2015/01/05

Kuidas ma oma autot jalutasin

Küll on hea, et on olemas blogi, kus saab oma meelepaha meest ja lapsi säästes välja elada.

Emana pean ma otse loomulikult oma täitumata unistusi lastele peale suruma. Nii õppiski mu vanem laps enne rulluisutama, kui kaherattalisega sõitma. Kuigi tänu soojale talvele saime viimati rulluisud alla vist isegi alles kuu tagasi, on jalatallad siiski vaikselt sügelema hakanud. Mulle oli silma jäänud reklaam, et meie alevi lastekeskuses olevat kunstkattega uisuplats. Nende internetilehekülg kinnitas fakti. Kogemus näitab, et iga kord, kui võtan ette spetsiaalse käigu mõnda kohta, kus ma tavapäraselt ei liigu, ripub selle uksel silt "Iga kvartali viimasel täiskuuesmaspäeval sulgeme 16:40" vmt sisuga. Mina juhtun sinna ukse taha just ühel sellisel esmaspäeval kell 16:41. Igaks juhuks helistasin lastekeskusesse ja uurisin, kas uisusaal täna lahti on. Pidi olema küll. Kaks tundi kaks eurot. Küsisin, kas oma uiskudele ka platsile lubatakse. Ei lubatavat, aga uisulaenutus on juba hinna sees. Tänasin ja soovisime nägemist.

20 minutit hiljem tervitas mind leti tagant sama hääl, mis enne telefonist. Ütlesin, et täiskasvanu ja 5-aastane uisutama. Teenindaja hakkas mult juba nelja eurot sisse kasseerima, aga siis arvas, et läheb vaatab igaks juhuks, mis olukord uisuväljakul on. Tuli tagasi ja teatas, et plats on värskelt õlitatud ja sõita saab homme hommikul. Ma nii kauaks ootama jääda küll ei tahtnud. Laps konstateeris fakti, et ju tädi valetas enne telefonis ja sõitsime koju tagasi. Ring tuli täpselt nii pikk, et hoolimata vahepealsest lühikesest peatusest jõudis automootor just selleks ajaks soojaks minna, kui koduväravast tagasi sisse sõitsime. Vähemalt sai auto end liigutada. Ma pole seda juba oma nädala aega käima pannud ja miinuskraadidega ei tee vist paha vahel masinale soe sisse lasta.

1 comment:

  1. Ikka nõnda. Mina isiklikult olen loobunud igasugusest väljas käimisest, sest kõik kohad on kas rahvast täis, remondis, või muidu "juhuslikult kinni".

    ReplyDelete