaastaotleja, ka ei läinud ostetav kinnisvara kaasomandisse. Loomulikult tekkis pangal küsimus, kas mehelt tulev raha on legaalne ja kas mees ikka on nõus seda niimoodi andma. Ka uuris ta, kas minu ülalpeetav laps on mu mehe oma, miks mu kontolt on näha igakuiseid võrdlemisi suuri makseid eraisikule (tegu oli tasuga mu lapse hoidjale) ja palju teisi vajalikke, kui üsna tundliku loomuga küsimusi. Halduriga suheldes ei tekkinud mul kordagi tunnet, et ta mu elus põhjendamatult surgiks, tema töö oli kiire ja vastused pädevad. Ka ei olnud ta suhtluses liiga pealetükkiv, kuid samas mitte ka eestlaslikult külm. No superteenindus! Ma ei saa aru, miks Swed mu haldurit oma pressiesindajana ei kasuta. Sõnavõtud meedias kukuks kindlasti ladusamad ja paremad välja, kui viimase aja käkid.

Laenulepingu allkirjastamisest on möödas kaks aastat ja kaks kuud. Selle aja jooksul on mu kliendihaldur vähemalt kaks korda vahetunud. Laenusumma oli sissetulekutega võrreldes selline, et Swed võis minus näha enese lõhkilaenaja riski. Sõidan juba seitse aastat samade rulluiskudega ja sõidan nendega tihti, õmblesin lapsele marlimähkmed ja kuna ta hammaste tulekut sööstkõhtisusega tähistas, on ka neid päris palju kasutada saanud. Pesu pesen öise ja ahju pürolüüsin nädalavahetuse odava elektriga. Nii ongi lõhki laenamise asemel hoopis säästud kogunema hakanud. Summa oli kasvanud selliseks, et niisama seismas pole seda enam mõistlik hoida. Aktsiatesse investeerijat minust ei ole. Teen küll vahet EBITil ja marginaalil ning tunnen makromajanduse aluseid, kuid börsimängudeks on seda vähe. Aktsiaid ostes läheks osa sääste arvatavasti koolirahaks ja seda ma ei taha. Ostaksin hea meelega osaluse mõnes Eesti väikeettevõttes, mis tegutseks mulle tuttavas valdkonnas, et saaks sinna lisaks rahale ka pisut know-how'd panna, kuid mille enamusosalus ja juhtimine ikkagi kellegi teise käes oleks. Sellist ma leidnud ei ole ja nii ei oska ma oma seisva rahaga midagi tarka teha.


Kuigi Euribor on maas ja laenuraha odav, mõtlesin, et maksan säästudest siis vähemalt jupi eluasemelaenu tagasi. Et ennetähtaegselt tagastatavalt summalt mitte pangale intresse maksta, tuleb sellest pangale kolm kuud ette teatada. Tegin oktoobris vastava avalduse internetipangas ära. Sain vastuseks, et kiri on edasi suunatud minu laenuhaldurile. Haldur ei reageerinud. Teema oleks nagu pisut õhku rippuma jäänud. Siiski ei hakanud ma haldurile eraldi närvidele käima, ka mu taotlus on nõuetekohane või mitte. Natuke hiljem sain haldurilt hoopis teisel teemal kirja:

"Tuletame meelde, et Teie laenulepingu nr 12-xxxxxx-EL järgi arvestatakse laenult makstavat intressi Swedbanki eluasemelaenu baasintressimäära ja sellele lisanduva intressimarginaali põhjal.

Vastavalt lepingu tingimustele on Swedbankil õigus iga kahe aasta tagant lepingujärgset intressimarginaali muuta.

Arvestades Teie maksekohustuste täitmise korrektsust, jääb Teie lepingu suhtes kehtima senine marginaal.


Meeldivat koostööd soovides

 Xxxx Xxxxxx
Swedbanki erakliendihaldur
"


Mu eluasemelaenu leping ei ole minu jaoks just kõige soodsam. Lisaks sellele, et seal on see totter punkt, et pank võib iga paari aasta järel mu riskimarginaali oma suva järi muuta, on ka hüpoteegiseadmise tingimused nagu nad on. Samas kui ma soovin panga raha kasutada, tuleb mul ka panga reeglite järgi mängida. Arusaadav, et nagu kasiinodes ja baarides võidab maja alati, peab ka panga pidamisel mõtet olema.
Halduri kirja lugedes jäi mul korraks ikkagi suu lahti. Minu laenu riskimarginaal on 0,3. 30-aastase tagasimaksega laenu puhul on see üpris kõrge. Kuna kaks aastat tagasi võisin panga silmis suure laenusumma tõttu riskantne taotleja olla, oli see 0,3 muidugi põhjendatud. Praegusel hetkel peaks olema selge, et ma laenu kenasti maksta suudan ning seda isegi kokkulepitust kiiremini tagastada tahan. Seda oleks vist muidugi palju eeldada, et pank mul automaatselt riskimarginaali alandaks, aga sellises sõnastuses jätab kiri küll mulje, nagu oleks mul põhjust hoopis tänulik olla, et nad seda üldse tõstma ei hakka.

Laupäeval oleks pidanud olema see päev, kui Swed vastavalt taotlusele mu arvelt kodulaenu ennetähtaegseks tagastamiseks raha võtab. Praeguseks hetkeks hakkab mööda saama juba nädalavahetusele järgnev esimene pangapäev, aga raha on kontol endiselt alles. Ootan igaks juhuks südaöö ära ja siis uurin haldurilt, mis siis nüüd lahti on, et Swedbank mu raha ei taha. Isegi kui mitte midagi asjalikku, siis mõnda PR-pärlit võiks kõike eelnevat arvestades Swedi vastusest vast ikka loota.


No comments:

Post a Comment