2015/01/21

Miks toidusektoris nii palju korralikku kraami prügikasti läheb ehk kuidas üks heategu karistamata ei jäänud

Meil jääb tööl päris suurtes kogustes igasugust söödavat kama ühe. Kuna liigutame päevas mitmeid - emafirma teisi tütreid arvestades vist isegi sadu - tonne toitu, juhtub sekka kurioosseid lugusid. Näiteks saadetakse Hiinast meile kogemata piimapulbri asemel konteineritäis jahu. Kuna transpordikulu on suur, siis tarnija seda tagasi ei taha ja tuleb ise välja nuputada, mis sellega ette võtta (näide on illustreeriv). Või ükskord läks seoses liigaasta 29. veebruari saabumisega meie pakkemasina arvuti natuke ähmi ja trükkis nädalase säilivusajaga tootele kõlblik kuni kuupäeva 2052. aastaga (näide on otse elust).  Seadus säilivusaega üle markeerida ei luba ja nii me istusime oma igisäiliva toidupartii otsas.
Kuus-seitse aastat tagasi head lahendust sellistele olukordadele õigupoolest ei olnudki. Toidupank siis Eestis ei tegutsenud. Suuremate apsakate korral tuli täiesti söödava toidu jaoks lihtsalt suur prügikonteiner tellida. See oli muidugi omaette ooper. Üks meie Ida-Eestis tegutseva üksuse töötaja kurtis kord, et toidujäätmeid tuleb välja viia kahe inimesega ja turvamehe saatel. Kui bomžikud nugadega nurga tagant välja tulevad, on turvamees esimene, kes plehku paneb. Vahel ei jõua ka töötajad kraamiga enne konteinerini, kui see neilt käest rabatakse.



Seda kõike nägi pealt üks kohalik elanik ja läks Veterinaar- ja Toiduametisse kaebama, et meie ettevõte jagab tagauksest riknenud toitu. Kadedus ja õelus on ühed koledad asjad.

Avalikkuse pahameel toidu ära viskamise üle läks järjest suuremaks ning meie PR-osakond muutus järjest rahutumaks. Ühel päeval juhtus see, mis varem või hiljem juhtuma pidi: meie PR- ja turundusdirektor teatas sokkideni särades, et nad on leidnud koostööpartneri kes on valmis meie söödavat, kuid müügikõlbmatut toidukraami abivajajatele jagama. Mina nii õnnelik ei olnud. Kuigi asi kõlas õilsalt, ütles mu tagumikutunne juba enne projektiga alustamist, et siis tuleb veel üksjagu häda ja viletsust kaela. Kirjutasin valmis pikka lepingumustandi, mis reguleeris täpselt, kuidas ja millist toitu me heategevusorganisatsioonile annetame ja mida nemad sellega edasi teha tohivad. Lepingut lugedes uuris meie jurist minult, ega ma natuke üle ei pinguta ettevaatlikkusega. Kuigi ka mina üldjuhul kompaktseid juriidilisi kokkuleppeid pooldan, tahtsin seekord siiski hea koostöölepinguga võimalikult palju meiepoolseid riske ära maandada.

Koostöö selle mittetulundusühinguga kestis paar aastat. Siis hakkas koostööpartnerilt tulema nurinat, miks me nii vähe annetame. Näiteks võtaksid nad meeleldi vastu ka aegunud liha. Säilivusaja ületanud liha Toiduseadus ning selle rakendusaktid siiski inimtoiduna ringlusesse lasta ei luba. Selle peale arvas meie koostööpartner, et me võiks seda ju salaja ära anda. Minu tööandja teadlikult kindlasti ühtegi seadust rikkuma ei hakka. Eriti toiduohutust puudutavaid. Ka olime alustanud koostööd Toidupangaga, mis meie esimesel koostööpartneril harja punaseks ajas. Tundub, et ka heategevuspõllul oli konkurents tihe. Need märgid lülitasid ohutule põlema ning sisejuurdlus hakkas asja uurima. Ilmnes, et meie koostööpartner on mitmel viisil sahkerdanud. Esiteks ei andnud nad tooteid edasi mitte sellele sihtgrupile, kellele algselt kokku lepiti, tekkis kahtlus, et annetustest saavad nad majanduslikku kasu ja mis minu jaoks kõige hullem: nad käitlesid meie annetatud toitu viisil, mis võis selle tarbijale ohtlikuks muuta. Siiani keegi sellise toidu söömisest haiglasse sattunud õnneks ei olnud. Kui midagi sellist oleks juhtunud, oleks nii meediatorm kui vastutus seaduse eest osaliselt ka meie kui annetaja kanda olnud. Lõpetasime selle mittetulundusühinguga koostöö ja laiendasime selle võrra Toidupangale minevate annetuste mahtu. Meie esimene partner pidas ennast sellest kuuldes väga halvasti üleval. Nii mina, kui meie kommunikatsioonispetsialist saime pikad agressiivsed telefonikõned, kus saime teada, millised südametud elajad me oleme ning et me tõelisest elust midagi ei tea. Ettevõtte tegevjuht ja maretingidirektor said aga kirjad selle kohta, kui ebakompetentsed alluvad neil on. Kuna sellest kõigest midagi kasu ei olnud, läks meie endine koostööpartner Veterinaar- ja Toiduametisse jutuga, kuidas nad on mu tööandja teadmisel meilt saanud aegunud liha ja et meie lubavat neil sellega siis seaduse nõuetele mittevastavaid tegevusi teha. Otse öeldes valetas ja kitus. Selline oli palk meie kaheaastase heategevuse eest.

Kuna tegu oli räigete väidetavate rikkumistega, telliti mind Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori juurde vaibale. Rääkisin asja ära. Kuna meie omalt poolt olime kõik siiski õigesti ja seaduse nõuetele vastavalt teinud, siis probleeme ei tekkinud ja menetlust ei alustatud. Jäime pärast veel filosofeerima toidu ära viskamise ja heategevuse teemadel. Kurtsin omalt poolt, et seadusandlus reguleerib seda teemat liiga kitsalt ja nii jääb annetajale väga palju riske kanda. Olukorda parandaks mõni Veterinaar- ja Toiduameti juhendmaterjal, mis halli tsooni kitsendaks ning annaks ettevõtjale suurema kindluse, et ta kohtus süüdi ei jää, kui abivajaja annetatud toote tarbimisest väidetavalt toidumürgistuse on saanud. Hollandis on selliseid juhendmaterjale sealsed ametid näiteks koostanud. Eestis seda kahjuks teha ei ole soovitud.

Nii on endiselt toidukäitlejale tunduvalt ohutum ja odavam aeguma hakkav toit heategevuseks andmise asemel jäätmekonteinerisse viia. Ka ei kata heategevusorganisatsioonide võrk tervet Eestit. Eriti just äärealade puhul tekib olukord, kus näiteks Toidupangal ei tasu annetuste kokku korjamine end ära - transpordikulu läheb suhtes saadava toidu väärtusega liiga suureks. Toidu annetamise puhul on natuke ebaõiglaselt reguleeritud käibemaksuteema. Kui muidu saab sisendkäibemaksu riigilt tagasi, siis sisse ostetud toodete heategevuseks andmisel mitte.

Meie hea koostöö Toidupangaga siiski õnneks jätkub ja kasvab.

1 comment:

  1. väga kaasakiskuv lugu. Emotsionaalse inimesena hakkasin peaaegu nutma.
    Aga küll ma kosun. Ally, sa peaksid olema AS Eesti Vabariik kommunikatsioonispetsialist. Saaks siis ehk asjad nii aetud, et Moskva ja Prüssel meid ei kotiks, vaid austaksid eestlaste rahvuslikke huve.

    ReplyDelete